Lauri Beekmann: kas Al Capone oli ikka keeluseaduse peategelane? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lauri Beekmann
Lauri Beekmann Autor/allikas: Erakogu

Tänavu oktoobris täitus sada aastat päevast, mil USA-s võeti vastu keeluseadus. 1920. kuni 1933. aastani oli alkoholi tootmine ja müük Ameerika Ühendriikides keelatud. Detsembri alguses möödus aga 86 aastat päevast, mil Utah osariigist sai USA-s 36. ja otsustav osariik, mis ratifitseeris 21. konstitutsiooniparanduse, tehes keeluseadusele lõpu, kirjutab Lauri Beekmann.

Keeluseaduse perioodile vaadatakse tagasi kui ühemõtteliselt läbikukkunud eksperimendile ning omamoodi on see pannud pitseri üldisele alkoholipoliitilisele diskussioonile, milles lähtutakse arusaamisest, et sarnase fiasko suunas ju minna ei saa ega tohi.

Olgu nüüd kohe alustuseks öeldud, et ma ei taotle ega toeta alkoholiga seotud keeluseadust, kuid tahaksin siiski käsitleda mõningaid aspekte, mis võivad seda konteksti paljude jaoks ehk uues valguses näidata. Lühidalt, keeluseadus ei olnud totaalne läbikukkumine, nagu seda püütakse näidata.

Olukord enam kui sajand tagasi

Et USA-s massilise toetusega hiiglasliku rahvaliikumise toel läbi viidud keeluseadust paremini mõista, tuleks esmalt keskenduda probleemile, mis selle põhjustas.

Alkohol oli ühiskonna alustalasid kõigutamas. Kannatasid muidugi kõige nõrgemad ehk naised ja lapsed. Meeles tuleb pidada, et tollane ühiskonna ülesehitus ei pakkunud koduse perevägivalla all kannatajatele absoluutselt mitte mingisugust tuge ega kaitset. Sõltuvusravi kui selline oli olematu ning rahva tervise keskse poliitikani jõuti alles 1970. aastatel.

Et mõista keeluseaduseni viinud tausta, tuleb aru saada, et alkoholiga seotud kontekst oli trööstitu ning põhjustas tohutuid ühiskondlikke probleeme, mis jättis just naise raskeimasse olukorda.

Muidugi liitusid selle eesmärgiga hiljem ka otseselt poliitilised huvigrupid, kuid peamiseks ajendiks oli siiski otsida lahendust massilisele probleemile, millele ei nähtud muud ratsionaalselt lahendust.

Mis olid tegelikud keeluseaduse tagajärjed ja mõjud?

Peamiselt Hollywoodi ja kirjanduse mõjul teab iga inimene, et keeluseadus pani aluse maffiate võimutsemisele, sünnitas Al Capone'i fenomeni ja tegi igast teisest inimesest seaduserikkuja. Ka meie Jaak Joala on selle ajastu mõistmisse oma panuse andnud: "Al Capone on nüüdsest boss, elu väärt vaid mõni kross, ning on lauldud selle laul, kes veel seadust hoiab aus... Käis ringi surm sel ööl."

Kuid kas see ongi kogu pilt?

Üldlevinud rahvatarkus usub, et keeluseaduse tagajärjel joomine hoopis kasvas. Tõendid räägivad siiski vastupidist. "Alkoholitarbimine langes keelu alguses järsult, umbes 30 protsendini keelu eelse tasemega võrreldes. Järgnevate aastate jooksul alkoholitarbimine kasvas, ulatudes umbes 60–70 protsendini keelustamiseelse tasemega võrreldes." See tähendab, et tarbimine vähenes vähemalt 30 protsenti.

Teine analüüs leidis, et keeluseaduse ajal langes maksatsirroosi esinemine 10-20 protsenti. Paljude meelest kindlasti oodatust madalam muutus, kuid seegi näitab siiski positiivset suunda.

Muidugi võib sedagi pidada ebaõnnestumiseks, sest eesmärk oli ju joomisele täielikult piir panna. Selline kriitika on aga iseenesest pahatahtlik või sama naiivne nagu kriitikute meelest keeluseaduse tollaste toetajate usk.

