Tambet Laasik: leppimise kriitika ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tambet Laasik
Tambet Laasik Autor/allikas: Erakogu

Eestis on õiguspoliitiliselt otsustatud, et lepitusmenetlust kasutatakse just perevägivalla juhtumite puhul, hoolimata sellest, et puudub ühene seisukoht, kas see on üldse lubatav ning paljudel hinnangutel peaks see ebavõrdsete võimuvahekordade tõttu olema välistatud, kirjutab Tambet Laasik.

Viimastel aastatel on toimunud oluline paradigma muutus, millega karistuspõhine lähenemine vägivallale on paljuski asendumas taastaval õigusel põhineva arusaamaga, mille kohaselt karistamise asemel on mõistlikum ohver ja vägivallatseja lepitada.

Sellel lähenemisel on palju poolehoidjaid ning riik toetab seda väga erinevates vormides. Raske on seda optimismi jagada. Riigi poolt peale surutud lahendus on peaaegu sama jube kui probleem, mida see on mõeldud lahendama. Samal ajal ei täida see ka eesmärki vägivalda vähendada, vaid loob hoopis eeldused selle kordumiseks ja jätkamiseks.

Kannatanu soov leppida

Taastava õiguse keskne teoreetiline eeldus on kannatanu soov leppida. Väidetavalt olevat see lausa kannatanu peamine soov, et teda kuuldaks ning tal oleks võimalik kahju tekitajale välja öelda, mida ta asjast arvab.

Empiirilist uuringut, mis seda väidet kinnitaks, Eestis siiski läbi viidud ei ole. Ohvriuuringuid küll tehakse, kuid küsimused, mida nende raames esitatakse, on täiesti teiseliigilised1. Ohvrite ootused menetlustele on välja selgitamata ning menetluse juba läbinud ohvrite hinnang sellele, kuidas neid menetluse kestel koheldi, on sageli üsna hävitav.

Selle asemel, et aktsepteerida, et enamiku ohvrite jaoks tähendab nende sunniviisiline vastandamine vägivallatsejaga uut vägivalda, eeldame me mingil põhjusel, et kõik ohvrid tahavad vaadata enda piinajale silma ning arutada temaga, miks ta ikka nii käitus. Ma ei kahtle, et selliseid ohvreid on olemas. Lihtsalt mina ei ole enda praktikas neid veel näinud.

Arusaam, et see on ohvrite enamiku põhisoov, tundub naiivne ja elukauge. Enamik ohvreid soovib siiski seda, et nad jäetaks rahule, tagataks nende turvalisus ning et nad ei langeks uuesti ohvriks. Hoolimata deklareeritud eesmärgist taastav õigus selle jaoks lahendusi ei paku. Ohvrile selle raames pakutav abi on nagu põleva maja värvimine. Korraks on tõesti ilusam, aga ehk peaksime me enne tegelema tulekahju kustutamise ehk vägivalla lõpetamisega.

Sageli taasohvristatakse kannatanud juba menetluse vältel, seda just taastava õiguse poolt rõhutatud lepitusmenetlustes.

Kui kriminaalmenetluses saab pooli lepitada vaid kannatanu nõusolekul, siis tsiviilkohtumenetluses sellist piirangut ei ole. Kannatanu lepitusse suunamine on kohtuniku suvaotsus, mille puhul kohtunik peab senist vägivalda vaid "arvesse võtma" ilma, et kannatanul oleks võimalik kohtuniku sellekohast otsust vaidlustada.

Ka kriminaalmenetluses on kannatanu nõusolek problemaatiline. Sageli võetakse nõusolekud nii lepitus- kui kokkuleppemenetluse jaoks ilma, et kannatanu saaks aru, millega ta täpselt nõustub. Praktiline probleem on kannatanute survestamine lepitusega nõustumiseks nii vägivallatsejate, lepitajate, prokuröride, kohtunike kui kaitsjate poolt, kusjuures professionaalsete menetlusosaliste poolt on sageli tegemist harjumuspärase käitumisega, mida ei osata enam survestamisena tunnetadagi.

Ühtlasi tuleb küsida sedagi, kui vaba saab üldse olla ühe vägivallaohvri tahe, eriti kui vägivald on olnud pikaajaline, ning kui palju sõltub nõusoleku andmine sõltuvussuhtest ja hirmust vägivallatseja ees?

Vastutuse võtmine

Taastava õiguse rakendamise teine peamine eeldus on kahju tekitaja soov võtta vastutus ning kahju heastada. Ka see on problemaatiline, ehkki vägivallatseja soov lepituse järele on vägagi arusaadav, sest vastutuse võtmise asemel võimaldab see tal vastutusest vabaneda.

Kriminaalmenetluses on leppimise tagajärg kriminaalmenetluse lõpetamine ilma süüdimõistva otsuseta. Vägivallatseja seisukohalt on see jackpot, mille nimel võib pisut kahetsust teeselda küll. Eriti isiksusehäiretega vägivallatsejate jaoks on tegemist lihtsa võimalusega karistusest pääseda, ilma oma käitumist korrigeerimata.

Arusaam, et me suudame ohvritega lepitada näiteks psühhopaate (ca 1% populatsioonist), nartsissistliku (0,5 - 1%), antisotsiaalse (1,5%) või piirialase / ebastabiilse isiksusehäirega inimesi (2 %), kes on pealegi valdavalt diagnoosimata, on ülioptimistlik ning vastuolus sellega, mida psühholoogid võimalikuks peavad.

Näiteks antisotsiaalset isiksusehäiret kirjeldatakse järgmiselt: "Ta ei tunne süüd, ei õpi kogemusest ega karistusest, ning õigustab oma käitumist viimseni. Samas võib ta kergesti õppida, mis olukordades on kahetsuse teesklemine kasulik, ning seda teha (näiteks kohtus)"2.

Kahjuks on selle valdkonnaga tegelevate advokaatide jaoks tegemist väga tavalise inimtüübiga, kellega tuleb igapäevatöös kokku puutuda.

Mitmete isiksusehäirete tunnusteks on kõrgendatud arusaam iseenese väärtusest, jõuline õigustatuse tunne ning mistahes kahetsuse ja vastutuse puudumine. Seetõttu ei ole nende jaoks lepituse tulemuseks mitte eksimuse tunnistamine ja vastutuse võtmine vaid järjekordne kinnitus arusaamale, et midagi ei tehtud valesti. Sellega omakorda kombineerub karistamatusetunne, mis tuleneb süsteemi edukast ärakasutamisest.

Isiksusehäired ei ole haigused, mistõttu ei ole need ka ravitavad. Menetlustes nende väljaselgitamisega ei tegeleta ning eeldatakse, et selliseid inimesi ei ole olemas. Taotlused isiksusehäirete esinemise kontrollimiseks läbi ekspertiisi jäävad valdavalt rahuldamata kui asjakohatud. Ometi me eeldame millegipärast, et me suudame neid inimesi ohvritega edukalt lepitada, ehkki tegelikkuses ei suuda me neid menetlustes isegi ära tunda.

Kahju hüvitamine

Ka taastava õiguse kolmas eeldus, et lepituses toimub kahju hüvitamine kuidagi efektiivsemalt kui kohtumenetluses, on pehmelt öeldes kummaline. Alustuseks võetakse lepitusmenetluses kannatanult tema peamine relv kahju hüvitamise nõude maksma panemiseks – tema advokaat. Kannatanu ei saa lepitusmenetluses kasutada advokaadi abi, vaid ta peab ise need küsimused rikkujaga selgeks vaidlema.

Samal ajal on kahju hüvitamise õigus ehk deliktiõigus täiesti omaette õigusharu, oma teooria, kohtupraktika, erikoosseisude ja tõendamise erireeglitega. Selles ei orienteeru sugugi mitte kõik õiguselukutsete esindajad, rääkimata kannatanutest ning ilma õigushariduseta lepitajatest. Seetõttu on kahju hüvitamise kokkulepped sageli vildakad ning puudulikud ja seda just ohvri kahjuks. Lepitusmenetluses jäävad need probleemid lahendamata.

Kahju hüvitamise nõuded on üldse alakasutatud. Iga isikuvastase süüteoga kaasneb mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kriminaalmenetluses jäävad need aga enamasti esitamata, kuna kannatanud ei ole sellest võimalusest teadlikud ning prokuröril on muud ülesanded kui võidelda kannatanu kahjunõude eest.

Kui taastava õiguse toetajate sõnul võimaldavad lepitused kannatanule suurema sõnaõiguse, siis võib-olla peaksime me hoopis küsima, miks me oleme kriminaalmenetluses kannatanult sõnaõiguse ära võtnud? Lahendus ei ole see, et saadame kannatanu ise pimesi ja ilma relvadeta vägivallatseja vastu neid vaidlusi vaidlema.

Käsitlus, et kahju hüvitamine toimub lepitusmenetluses efektiivsemalt, põhineb tõsiasjal, et lepitusmenetluses rikkuja vanglasse ei lähe ning ta saab teenida raha, milline võimalus oleks vangistuse vältel äärmiselt piiratud. Ebaõiglaste kahju hüvitamise kokkulepete kontekstis on sellel aga vähe tähendust.

Kahtlemata on positiivne kui kahju hüvitatakse vabatahtlikult. See ei aita aga palju, kui sellise vabatahtliku hüvitamise eelduseks on, et suurem osa kahjust jääb juba kokkuleppesse sisse kirjutamata, sest ohver ei oska seda nõuda ja lepitaja ei oska teda aidata või ei taha seda teha, sest ta peab olema erapooletu.

Kriminaalasjade puhul, mille tulemuseks ei ole reaalne vangistus, ei päde kahju efektiivsema hüvitamise argument üldse, kuna kahju hüvitamiseks sissetuleku teenimisel takistusi ei ole. Pealegi on kahjunõuete sissenõudmise küsimus täitemenetluse probleem.

Kui kannatanutel on raske saada reaalselt kätte nende kasuks välja mõistetud hüvitisi, siis võib-olla peaksime täiustama täitemenetluslikke võimalusi nõuete sissenõudmiseks mitte sundima ohvreid ebavõrdsetesse kokkulepetesse.

Lepitus ei sobi perevägivalla lahendamiseks

Eestis on õiguspoliitiliselt otsustatud, et lepitusmenetlust kasutatakse just perevägivalla juhtumite puhul, hoolimata sellest, et puudub ühene seisukoht, kas see on üldse lubatav ning paljudel hinnangutel peaks see ebavõrdsete võimuvahekordade tõttu olema välistatud. Teistes Euroopa Liidu liikmesriikides kasutatakse lepitusmenetlust valdavalt alaealiste kurjategijate ja varavastaste kuritegude puhul.

See tähendab, et me oleme eesrinnas küsimuses, milles me võib-olla ei peaks eesrinnas olema. Just perevägivalla puhul puudub lepituse esmane eeldus, milleks on võrdsed pooled ning kannatanu vaba tahe.

Eesti Lepitajate Ühing leiab, et perelepitus ei sobi koduvägivalla juhtumite puhul3. Sama seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses4. Kui üks pool otsustab teise vägivallaga endale allutada, ei saa me enam rääkida võrdsetest pooltest. Paraku lepitame me praktikas ohvreid ka saripeksjate ja kodutürannidega, kelle puhul on ilmne, et nende käitumine ei muutu. Sellised lepitused toimuvad puhtalt kannatanu arvelt ning eirates või marginaliseerides tema hirmu teise poole ees.

Eriti ebameeldivad on olukorrad, kus tsiviilkohtumenetluses või kohaliku omavalitsuse lastekaitse poolt sunnitakse kannatanu lepitusse tema enda kulul. See tähendab, et kannatanu peab sellele, et ta peab oma piinajaga perioodiliselt kohtuma, veel ise oma taskust peale maksma.

Arusaama, et lepitusmenetlus on kohane ka perevägivalla puhul, toetab väide, et teiste riikide kogemuses on lepitusmenetluse läbinud pooled sageli kokkuleppega rahul. See väide on eksitavalt ebatäpne. Enamik riike suhtub lepitusmenetlustesse suure ettevaatuse ja reservatsiooniga ning lepitusse suunatakse vaid inimesed, kes tõepoolest seda soovivad ning on selleks valmis.

Sellise kõrge motivatsiooniga poolte vahel võib lepitus tõesti olla märkimisväärselt edukas. Kui lepitus on ohvrile pealesurutud või tahtevastane, ei ole sellel mingeid positiivseid tulemusi. Vastupidi, see on uus vägivald.

Ühiskonna vägivaldsuse tase on kasvamas

Ühiskonnana kasutame me lepitusi igal võimalusel selle pärast, et see on lihtne, mugav ja odav kõigi jaoks peale ohvri. Konflikti lahendamise asemel paneme me vastutuse konfliktipooltele, näiliselt vägivallatsejale ja ohvrile võrdselt, kuid praktikas ohvrile rohkem, sest tema huvi lepituse vastu on reeglina oluliselt väiksem. Kui ohver ei taha vägivallatsejaga leppida, heidetakse talle ette koostöövõimetust ning soovimatust konflikti lahendada.

Tänu üha kasvava perevägivalla menetluslikule marginaliseerimisele saame me väita, et kuritegevus langeb ning tunnustada teineteist eduka vägivallavastase võitluse eest. Samas on alust arvata, et ühiskonna vägivalduse tase hoopiski tõuseb ning tegemist ei ole ainult suurema teatamise ilminguga. Seda näitavad nii absoluut- kui suhtarvud. Kui 2010. aastal moodustasid isikuvastased süüteod 11 protsenti kuritegevusest, siis 2019. aastal juba 30 protsenti 5. Kui 2018. aastal registreeriti 3607 perevägivallakuritegu6, siis 2019. aastal7 oli see arv 4119.

Ühe aasta jooksul toimunud kasv on seega 14,2 protsenti. Võrdluseks, 2011. aastal registreeriti 1939 perevägivalla juhtumit8. Kasv on enam kui kahekordne.

Kõige suurema kasvuga kuriteoliigid on kehaline väärkohtlemine, avaliku korra raske rikkumine, ahistav jälitamine ja ähvardamine9. Lisaks perevägivallale on olulised varjatud probleemid töö- ja koolikiusamine, vägivald eakate suhtes ja loomade väärkohtlemine. Vaid läbi nende juhtumite süstemaatilise eiramise, karistamata jätmise ja kannatanute menetlusliku taasohvristamise lepitusmenetluste raames saame me väita, et me oleme vägivalla vastu võitlemisel edukad.

Nagu ma olen varem kirjutanud, suudame me karistada heal juhul vaid 5 protsenti registreeritud perevägivallast ning ca 1 protsendi tegelikult aset leidvast vägivallast10. Kui me menetleksime iga perevägivallajuhtumit, tähendaks see kuritegevuse statistilist plahvatuslikku kasvu, sest juba praegu kujutab perevägivald endast ca 50 protsenti isikuvastastest kuritegudest11.

Selleks ei ole me valmis ning see purustaks illusiooni meie näiliselt turvalisest ühiskonnast. Sellise näilisuse oleme paljuski saavutatud läbi perevägivalla de facto dekriminaliseerimise õiguspoliitilise otsusega suunata need vaidlused lepitustesse.

Vägivalla vähendamise asemel me menetluslikult taastoodame seda. Mingil põhjusel leiame me ühiskonnana jätkuvalt, et perekonnasisene vägivald on kuidagi aktsepteeritavam kui vägivald muudes inimestevahelistes suhetes.

On raske näha, miks on üldse vaja ohvreid läbi lepitusmenetluste taasohvristada. Kohtute koormus ei ole märkimisväärselt kasvanud, et meil oleks selliseid lahendusi vaja. Viimase viie aasta vältel on tsiviilasjade hulk püsinud peaaegu muutumatu ning kriminaalasjade hulk on vähenenud ca veerandi võrra1213.

Ainus, mis on muutunud, on pidev surve muuta menetlusi järjest kiiremaks. Kahjuks toimub see sageli menetluste kvaliteedi arvelt ning tingib vajaduse kasutada lihtsaid alternatiive nagu lepitus.

Lõpetuseks

Lepitusmenetluste sedavõrd ulatusliku kasutamise nii teoreetiline kui ka praktiline põhjendatus seisab savijalgadel. Sellega kaasnevad menetluspraktika probleemid ja ohvrite survestamine. Iseenesest kiiduväärne eesmärk tagada ohvrite suurem kaasatus ja sõnaõigus toob läbi valimatu lepituse kaasa sellele vastupidised tulemused.

Kõikehõlmava lepitamisega jätame me konfliktid lahendamata, paneme vastutuse selle eest eelkõige ohvrile ning taasohvristame ta juba menetluse käigus, samal ajal teineteisele õlale patsutades ja oma tarkust kiites.

Selle asemel, et suunata ohvrid uutesse eksperimentidesse, peame me olemasolevad menetlused korda tegema, muutma lepituse kõigis menetlustes rangelt vabatahtlikuks ning looma tingimused korduva vägivalla lõpetamiseks. 


2 https://peaasi.ee/mis-on-isiksushaired
4 K. Valma, L. Surva, H. Hääl, Lepitusmenetlus perevaidlustes, Juridica I/2014, lk 100 - 101
11 2019. a jooksul registreeriti 8205 isikuvastast süütegu (https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevuse-statistika/), neist 4119 ehk pooled olid perevägivallakuriteod (https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevuse-statistika/perevagivald-ja-ahistamine.html). Teateid perevägivalla kohta on seevastu ca 3,5 korda rohkem (Sotsiaalministeeriumi andmetel 2018.a jooksul (15.12.2018. a seisuga) 14 277. Kahjuks ei ole avalikult kättesaadavad andmed 2019.a kohta peale üldise sedastuse, et teavitamine kasvas (https://www.sm.ee/sites/default/files/news-related-files/perevagivalla_faktileht_2018_0.pdf) ning varjatud vägivalda, millest kunagi ei teatata, on veel ca kolm korda rohkem (Eesti Avatud Ühiskonna Instituut uuring "Perevägivalla hind Eestis" lk 12).

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: