Saatejuht Andres Kuusk küsis vandeadvokaatidelt, kas see, et president jättis pensionireformi seaduse väljakuulutamata, on tavapärane õiguspraktika või sekkumine poliitikasse.

Ginter vastas, et president täidab oma ülesandeid, mis tal põhiseadusega kirjas on. "Ja kui president arvab, et seadus on põhiseadusega vastuolus, siis ta peab jätma selle välja kuulutamata. Selles ei ole mitte midagi erilist. Presidendid on seda teinud 62 korral," lausus Ginter.

Paul Kerese sõnul oli tegemist vähemalt osaliselt poliitilise vetoga. "Ta küll väidab, et see ei ole nii, aga kui otsust lugeda, siis ta tunnused on pigem poliitilised," lausus Keres.

"Kui president jätab seaduse välja kuulutamata vastuolu tõttu põhiseadusega, siis ta peaks olema väga veendunud selle põhiseadusevastasuses. Ja kui lugeda tema motiveeritud otsust, siis seda veendumust õiguslikus mõttes sealt välja ei paista. Väga lihtne on vahet teha, kas president räägib poliitikast või ta räägib õigusest. Kui president hakkab otstarbekusest rääkima, siis see on poliitika. Ja valdavas osas on see otsus otstarbe küsimus," selgitas Keres.

Raha väljamakse, ehk nelja protsendi või võrdsuseküsimus on üks peamisi vaidlusaluseid punkte. Kuusk küsis, kas on siis probleem nende vahel, kes on liitunud teise sambaga ja võtab oma raha välja ja sellega, kes ei ole.

"See on täiesti otsitud probleem," vastas Keres. "Juba tänane pensionisüsteem teeb ju võimalikuks selle, et üks seltskond läheb rahaga poodi ja teine seltskond peab üleval pensionäre. Ma pean siin silmas seda, et teise pensionisamba osakud on päritavad," jätkas ta.

Keres märkis, et siiamaani ei ole keegi seda olukorda arvestades vastuolule põhiseadusega või ebavõrdsele kohtlemisele viidanud ning põhjus ongi selles, et õiguslikult seal ebavõrdset kohtlemist ei ole.

Ginter nimetas Kerese järeldust ennatlikuks. "Õiguslik probleem on see, et sotsiaalmaksu kogutakse pensioniks ja haigekassa jaoks. Ja nüüd öeldakse, et Pauli sotsiaalmaksu puhul ootamatult seda nõuet enam ei ole ja see neli protsenti muutub rahaks, mille sa saad panna oma krediitkaardile," lausus Ginter.

Keres viitas, et põhiseaduse järgi saab õiguslikult võrdne kohtlemine olla isikute vahel, kes on õiguslikult samas või sarnases olukorras.

"Ma väidan seda, et mina teise samba kogujana ja Carri esimese samba kogujana, me ei ole võrreldavas olukorras. Minul on minu raha olemas, aga Carri raha ei ole olemas. Riik on selle neli protsenti juba mulle andnud ja ostnud selle eest mulle pensioniosakuid. Ja nüüd lihtsalt lisatakse selle seadusega täiendav käsutusõigus selle pensioniosaku suhtes, mis väljendub muu hulgas selles, et selle saab rahan välja võtta," sõnas Keres.

Ginter nimetas Kerese väidet pooltõeks. "Me peaks alustama sellest, kust raha tuleb. Kõik inimesed, kelle palgast makstakse sotsiaalmaksu, on võrreldavad. Ja kõik inimesed, kelle palgast sotsiaalmaksu kogutakse haigekassa jaoks on võrreldavad ja kõik, kelle raha kogutakse pensioniks, on võrreldavad," rõhutas Ginter.

Ta märkis, et nüüd üks grupp nendest on ühes pensionisambas ja teine teises, kus enam pensionit ei ole. "See on see ebavõrdne kohtlemine. Seda saab kõrvaldada nii, et tulevikus võib igaüks otsustada minna sama rada või siis nii, et ka mina esimesest sambast saan oma neli protsenti kätte. Aga mitte nii, et mina justkui jään edasi pensionäride eest hoolitsema ja teine seltskond peab seda tegema vähemas ulatuses," rääkis Ginter.

Ginter märkis, et riskid põhiõigustele on olemas. "Lõppkokkuvõttes otsustab riigikohus, kas sekkumine põhiõigustesse on olnud liiga intensiivne," lausus ta.

Kerese sõnul ei ole pensionireformi puhul põhiseaduslikud riived eriti intensiivsed ning küsimust põhiseadusvastasusest ei teki.