Alkoholi tarvitamise juured on niivõrd sügavad, et sellise probleemi täielik kaotamine polegi kindlasti võimalik. See on ebareaalne. Ühel või teisel põhjusel tahab inimene oma meeli muundada ja kui seda ei tehta alkoholiga, siis võetakse kasutusele teised psühhoaktiivsed ained.

Ükskõik milline meede, tootmise ja müümise lauskeelamine kaasa arvatud, võib parimal juhul alkoholi tarbimist ja sellega seotud kahju vähendada. Ja seda keeluseadus ka tegi. Kindlasti vähem, kui selle rakendajad lootsid. Milline oleks selle mõju olnud aga ilma massiivse korruptsiooni ja järelevalve nõrkusteta, seda me ei saagi kunagi teada.

Aga kuritegevus ju plahvatuslikult kasvas?

Sellegi eelduse on ajaloolased kahtluse alla pannud, väites, et tervikuna vägivalla esinemine ei kasvanud.

Emily Owens, California Ülikooli teadlane on järeldanud, et keeluseaduse ajal mõrvade esinemine ei kasvanud ning et kuritegevus oli peamiselt seletatav demograafiliste muudatustega.

Kuritegevuse ja peamiselt suuremates linnades esinevate mõrvade rohkust seletas ta ka kiire urbaniseerumisega, mis neil aastakümnetel Ameerikat märkimisväärselt muutis. Kuna üldine alkoholi tarvitamine siiski langes, vähenesid ka koduvägivald ja muud alkoholi tarvitamisega seotud kahjud.

"Üldine arusaam, et alkoholituru illegaalseks muutmine avas organiseeritud kuritegevusele võimaluse teenida palju tulu, see on midagi, mida ei saa ümber lükata,"sõnas Owens. "Kuid see ei kaalu üle vähem seksikat ja vähem filmisõbralikku lugu alkoholist ja vägivallast, see tähendab, et see mõjutab pereliikmeid, mõjutab lapsi ja perevägivalda."

Iga poliitika ja strateegia tegelikku efektiivsust saaks aga kõige paremini hinnata siis, kui me suudaksime seda võrrelda võimaliku alternatiivse valiku efektiivsusega. Milline oleks olnud muudatus peamise alternatiivi ehk mitte midagi tegemise puhul, on üpris selgelt mõistetav.

Kordan veel kord, et alkoholiprobleem oli tohutult suur ja tänapäevastele riikidele ja valitsustele kasutatavaid meetmeid ja sekkumisi veel ei olnud.

Meil ei ole mingit alust väita, et kui nii radikaalset sammu poleks tehtud, oleksid tulemused mingil moel paremad olnud. Keeluseadus toimis ühiskonnale omamoodi ülesäratusena ning pani peale selle lõpetamist aluse siiski ka struktuursemale ja üksikasjalikumale alkoholipoliitikale. Kusjuures tasub meeles pidada, et kuiv seadus jäi osades osariikides kehtima ning viimasena kaotas selle alles 1966. aastal Mississippi.

On siiamaani väiksemaid piirkondi, kes sel teemal referendumeid peavad. Kohalikud inimesed on näinud vajaliku ja kasuliku oma elukeskkonna turvalisuse ja laste kaitseks alkoholiäri eemale hoida.

Väga pikka aega on maadelnud alkoholiprobleemiga. Pole olemas ideaalset süsteemi ega poliitikat, mis elimineeriks alkoholi tarvitamisega seotud paratamatu kahju. Parimal juhul suudame seda piirata, vähendada ja kontrollida.

Mõnes kontekstis võib efektiivne olla poliitika, mille tulemusena keskmine alkoholi tarvitamine isegi kasvab mõned protsendipügalad, sest alternatiivsed poliitikad tooksid kaasa veel suurema tarbimisekasvu.

Mõnel juhul võib ebaefektiivseks osutuda tarbimist ja kahju mingil määral isegi vähendav poliitika. Miks? Sest käeulatuses oli tegelikult strateegia, mille tulemusel oleks see kahju veelgi enam võinud väheneda.

Keeluseadus oli üks selline meede, mille tegelikku efektiivsust oskaksime tõeliselt hinnata juhul, kui suudaksime ette kujutada, milline oleks olnud alternatiivi efektiivsus. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: