Kolmapäeval esitletud viiendas avalikus aastaraportis "Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas" keskendub välisluureamet peasjalikult ja ligi 70 leheküljel Venemaale. Kümmekond lehekülge on pühendatud Hiina mõju kasvule ja aktiivsemale rollile maailmas.

Amet märgib, et Venemaa jätkab oma relvajõudude väekontingendi ümberrelvastamist ja tugevdamist eelisjärjekorras Euroopa piiri ääres. Nii on Venemaa kümne aasta jooksul loonud Lääne sõjaväeringkonnas kolm armee taseme väejuhatust, viis uut diviisi staapi ning viisteist uut manööverpolku. Eesti piirist 28km kaugusel paiknev 76. ründedessantdiviis on Vene õhudessantvägedes esimene diviis, kus on mehitatud kolmas dessantpolk.

"Võrreldes NATO vägedega on jõudude tasakaal Balti riikide suunal Venemaa poole kaldu. Isegi Kaliningradi oblastis paiknevat relvastust arvestamata on Venemaa ründerelvastuse – tankide, hävituslennuväe ja raketisuurtükiväe – poolest tugevas ülekaalus. Venemaa relvajõududel on alaliselt paigutatud lühimaa ballistilised raketid Iskander 120km kaugusele Eesti piirist ning 45km kaugusele Leedu piirist, mis võimaldab nende ründerelvadega ohustada Balti riikide territooriumi kahelt suunalt – Leningradi ja Kaliningradi oblastist. NATO-l ei ole võrreldavaid raketisüsteeme kogu Euroopas."

Venemaa sõjalise rünnaku oht Eestile on siiski ka 2020. aastal väike, kuna Eesti ei ole Venemaale sõjalise planeerimise ega välispoliitika seisukohalt esmatähtis ning Venemaa tahab vältida otsest sõjalist konflikti NATO-ga.

"Tuleb aga arvestada, et Venemaa relvajõud on viimastel aastatel oluliselt arendanud nn ennetavate sõjaliste tegevuste kontseptsiooni. Sellega üritab Venemaa vähendada oma konventsionaalse väevõimekuse suhtelist allajäämist ülekaalukale vastasele, püüdes olla kiirem nii vägede liigutamisel kui ka sõjaliste eesmärkide saavutamisel."

Välisluureameti teatel kujundab Venemaa Balti riikidega suhtlemiseks oma seisukohad üldisemate suhete kaudu Ameerika Ühendriikidega, sest Venemaa tahaks igal võimalikul moel vähendada USA rolli maailmas ning samal ajal suurendada enda oma.

"Nõnda ei ole Venemaal võimalik näha ka Balti riike välispoliitiliselt või sõjalise planeerimise võtmes millegi muu, kui potentsiaalse tallermaana USA ja Venemaa vahelises sõjas. Seega peavad Balti riigid arvestama võimalusega, et Venemaa võib otsustada ennetava sõjalise rünnaku kasuks Balti regioonis, kui ta kardab konflikti eskaleerumist USA-ga mõnes teises maailma regioonis. See aga tähendab omakorda, et halvimal juhul võib sõjaline rünnak sõltuda Venemaa juhtkonna otsusest, mis põhineb moonutatud ohupildil ja poliitilisel valearvestusel."

Sanktsioonid tekitavad sõjatööstusele probleeme

Kuigi Venemaa juhtkond paneb suurt rõhku oma relvajõudude kõikvõimsuse kuvandi loomisele, on Euroopa Liidu, USA ja Ukraina sanktsioonid tekitanud Vene sõjatööstuskompleksile hulga probleeme.

"Eelkõige on nende mõju olnud märgatav mereväes – sanktsioonide kehtestamise tõttu jäi saamata üks helikopterikandja-dessantlaev Mistral), kolme suure lahingulaeva Grigorovitši klass) ehitus katkestati ning vähemalt viie lahingulaeva valmimisaeg venis märgatavalt. Sanktsioonidest tulenevad piirangud on külmutanud uue sõjatehnika kasutuselevõtu ning sundinud Venemaa relvajõude leppima senise tehnika moderniseerimisega."

Eesti välisluureameti andmetel üritab Kreml sanktsioonide mõju igati varjata ja Venemaa valitsus salastas sel eesmärgil alates 1. juunist 2018 ka kõik riigikaitselised ostukonkursid. Sanktsioonide on kaasa toonud ka selle, et varem Läänest imporditud komponentide asemel on võtnud Venemaa suuna  kodumaiste arendamisele ja kasutamisele. Kodumaiste komponentide kasutamine on aga palju kallim, kuna teatud tehnoloogiate kasutusele võtmiseks tuleb alustada teadus- ja arendustegevusest.

Vaatamata sanktsioonidele otsivad Venemaa sõjatööstusettevõtted endiselt võimalusi rahvusvaheliseks koostööks, ning mõnel juhul on neil see ka õnnestunud. Lähemalt peatub välisluureamet aastaraportis Venemaa vastavale koostööle Kasahstani ja Aserbaidžaaniga.

Vene ühiskonna militariseerumine

Raport toob välja ka Vene ühiskonna süveneva militariseerumise, mis tuleneb Kremli veendumusest, et sõjaline konflikt Läänega on vältimatu ja selle toimumine on pigem aja küsimus.

"Venemaa juhtkond usub, et sõda Läänega on alanud – esialgu peetakse seda infoväljas, aga ka teiste riikide pinnal. Näiteks sõjalist operatsiooni Süürias käsitab Venemaa mitte omaette operatsioonina, vaid USA-vastase rinde lõunatiiva tugevdamisena. Samamoodi on Ukrainas toimuv Venemaa jaoks vaid episood suures vastasseisus USA-ga."

Välisluureameti hinnangul loodab Venemaa juhtkond, et ühiskonda tugevamalt militariseerides ollakse paremini valmis kardetud kukutusrünnakuks või revolutsiooniks. Samuti aitab pideva sõjaohu hoidmine rahva teadvuses mobiliseerida ühiskonda välise vaenlase vastu ning juhtida seega tähelepanu kõrvale riigisisestelt poliitilistelt, õigusriiklikelt, majanduslikelt ja sotsiaalsetelt probleemidelt.

Vene küberoperatsioonid Eestile ohuks

Venemaa küberoperatsioonid Lääne vastu on jäänud karistuseta ning seetõttu sooritatakse neid ka 2020. aastal. Kui 1990-ndatel sooritati küberoperatsioone peamiselt Lääne militaarsektori vastu, siis aja jooksul on sihtmärkide spekter laienenud. Näiteks Venemaa sportlaste dopinguga seotud võistluskeeldudele on järgnenud ründed rahvusvahelistele spordiorganisatsioonidele.

Eesti välisluureamet leiab, et Venemaa küberoperatsioonid on olnud edukad ning senini ei ole neile järgnenud lääneriikidelt tõhusaid karistusi, mis sunniksid loobuma nende kasutamisest. Venemaale on sellega antud signaal, et küberoperatsioonid õigustavad end ning seega on need jätkuvaks ohuks ka Eesti julgeolekule.

Poliitilised repressioonid hoogustusid

Välisluureamet märgib, et Venemaa sisepoliitilise keskkonna olulised märksõnad 2019. aastal olid poliitiliste repressioonide tugevnemine ning sõnavabaduse üha jõulisem piiramine. Positiivsete stiimulite puudumisel rakendab Venemaa võimueliit repressioone veel jõulisemalt. Sõnavabaduse piiramise teravik on aga küberruumil, mis on Venemaal kujunenud peamiseks sõltumatu informatsiooni leviku kanaliks ning ühtlasi tõsiseks probleemiks võimueliidile.

"2019. aastal jätkati seaduste muutmist, et jõuda võimaluseni jälgida täielikult kõike küberruumis toimuvat. /.../ 2019. aastal jõudis keskvõim internetivabaduste piiramisel uuele tasemele. Näiteks võttis Vene riigiduuma aprillis vastu nn suveräänse interneti seaduse, mille eesmärgina deklareeriti internetivõrgu rahvusliku segmendi (Runet) kaitsmist olukorras, kui võrgu stabiilne toimimine on ohustatud või seda peaks ründama välisriigi agressor.

Pseudovabaühendused Kremli teenistuses

Venemaa presidendi administratsioon ja välisministeerium kasutavad Kremli välispoliitika toetuseks ära kümneid pseudovabaühendusi – GONGO-sid. Nende ülesanne on kodanikuühiskonna sõltumatute esindajatena esinedes propageerida ja võimendada rahvusvahelisele üldsusele Venemaa ametlikke jutupunkte.

Välisluureameti andmetel kaasab Venemaa eriti aktiivselt GONGO-sid Varssavis iga aasta septembris toimuvale OSCE suurimale inimõiguste konverentsile – "Inimmõõtme rakenduskohtumisele".

Surve Valgevenele, Ukrainale ja Serbiale

Raportis nenditakse, et Venemaale on ülitähtis Valgevene hoidmine oma mõjusfääris ning esitlemine Kremli lähima sõjalise ja poliitilise liitlasena. Selle tagamõte on hoida ära Valgevene liikumine Lääne mõjusfääri.

Ukrainat survestab Venemaa tegema Donbassi konfliktis järeleandmisi, kuid samal ajal töötab Venemaa vastu sõja lõppemisele. Eesti välisluureameti hinnangul on Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamise seisukohalt rahvusvaheliste sanktsioonide jätkumine Venemaa suhtes asendamatu meede.

"Sanktsioonid on mõjusad, sest nad on peatanud Venemaa agressiooni Ukraina vastu ja ohjeldavad edasisi ambitsioone. Sanktsioonide enneaegne kaotamine annaks Venemaale signaali, et piisava strateegilise kannatlikkuse ilmutamisel
saab rahvusvaheliste suhete süsteemi oma suva järgi painutada."

Lisaks neile tahab Venemaa oma mõjusfääris hoida ka Serbiat, kuna Venemaa on huvitatud, et Serbia kaudu saaks NATO-t ja EL-i proovile panna ja provotseerida. Serbia nn kahe ukse poliitika on Venemaa jaoks kaudselt võimalus õõnestada ka EL-i laienemispoliitikat, leiab välisluureamet.

Venemaal on õnnestunud viimasel ajal suurendada ka oma mõjuvõimu Moldovas ja pidurdada riigi liikumist Läände.

Enam tähelepanu kaugematele regioonidele

Viimastel aastatel on Venemaa hakanud pöörama rohkem tähelepanu kaugematele regioonidele. Siiski jääb Venemaa Lähis-Idas USA mõjukusele endiselt selgesti alla, leiab välisluureamet.

"Küsimus on selles, et enamik selle piirkonna riike sõltub USA poliitilisest ja sõjalisest toetusest, samas kui Venemaal ei ole vähemalt praegu neile midagi võrdväärset pakkuda. Seega piiratud ressursside tõttu toetub Venemaa Lähis-Idas eelkõige võimalustele, mis võivad tekkida Lääne taandumise arvelt."

Venemaa Lähis-Ida-poliitikas on eriline koht Türgil. Välisluureameti andmetel paistis esialgu, et Venemaa sõjaline sekkumine Süürias toob kaasa Türgiga süveneva strateegilise partnerluse, kuigi tegelikult on need suhted endiselt vaid pragmaatilised ja nende kujunemine strateegiliseks on väga ebatõenäoline.

"Samas ei jäta Venemaa kasutamata ühtki võimalust allianssi kas või näiliselt lõhestada. Parimaks näiteks võib tuua S-400 müügi Türgile, aga ka Venemaa pakkumise müüa F-35 hävitajate asendamiseks Türgile oma lennukeid Su-35."

Venemaa üritab Hiinale läheneda

Pinged Hiina ja USA vahel on Venemaale soodsad, sest see suurendab Hiina huvi näidata häid suhteid Venemaaga. Seetõttu Venemaa pragmaatiline ja demonstratiivne koostöö Hiinaga lähiaastatel tõenäoliselt jätkub.

"Venemaa loodab sellega Euroopat hirmutada, kuid Hiina mõjukuse kasv puudutab Venemaad ennast kõige vahetumalt ning paratamatult peab ta leidma täiendavaid võimalusi Hiina mõju tasakaalustamiseks."

Samas ei ole Hiina huvitatud Venemaaga sõjalise sõjalise alliansi loomisest. Ühistel sõjalistel õppustel on Hiina eesmärk pelgalt praktiline – õppida Venemaa sõjaliste konfliktide kogemusest.

Venemaa kasvav huvi Arktika vastu

Välisluureameti hinnangul on Kremli tegutsemine Arktika suunal aktiivsemaks muutunud ja selle eesmärk on võidelda välja endale soodsad majanduslikud tingimused regioonis.

Arktika maismaaosast pärineb umbes 80 protsenti Venemaal toodetud maagaasist ja 20 protsenti naftast. Arktiline regioon annab ligikaudu 20 protsenti Venemaa SKP-st. Veel tähtsam on aga Arktika eeldatav tulevane majanduslik
kasu: Põhja-Jäämere mandrilaval paikneb hinnanguliselt 95 protsenti Venemaa
veel kasutusele võtmata maagaasivarudest ja 70 protsenti naftavarudest.

Välisluureameti raportit "Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas" saab täismahus lugeda allpoolt: