Luik iseloomustas senist meediaettevõte liidu juhti Mart Raudsaart kui alalhoidliku laadiga inimest, kes sai organisatsiooni juhina hästi hakkama.

"Margus Linnamäe on teinud konservatiivse, ma ütleks isegi, et kristliku valiku. See on noorele mehele hea väljakutse," hindas ta Raudsaare peatoimetajaks saamist.

Muret, et Raudsaar oma senise positsiooni tõttu liiga palju konkurentide olukorrast teaks, teine saatekülaline, Ekspress Grupi tegevjuht Mari-Liis Rüütsalu ei tundnud, sest väga tundlikku infot organisatsiooniga niikuinii ei jagata.

Samas nõustus Rüütsalu, et Linnamäe on teinud Raudsaare nimetamisega maailmavaatelise valiku, konservatismi poole.

Luik hindab alalhoidliku mõtteviisi kaitsja mängutoomist kõrgelt olukorras, kus globaalselt annavad ajakirjanduses tooni pigem kesklinna intelligentidest vasakpoolsed ajakirjanikud maailma suurlinnades, kes ei adu, mis väljaspool linnu maal rahvastikus laiemalt toimub: "Ajakirjandusringkonnad vajavadki ka konservatiivsemaid hääli."

Rüütsalu eitas, nagu teeksid Ekspress Grupi väljaanded vastukaaluks pingutusi liberaalsema, vasakpoolsema maailmavaate väljendamiseks: "Meil pole kindlasti loodud mingit ühisrinnet kuskile poole kaldumiseks."

Luik nimetas Ekspress Gruppi finantsmajanduslikuks üksuseks, kus ettevõtteid juhitakse eelarve kaudu.

"Sisu juhime nii, et palkame peatoimetajaid - Eesti parimaid omast arust -, ja me ei vaheta neid ka kuigi tihti. Nende vabadus on luua oma meeskondi," kirjeldas Luik ahelat.

Lisaks kaasavad väljaanded inimesi väljastpoolt toimetusi, et saada n-ö kõrvaltvaataja pilku.

"Me ei räägi seal ainult ideoloogilisest suunitlusest, vaid ka tekstide pikkusest ja toimetamisest, videotest, üleüldisest kujundusest," nimetas Luik, lisades, et ka Mart Raudsaar on varasemalt nende panelistide seas olnud.

Põhjuseks, miks Postimehe juhtimine nii turbulentseks on kujunenud, pidas Rüütsalu varjatud agenda rakendamist: ajakirjanikele ei öelda väljaande maailmavaadet selgesõnaliselt välja. See aga tekitabki sisemisi mässe, sest avalikult aetakse üht rida, salamisi aga teist, konservatiivset joont, mida sisemiselt ei kommunikeerita.

"Mina endise turundusinimesena ütlen, et oma brändi peaks ära defineerima: mida sa teed ja kellele sa teed. Oleme ka oma brändid värskelt üle vaadanud, et kellele me seda toodet teeme ja mis see toode on," ütles Rüütsalu, lisades, et siis ei teki ka küsimusi, kas ja kuidas millestki kirjutada.

Seejuures ei bränditud end ära mitte maailmavaate, vaid maksva tellija kaudu: millist väljaannet milline lugeja loeb. Näiteks Õhtulehe nišš on rääkida lihtsas keeles igapäevastest asjadest tarbijale teemadel, mis teda võiksid mõjutada ning kelle jaoks maailm on enam-vähem paigas ja liigub etteaimatavas suunas.

"Me oma toodete puhul ei rääkinud ideoloogilisest suunast," toonitas Rüütsalu ja tõdes, et väljaannete puhul väljendavad ideoloogiat küllap selles töötavad ajakirjanikud, kelle hoiakud paratamatult aeg-ajalt sisus või teemadevalikus peegelduvad.

Luik täiendas Postimeest õigustades, et loomulikult on omanikfirmal õigus määrata oma meediatoote iseloomu, nišši, viimistlust ja laadi.

"Nii see ka ei käi, et ajakirjanikud hakkavad omale valima peatoimetajalt või kantslerid ja muud ametnikud valivad endale ministrit," ütles Luik. "Ei, omanikul on see õigus alati olnud."

Siiski rõhutas ta, et Eesti Ekspress on alates selle loomisest kandnud oma päises loosungit "Sõltumatu nädalaleht". Seda väljaande lipukirja või maailmavaadet esindab kõige paremini peatoimetaja iganädalane juhtkiri, mis erinevalt teistest väljaannetest pole kunagi anonüümne, rõhutas Luik.

Luik tunnistas, et ka ta ise on aeg-ajalt omanikuna üritanud mõnd teemat mõnda oma väljaandesse sisse saada, kuid alati pole see õnnestunud.

"Siis ma kurvastan ja nutan," vastas ta küsimusele, mida ta siis teeb, kui ta peatoimetajad teda kuulda ei võta ning lugu ei ilmu.

Luik meenutas, et Postimehe omanikud pole kunagi avalikkusega otse suhelnud - see pole üksnes Linnamäega sugenenud stiil. Varju hoidsid ka Heldur Tõnisson ja Schibstedi kontserni omanikud, kui Postimees neile kuulus.

Küll aga oli Luigel kahju, et ei saanudki teada, kes on Postimehe jaoks Eesti poliitika paremas servas, kui eelmine peatoimetaja Peeter Helme EKRE skaala keskpunktiks asetas.

Õhtulehe võimaliku müügi kohta tõdes Luik, et kuni konkurentsiamet neil väljaannet täielikult omandada ei luba, tulebki müük kõne alla. Paraku nii kütkestavaid pakkumisi, mida oleks põhjust nõukogu ette viia, veel tulnud ei ole. Vajadust müüa aga iseenesest pole, sest kõik Ekspress Grupi väljaanded tegutsevad kasumlikult.

Mõlemad saatekülalised pidasid probleemiks olukorda, kus konkurentsiamet ei näe Google'it ja Facebooki turu oluliste osalistena, kes mõjutavad tugevalt ka kohalikku reklaamiturgu ja saavad viletsa maksumaksjana ehk viis korda vähem makse tasudes tegutseda turul dumping-hindadega. Just seetõttu ootavad väljaanded rahvusvahelist digimaksu kehtestamist, mis kohtleks internetihiide kõigis riikides võrdselt.

"Oleme tähelepanumajanduses," iseloomustas Luik rahvusvahelist meediatööstust, lisades, et "kui ka paber ära kukub", on Ekspress Grupi väljaanded saavutanud digikurvis päris hea positsiooni, mis võimaldab digitellimuste najal jätkusuutlikult edasi kesta.

Kuivõrd paberväljaannete reklaamiturg on üha kahanev, on tulevik digiväljaannete päralt. Rüütsalu sõnul kasvas Ekspress Grupi digitellimuste hulk mullu kahekordseks ning lähiaastatel on plaan jõuda 50 000 digitellimuseni. Igas kuus kasvab digitellijate hulk tuhandetes, kinnitas ta.