Uno Lõhmus: õigeksmõistvast kohtuotsusest ja kuriteo provotseerimisest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Uno Lõhmus
Uno Lõhmus Autor/allikas: Sille Annuk Postimees/Scanpix

Me ei tohiks heaks kiita politsei ja prokuratuuri katseid kohtu abil kombata, kui avaraks võib nihutada nende asutuste pädevust korraldada majandus- ja äritegevust ning haldust karistusõiguslike meetoditega, kirjutab Uno Lõhmus.

Õigeksmõistev kohtuotsus pole midagi enneolematut. Ehkki statistika kinnitab, et enamuses kohtusse jõudnud kriminaalsüüdistustes tehakse süüdimõistev otsus, näeb kriminaalmenetluse seadustik ette võimaluse kohtualuse nii süüdi kui ka õigeks mõista.

Oluline on, et kriminaalmenetlus oleks õiglane. Õiglase kohtumenetluse ülesandeks on eelkõige kaitsta süüdistatavat õigustamatu või liigrutaka süü üle otsustamise eest. Ebaõiglane on menetlus, mis tekitab süüdistatavale lubamatult suure riski, et teda mõistetakse ekslikult süüdi.

Vabandamisest

Protseduurilise õigluse saavutamiseks kasutatakse kriminaalmenetluses mitmesuguseid võtteid: ebaseaduslikult saadud tõendi kasutamise lubamatus, süüdistatava õigus vaikida, enese mittesüüstamise privileeg, kuid ka põhimõte, et on parem, kui mitu süüdlast pääsevad karistusest, kui et üks süütu mõistetakse süüdi. Süüdistatava alusetu süüdimõistmine põhjustab suure moraalse kahju kogu ühiskonnale.

Paraku tuleb tunnistada, et eelnevalt kirjeldatud põhimõtted ei kindlusta, et õigeksmõistva kohtuotsuse saanud kohtualune väljuks kohtumajast alati kerge südame ja rõõmsa meelega.

Aastatepikkune kriminaalmenetlus, öö või ööd arestikambris, töökoha kaotus, meedia tähelepanu ning avalikkusele sellest jääv mulje kahtlustatavast kui kurjategijast jätavad paratamatult jälje inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele ning heaolule.

Ei julge öelda, et kõigile, kuid enamikele korruptsioonivastase võitluse väljal tähelepanu alla sattunuile kindlasti. On see paratamatu – kui puid raiutakse, siis laastud lendavad – või saab seda vintsutustest tekkinud kahju leevendada?

Tartu endise abilinnapea Artjom Suvorovi õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumise järel küsisid ajakirjanikud nii kriminaalsüüdistust kohtus kaitsnud prokurörilt kui ka ametist lahkuvalt peaprokurörilt, kas prokuratuur peaks Suvorovi ees vabandama.

Kriminaalsüüdistust toetanud prokuröri vastus oli resoluutne: õiguskaitseasutuste töösse ei ole programmeeritud sisse sellised mõisted nagu solvumine, solvamine ja vabandamine.

Nüüdseks juba endise peaprokuröri Lavly Perlingu vastus 31. jaanuari saates "Uudis+" oli nüansseeritum. Tema jaoks on oluline, mis põhjusel teeb kohus õigeksmõistva otsuse. Kui prokuratuur on eksinud kriminaalmenetluses, siis peaks ta õigeksmõistetu ees vabandama. Kuid prokuratuur ei pea vabandust paluma iga õigeksmõistmise korral. Kuid mida mõista sõnade all "kui prokuratuur on eksinud kriminaalmenetluses"?

Ehk on tõepoolest vaja heita pilk kohtutoimikule, nagu mõlemad prokurörid ajakirjanikele soovitasid, ning anda siis hinnang.

Kuriteo matkimine

Juristina pidasin piisavaks tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Ringkonnakohtu otsusest ilmneb ka see, miks mõlemale prokurörile ei meeldinud rääkida jälitustegevuse ühest viisist, matkimisest, mille tulemusele süüdistus ühes kuriteoepisoodis üles oli ehitatud.

Kuriteo matkimine tõstatab küsimuse, mida pole asjakohane küsida üksnes Suvorovi kohtuasja puhul: kas riik on õigustatud inimest kihutama kuritegu toime panema, et teda siis karistada?

Vastus näib olevat selge. Inimõiguste kohus on öelnud, et kui politseiagent või tema suunamisel ja juhendamisel mõni eraisik kihutab kedagi kuritegu toime panema, mida viimane muidu toime ei paneks, siis on tegemist ausa õigusemõistmise põhimõtte rikkumisega.

Seadusandja andis politseiasutustele voli kasutada agente, kes võivad panna toime tegusid, mis sarnanevad karistusseadustikus kuriteona kirjeldatud teona. Suur küsimus, mis tekib paljudel matkimise juhtudel, on aga: kus on lubatud ja lubamatu käitumise piirid?

Kahtleja saab enamasti abi inimõiguste kohtu praktikat uurides. On ilmselge, et kuna kuriteo provotseerimine, nagu igasugune jälitustegevus, sekkub väga tõsiselt inimese põhiõigustesse, siis peab sellise uurimismeetodi kasutamine olema äärmiselt läbimõeldud.

Suvorovile esitatud süüdistuse üks osa põhines kuriteo matkija tegevusel, kes sokutas Suvorovi lauale konjakipudelid ja kinkekaardi. Maakohus arvas, et matkija tegevus oli liiga aktiivne ning et Suvorov ei avaldanud soovi ega tahet hüvede toomiseks või tema tänamiseks küsimusega tegelemise eest. Ringkonnakohus oli maakohtuga nõus.

Kuigi prokuröri arvates oli kuriteo matkimine igati seaduslik, sest kuriteo matkimiseks oli kohtu luba, ei taga kohtu luba iseenesest kuriteo provotseerimise seaduslikkust.

Inimõiguste kohus on selgitanud, et süüküsimust arutav kohus peab kontrollima, kas kohtualune oleks kuriteo toime pannud ilma võimude sekkumiseta. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu järeldus oli, et Suvorov ei soovinud võtta altkäemaksu.

Jäägu siiski igaühe otsustada, kas provokaatori kasutamine, et saada tõend Suvorovi süüdimõistmiseks, oli prokuratuuri eksimus või ausa kohtumenetluse põhimõtte rikkumine ning õigeksmõistev kohtuotsus on selline otsus, mille tõttu võiks prokuratuur vabandust paluda.

Kahtluse alla ei saa seada politsei ja prokuratuuri tänuväärset tööd korruptsiooni väljajuurimisel. Me ei tohiks aga heaks kiita politsei ja prokuratuuri katseid kohtu abil kombata, kui avaraks võib nihutada nende asutuste pädevust korraldada majandus- ja äritegevust ning haldust karistusõiguslike meetoditega.

Vastasel korral on oht läheneda politseiriigile. Riigi repressiivasutuste tegevusest ei tohi kaduda inimlik aspekt, mis võtab arvesse füüsilisi ja vaimseid kannatusi, mida kriminaalmenetlus põhjustab. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: