Suvorov: see, millega prokuratuur tegeleb, on paras bardakk
Neljapäeval lõplikult õigeks mõistetud Tartu endine abilinnapea Artjom Suvorov ütleb, et prokuratuur on muutunud väga palju fantaseerivaks asutuseks, kes täidab oma kvoote inimeste ja nende saatuste arvelt.
Sellest ajast, kui kaitsepolitsei teid kinni pidas ja riigikohus kolmapäeval otsuse tegi, möödus 834 päeva. Kuidas need 834 päeva teie elu on mõjutanud?
Eks ikka drastiliselt. Minu elutöö on hävitatud. See jättis väga suure märgi minu ellu.
Kuigi kohtukulud peab nüüd riik tasuma, siis kas te rahaliselt ka kaotasite?
Kui nüüd niimoodi võtta, siis abilinnapea palga.
Mida prokuratuur sellest õppima peaks?
Väga hea küsimus. Ma arvan, et prokuratuur ei tohi mängida inimeste elude ja saatustega ning nende arvelt karjääri teha. Kahjuks tänapäeva prokuratuur on muutunud väga palju fantaseerivaks asutuseks, kuigi peaks meid kaitsma. Prokuratuur on nagu üks kunstnik, kes tegi ühte igapäevast asja purki ja ütles, et see on kunst ja tema nägemus.
Täna prokuratuur teeb ka ühe koleda asja ja ütleb, et see on nende nägemus, kuigi pole tõendeid. Nagu härra Gross (Lõuna ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Margus Gross - toim) ütles ühe kaasuse puhul, et tal ei ole otseseid tõendeid, vaid kaudsed ja viitas riigikohtu lahendile, kus kaudsed tõendid on ka tõendid. Ja hakkas siis rääkima, kui hull pätt ja kaabakas ma olen.
Kaudsetele tõenditele oli ehitatud neljast süüdistusest kaks. Otsesed tõendid olid prokuratuuri jaoks kõige rohkem matkimise loos. Millal te kaitsepolitsei matkijaga esimest korda kokku puutusite?
Esimest korda võttis ta minuga ühendust Facebookis. Esimest korda tuli ta minu juurde 22. detsembril 2015 ehk kuu aega enne minu kriminaalmenetluse algust. Ja kohtus, see oli kinnine kohtuistung, ta tunnistas, et kaitsepolitseiamet pakkus talle - ma ei mäleta kas mitu kuud või nädalat enne, kui nad suunasid ta minu juurde -, koostööd.
Kuidas see esimene kohtumine välja nägi?
Välja nägi nii, et tuli väga muhe ja suhteliselt meeldiv inimene, kes oli huvitatud spordi arengust Tartu linnas. Tema enda sõnul pöördus ta minu poole, kuna ma olen vene keelt kõnelev ja spordi eest vastutav abilinnapea. Ma tegin seda, mida oleks iga teine ametnik teinud - ma jagasin talle adekvaatset infot sellest, mis võimalused on Tartu linnas, et tema spordiala arendada.
Kui tihti te matkijaga edaspidi kokku saite?
Sisuliselt käis ta minu juures poolteist aastat. Selle jooksul oli seitse-kaheksa kohtumist, aga ka telefonikõned ja ka Facebookis suhtlesime. Suurem suhtlus oli minu kabinetis ja keskmine vestlus üle tunni. Ma andsin endast kõik, et teda aidata. Tal olid väga head ideed. Mulle väga meeldis, et ta tuli minu juurde ja ütles, et tal on projekt, tal on föderatsioon taga - ja ma räägin karate föderatsioonist - ja et ta tahab tuua Tartusse rahvusvahelise spordiürituse, kuhu tuleb tuhat turisti ja esinejat.
Ja see oli see, miks ma aktiviseerusin ja hakkasin hingega kaasa mõtlema. Eks me teame, mida tähendab Tartu jaoks tuhat turisti. Ta näitas mulle ka pilte, kus ta varasemalt on korraldanud Jõhvis ja Kohtla-Järvel üritusi ja ma tõesti veendusin selles, et ta ei ole mittekeegi, vaid tõesti treener, kes korraldab üritusi.
Millal ta teile esimest korda kingitust või meelehead pakkus?
Ma nii täpselt kuupäevi ei mäleta.
Olgu, aga esimesena tuli ta konjakipudeliga?
Täpselt nii.
Kohtudokumentides on seda ka kirjeldatud, aga mäletate, kuidas see kohtumine välja nägi ja kuidas see konjak lõpuks teie kätte sai?
Ta oli väga pealetükkiv. Kui tal oli juba jope seljas ja uks lahti, siis ta võttis oma kotist konjakipudeli välja. Ütles, nagu vene keeles öeldakse, et see on sulle hea poisi eest ja pani laua peale ning sisuliselt jooksis minema. Nagu kõikides protokollides on näha, siis ma keeldusin seda vastu võtmast. Aga ta sisuliselt viskas pudeli laua peale ja jooksis minema. Samamoodi oli ka kinkekaartidega.
Aga konjakipudeli puhul käis selline elavam vestlus, kus ta proovis teid veenda?
Jah.
Mis neist konjakitest ja kinkekaartidest edasi sai?
Konjakipudel on kaitsepolitsei käes ja kinkekaardid ka. Niipea, kui see kinkekaartide värk juhtus, andsin ma sellest teada oma ülemusele ehk Tartu linnapeale. Pidasime nõu, et mis ma sellega teen. Minu küsimus linnapeale oli, et kuhu ma pean pöörduma, et see ära fikseerida? Minu soov oli see intsident ära fikseerida. Siis ta soovitas mulle, et ma oleks rahulik. Me leppisime kokku, et kui ta (matkija - toim) tagasi tuleb, siis annan need viisakalt tagasi. Ja nii ma ka tegin.
Millal te aru saite, et see, mida matkija teeb, on altkäemaksu pakkumine?
Teate, asi on selles, et mitte kunagi ei kõlanud meie vestlus kontekstis, et mina aitan sind, sina aitad mind. Ma tõesti olin roheline poliitik ja ei uskunud, et selline asi üldse võimalik on. Et nüüd pannakse mulle kaitsepolitseiameti agent peale, kelle ülesandeks on, nagu ta ise tunnistas, mind süüdi lavastada. Kohtus Korikov (matkija - toim) tunnistas, et kaitsepolitseiamet andis talle ülesandeks mind süüdi lavastada.
Kui te kinkekaardid matkijale tagasi andsite, kas ta võttis need rõõmsalt vastu?
Ei, ei võtnud. Ta peaaegu hakkas nutma ja jonnis. Rääkis, et see on turundus. Et Sportland turundab niimoodi. Et ma edastaks need oma partneritele jne.
Aga kui te juba mõistsite, et kinkekaartide saamine ei ole õige asi, siis läksite linnapea Urmas Klaasi juurde. Miks te politseisse ei pöördunud?
Mul puudus kogemus. Ma ei tahtnud seda ka suure kella külge panna. Mu esimene loogika oli, et kui ma sinna lähen, siis võib-olla tekivad sel inimesel probleemid. No milleks seda vaja. Aga kui ma olin seal kinnipidamisasutuses ja kaitsepolitseiameti majas, siis kaitsepolitseiameti kohalik direktor küsis irooniliselt, et kas sa koolitust polegi saanud? Et mis sa sellisel juhul oleks pidanud tegema? Ütlesin, et ei ole. Siis ta vaatas mind väga imelikult.
Kui kaitsepolitseinikud teid linnavalitsuses ootasid ja teile teatati, et te olete kinni peetud kahtlustatavana, kas saite kohe aru, et asi on kinkekaartides ja konjakis?
Ausõna, ei saanud. Kui nägin ametnikke oma kabineti juures, siis minu esimene reaktsioon oli, et issand jumal, kes nüüd minu omadest keeras mingi käki kokku? Meil oli meeletult allasutusi ja mul oli meeletult palju alluvaid. Aga pärast läksime kabinetti ja mulle esitati kahtlustus. See oli tõesti nagu kurikaga pähe löömine.
Matkimist kasutatakse ka edaspidi ja kohati on see täiesti tõhus ja vajalik meede. Kus tehti viga või mindi liiale?
No eks ma arvan, et see on proportsionaalsuse põhimõte. Kui hull pätt ma siis tol hetkel olin kaitsepolitseiameti nägemuses, et oli vaja kasutada kapo agenti? Kui me võtame kõik neli episoodi ja kriminaalmenetluse ajanivoo, siis on asi väga huvitav. Mina loen sealt selle välja, et tegelikult matkimine või vähemalt pealtkuulamine toimus ammu varem.
See kõik juhtus sügisel 2015, kuid kriminaalmenetlus alustati jaanuaris 2016. Aga 2015 kohta on seal väga detailsed andmed, kus mitte kuidagi ei oleks saanud midagi fikseerida, kui poleks olnud juba lutikaid küljes. Mul olid kabinetis lutikad, mul oli peal telefoni pealtkuulamine, geopositsioneerimine, ämma-äia juures olid lutikad, mul olid kodus lutikad. Mul oli koju lubatud varjatud sisenemine abimaterjalide paigaldamiseks. Selline totaalne pealtkuulamine. Ja sisuliselt mitte midagi leitud, sest mitte midagi ei olnud ka.
Kui matkijat kohtus üle kuulati, siis kas sai selgeks, kui palju matkimise sisu ja intensiivsus sõltus matkja initsiatiivist ja improviseerimisest? Ja kui palju see intensiivsus oli kaitsepolitsei ja prokuratuuri poolt ette antud?
Tal oli stsenaarium ette antud. Minu kaitsja härra Aivar Pilv küsis matkija käest erinevaid küsimusi ja selgus, et tal ei olnud mitte kunagi mitte mingit plaani teha seda spordiüritust. Tema ülesandeks oli imiteerida sporditegelast ja mind süüdi lavastada.
Kohus ütles, et see oli liiga intensiivne ja nii ei saa üks matkija käituda. Kas tema tunnistuste põhjal oli see tema enda initsiatiiv või ta pidigi nii intensiivne olema?
Seda peab Korikovi või kaitsepolitseiameti käest küsima.
Tollelt istungilt ei tulnud see välja?
Ma ei mäleta täpselt, kuidas ta seda kommenteeris. Aga ta andis mõista, et talle oli ette antud stsenaarium, mille alusel ta peab töötama.
Mis nüüd edasi?
Hea küsimus, eks aeg näitab.
Kas sellise kaasuse puhul on ka mingi võimalus hagi esitada?
Ma väga palju sellele aega kulutanud ei ole. Eks me saame kaitsjaga kokku ja arutame. Ma väga loodan, et need kolm kaasust ning et mina ja minu kaks head sõpra ja kolleegi Valvo Semilarski ja Kajar Lemberi asjad saavad ikkagi kunagi läbi. Ja siis saavad inimesed aru, et see, millega meie prokuratuur tegeleb, et see on ikkagi paras bardakk. Nad täidavad oma kvoote inimeste ja saatuste arvelt.
Kas te ootate prokuratuurilt selgitust või vabandust või ei ole see tähtis?
Ei, ei oota. Sest esiteks nad mitte kunagi seda ei tee. Nad ütlevad, et tegid oma tööd. Jääda lootma, et tuleb pressikonverents ja minu õigeksmõistmine saab samasuguse resonantsi nii meedias kui ka mujal, seda ma kindlasti oota. Ja ei taha ka.
Te jätkate Keskerakonna Tartu büroo juhtimisega. Aga kui järgmised valimised tulevad, siis kas plaanite poliitikas jätkata?
Ma ei ole selle peale mõelnud. Aga ma ütlen ausalt, et väga suurt isu aktiivse poliitikaga tegelemiseks mul ei ole. Igal pool näen tonti. Väga raske on uuesti minna tööle ja heast tahtest aidata inimesi, kui sa tead, et äkki see inimene on uuesti kapo agent, kelle ülesandeks on matkida ja sind uuesti kinni panna.
Kui prokuratuur ja kapo olid pressikonverentsi teinud ja esimene meediakajastuse laine läbi käinud, siis kui lihtne või raske oli teil oma lähedastele ja tuttavatele selgitada enda versiooni?
Mu kõige lähedamased inimesed pole seda kunagi uskunud, sest nad teavad, mis inimene ma olen. Ja ma ka eriti ei pingutanud selle nimel, et ma hakkan nüüd tõestama, et ma ei ole kaamel. Mu lähedased ja sõbrad said sellest väga hästi aru.
Toimetaja: Urmet Kook