Milline see teile avanev pilt Swedbanki klientide tegevust vaadates on? Millised need kõige suuremad ja olulisemad muutused reaalmajanduses on?

Ma arvan, et reaalmajanduse muutusi me näeme mõningase viitega tegelikult numbrites. Me saame vaid spekuleerida tänasel hetkel.

Aga ma seda võin küll öelda, et me jälgime oma klientide tegevust praegu igapäevaselt ja võin küll öelda, et neid muudatusi ei ole. Küsisin just praegu analüütikult üle, kas täna (eile - toim) on midagi muutunud, aga tegelikult on ka täna klientide käitumine täiesti tavapärane. Selles mõttes midagi erakorralist ei ole.

Noh, muidugi võib ju küsida, mis saab mõne sektori krediidiportfellist. Aga mida me oleme õppinud eelmisest kriisist - noh, meil ei ole küll olnud sellist kriisi, aga meil on ju kriise olnud ikka, krediidikriiski -, et üldiselt tuleb varakult kliendi ja panga vahel dialoog püsti saada, kui hakkavad tekkima esimesed märgid, et võivad tulla raskused. Aga seda näeb ju üldiselt klient esimesena. Meie näeme juba siis, kui tekib maksevõlg ja siis on juba, ütleme niimoodi, mingi probleem käes.

Aga see, mida ettevõtted saavad ette võtta - nad on ise ju intelligentsed inimesed ja teavad, mida teha on vaja -, üldiselt on see, mis me eelmises kriisis nägime, et mõnel pool oli vaja kulusid kärpida, mõnel pool oli tootmist vaja ümber liigutada mingilt ühelt tooteliinilt teisele selle järgi, et millise tootegrupi järele vajadust rohkem on.

Aga mida me ise rõhutame klientidele ja mida me ise jälgime, on talitluspidevuse plaanid. Kui ei ole praeguseks üle vaadatud, siis kindlasti üle vaadata, et ettevõte tegevus saaks jätkuda. Selle loogiline jätkutegevus on iseenda ettevõtte likviidsusanalüüsi tegemine, et kuidas ettevõtte rahavood jooksma hakkavad lähiajal. Ma usun, et suuremad ettevõtjad teevad seda niikuinii, väiksemad peavad ka siis mõtlema, et millises situatsioonis nad parasjagu on.

Hotellid ja restoranid on siin juba teatanud, et neil on lähiajal käive 60-70 protsenti kukkumas. Kas see on kõige hullem, mis võib juhtuda?

Ma arvan, et praegu on see nähtavus nii kehv, kui päris ausalt öelda, et mingeid stsenaariume luua on raske. Ma arvan, et on väga hea, et valitsus on kriisikomisjoni kokku kutsunud. Aga need sektorid... Selleks ei pea pangajuhilt küsima! See on suhteliselt loogiline, et turism saab kogu maailmas pihta, lennundus ja restoranid... Noh, sõltub kohast, aga kui inimsed rohkem karantiinis on, siis nad söövad ka väljas vähem. Kindlasti saavad ka nemad pihta, aga kes veel saab, noh, on raske öelda.

Ikkagi tegelikult mingis teises kontekstis jälle ettevõtete jaoks transport kallineb, näiteks mere- ja õhutransport on osade jaoks kallinenud. Siin on ka oma dünaamika, mida iga ettevõte suudab paremini hoomata.

Aga kui on mure oma rahavoogude pärast ütleme eeskätt ettevõtetel, aga ka eraisikutel, siis kui hakkab tunne tekkima, et hakkab võlgu jääma, siis õige lahendus on pangaga ühendust võtta, enne kui see hetk käes on. Siis me saame arutada, mis teha annab.

Tegelikult maksepuhkuste tegemine on täiesti tavapärane asi. Seda juhtub headel aegadel küll õnneks harva, aga ikka ikka juhtub ja see on täiesti normaalne arutelu kliendiga, et mis nüüd juhtunud on, kui pikalt seda maksepuhkust vaja on, ja seda me teeme. See ei ole muidugi kellegi jaoks plaan A, ei kliendi ega panga jaoks, aga kui see hetk on käes, siis seda tehakse. Ma julgeks öelda, et see justkui ei olekski nagu eraldi otsus, sest me teeme maksepuhkuseid, me oleme teinud kogu aeg, kui vaja on.

Milliseid sektoreid lisaks turismile jälgite teravdatud tähelepanuga? Kus võib veel raskusi tulla?

Ma arvan, et võib-olla sektor võib ka tuua, aga tervik on see, et pihta saada võib iga ettevõte, sõltumata sektorist. See sõltub sellest, et millised on tema kliendid ja millised on tema klientide vajadused sellisel kriitilisel perioodil tema teenuste järele. Me juba näeme teatud piiranguid riikide vahel. Ma arvan, et minust ei ole asjakohane spekuleerida, et kuhu need piirangud veel võivad jõuda, aga me võib-olla oleme alles mingite piirangute alguses.

Nii et seetõttu raske öelda nüüd sektoreid, ma arvan, et ettevõtted võivad pihta saada erinevates harudes. Pigem siin tuleb oma tarneliinid läbi vaadata, ja seda nad hetkel teevadki - et mitte ainult vaadata, kellelt ise ostad, vaid ka kellelt sinu ostja ostab, et kuhu need harud välja jõuavad. Et jõuavad nad Itaaliasse, jõuavad nad Hiina? On nagu suhteliselt loogilised asjad, aga need võivad ju ajas muutuda, et kus on need kolded Euroopas või üle maailma. Sellel tasub pilk peal hoida.

Näiteks ka seadmete varuosadega võib tekkida probleeme ettevõtjatel, kuna paljuski need tulevad Hiinast, aga tulevad, muide, ka Itaaliast, tulevad Saksamaalt. See sõltub ju täpselt sellest, kustkohast oma tootmiseks vajalikku sisendit saadakse. Nii et selles kontekstis tootmisel on kindlasti riskid suuremad. Sest tihtipeale eksporditakse mingid vahendid, näiteks masinad ja nende varuosad. Mingi osa tuleb siit kohalikult turult jälle, nii et võivad tekkida mingid sedalaadi probleemid, et kui meil on pandeemia olukord, siis võib-olla mingisugused tarneahelad ka katkevad. Aga võib-olla nad suudetakse ikkagi ka püsti hoida.

Ja teine probleem tootmise jaoks, mis on ikkagi väga suur eksportöör ka, et kas see turg, kuhu kaupa saata, on endiselt alles ja mis seal toimub parasjagu. Nii et tootmist saab selgelt esile tuua, aga neid lööke võib ettevõtetele ka mujalt tulla.

Aga ega ei maksa ka päris süsimusta stsenaariumit maalida. Ikkagi väga paljud asjad toimivad samal ajal ju ka väga hästi edasi.

Kas torkab silma, kes on praegu sellest olukorrast hoopiski võitjana väljunud? Kellele see olukord on vesi nende veskile?

Pigem see on ettevõtted konkreetselt, kes võivad siit midagi võita. Jällegi, see ei tule pangajuhi silme järgi, ma arvan, et seda võib igaüks ise vaadata: ju siis ikkagi meditsiinitarvikud ja kaitsevahendid ja tegelikult mingis mõttes ka jaekaubandus saab siit natuke kõrgema käive kindlasti, kui mitte midagi muud. Aga kas seda nimetada just võiduks, ma ei tea.

Ma ütleks pigem niimoodi, et ma näen seda potentsiaalset võitu pigem sellises pikmas perspetiivis. Sest nüüd, kui ikkagi see olukord meil ühel hetkel tõesti siiski ka lõppeb, siis ma usun, et väga paljud ettevõtjad üle maailma mõtlevad oma tarneahelad üle, ka Euroopas. Ja see võib olla Eesti ettevõtjate jaoks mingi võimalus, siseneda kellegi tarneahelasse, olles lihtsalt geograafiliselt lähemal kellelegi, olles paindlikum oma tarnete kindlustamisel väikestes kogustes. Siin võib olla selliseid uusi nurki, aga need ei sünni täna. Ma arvan, et need otsused hakkavad sündima siin võib-olla poole aasta pärast, kui kõik on natuke sellest loodetavasti üle saanud. Seal on need võimalused. Kas täna keegi... Ma arvan, et seda peab ettevõtjate endi käest küsima, kuidas nad täna ennast tunnevad.

Te ütlesite, et tehingute pealt praegu veel midagi näha ei ole. Kui kiiresti võib see praeguse kriisi mõju teile sinna suurde pilti jõuda?

Eeskätt me räägime laenuportfellist, selle kvaliteedist meie kontekstis. Me mõõdame seda tegelikult iga nädal, ja võib-olla sellised põhjalikumad analüüsid korra kuus. Nii et ma usun, et märtsi numbrid, kui me kokku paneme, siis me juba mõnel pool midagi näeme. Aga tegelikult me palju rohkem kuuleme ettevõtjate käest, kui me näeme numbritest. Ma arvan, see saab olema pigem võtmeküsimus, kas ja kuidas me siis ettevõtjatelt üles korjame need sõnumid, kuidas neil läheb ja kas neil on pangast midagi sellel hetkel vaja. Mõnel on vaja maksepuhkust, mõnel on võib-olla teistpidi, vaja mingisugust krediidiliini juurde, et mingist perioodist üle saada. Me peame seda iga kord eraldi analüüsima.

Panga poolt vaadates pigem, kui me kuu numbrid kokku saame, siis on selgem. Kui keegi on võlgu, siis see on juba märk sellest, et mingi diskussioon kindlasti ju algab igal juhul. Hea tava on pigem see, et me arutame kliendiga seda enne, kui see juhtub, ja mõnikord sellest hoolimata. Hea tava on kliendil ja pangal omavahel rääkida sellest. Maksepuhkuse andmine aitab vältida seda, et klient jääb reaalselt võlgu. Tihtipeale see on see meede, millega sellest raskemast perioodist kuidagi veidi kergemalt üle tulla. Aga see on iga kliendiga eraldi analüüsikoht, et täpsustada, mida me talle teha saame.

Kuidas eraisikud praegu käituvad? Kas see poodides hullumine, nagu fotodelt on näha, paistab ka teile välja, või on pigem eratarbimist mingisugune letargia tabanud ja inimesed ostavad vähem, tarbivad vähem?

Ma arvan, et see ka tuleb meil statistilisest pildist välja siis, kui me seda vaatame, sellises igapäevases pildis seda ei paista. Me vaatame selliseid asju pigem üle nädala ja kuu. See, kui täna on keegi poes, siis mina seda reaalajas muidugi ei jälgi. Aga me muidugi vaatame seda sellise pilguga, et kui inimesed mingeid kulutusi teevad vähem, siis neil teistpidi tekib võimalus millelegi muule kulutada, kui neil see soov on. Aga hetkel väga rahulik on käitumine. See on ka oluline sõnum, et klientide käitumine pigem meie poolt vaadates on rahulik ja see ongi mõistlik, et vaadatagi rahulikult, mida ütleb valitsus, mida ütleb terviseamet ja ka välisministeerium on oma juhiseid reisimise osas andnud. Ma arvan, et ei olegi vaja pangal anda siin täiendavaid suuniseid ja segadust tekitada. Kuulame neid ametkondi, kes on oma sõnumeid andmas. Mida vähem meil on neid konkrueerivaid sõnumeid, seda parem. Minu poolt täna ei paista, et oleks midagi erakorralist toimumas.

Aga klientide huvi näiteks kinnisvara soetamise vastu? Kas on ette näha, et see on ka raugemas? See ju üldiselt kuulutab sellist ebakindluse tunnet, kui ei taheta mahukaid oste teha.

See võib juhtuda. Aga siin on selline tahavaatepeeglisse vaatamine - seda, mis on olnud esimesed kaks kuud meil laenutaotlustega, see oli täitsa üks pilt. Oli väga palju taotlusi ja endiselt kõik toimis nii, nagu viimastel aastatel on läinud.

Nüüd on küsimus, et mis saab siit tänasest ja neil päevil edasi. Ma usun küll, et vähemalt osad inimesed on oma mõtte korraks ära parkinud - mõtlevad, et mis nad täpselt teevad. Aga tehinguid toimub alati muidugi. Jällegi, väga vara siin nii-öelda esimestel hetkedel kohe öelda nüüd üht- või teistpidi. Aga kindlasti see on üks sektor, kus... Need on väga suured otsused – kinnisvara soetamine ja sellega endale kohustuste võtmine. Inimesed kindlasti mõtlevad neil päevil mitu korda enne kohustuste võtmist nii sellele, milline on nende sissetulek, väljavaade, kus nad töötavad. Selles mõttes ma arvan, võib siin olla teatud mõtlemiskohti inimestel. Mis otsuseni jõuavad, raske öelda veel.

Ilmselt see puudutab ka autoliisinguid ja kõike muud sellist?

Tõenäoliselt küll, jah. Kui me vaatame numbrite pealt aasta algusest, siis siin näitab, et kõik on endiselt sama, aga see trend muutub siin kindlasti vähemalt korraks.

Ilmselt on, jah, seda vestlust palju huvitavam pidada aprilli alguses, kui saab juba ka mingeid reaalseid insight'e (sissevaateid - toim).

Rahandusminister Martin Helme teatas mõni päev tagasi, et me oleme sisenenud majanduskriisi. Kas see on majanduskriis teie pilgule?

Ma arvan, siin on kõik elemendid olemas, et... Hea kolleeg just ütles, et defineeri kriis. Jah, kindlasti me oleme mingitesse raskustesse sattunud ja määramatust on väga palju. Kui see on kriisi definitsioon, siis me oleme seal.

Meil pole ju olulisi makseraskusi. Tervishoiukriis on kindlasti kohal. Meil on vaja selgelt kaitsta üksteist, oma kliente, oma töötajaid. See seab meie tegevusele teatud teistsuguseid piiranguid, kui me seni oleme harjunud. Kas see on kriis – ma arvan, et siin on kõik elemendid, et kriis võib tulla, sest meie majandus on väga sõltuv väliskeskkonnast. Ja väliskeskkonnast sõltuvad meie suured partnerid üle maailma, kõik astuvad uusi samme iga päev ja iga tund. Sealt võib tulla meile mõjusid.

Olukord ei ole kindlasti selline tavapärane. Problemaatiline, aga kas just kriis.

Kui nüüd ühel hetkel varem või hiljem selline suur segadus ja haigestumistelaine läbi saab - oletame, et see juhtub näiteks kahe kuu pärast -, siis kui kaua võtab majandusel aega, et oma tavapärasesse rütmi naasta? Asjad ei loksu paratamatult ju päevapealt paika, siin on küllalt suppi, mida helpida hiljem. Ilmselt on ka sektoreid, kus näeme uste kinnipanemist paratamatult.

Eelmine kriis muidugi samas näitas, et Eestil on väga... Sellest on muidugi kümme aastat möödas juba, aga Eesti oli väga tubli, nii ettevõtjad kui tegelikult eraisikud samamoodi.

Eesti ettevõtted olid tublid, et leida uusi tegevusalasid, tegevusharusid, uusi viise, kuidas äri teha. Ja inimesed olid tublid selles mõttes, et leidsid uued töökohad ja olid valmis ümber õppima. Kui meil on täna ka selline valmisolek olemas, siis on ju selles kontekstis väljavaade hea. Ma usun, et on.

Aga kui kiiresti see toimub, raske öelda, sest meil on avatud majandus, tihtipeale meie edu on olnud see, et me oleme leidnud endale need eksporditurud, oleme loonud siin Eestis mingit lisandväärtust ja õnnestunud siis ka välismaale nii-öelda seda maha maha müüa. Kui me leiame need turud uuesti üles´ja seal toimub ka taastumine, siis ei pruugi kaua minna. Aga kui tuleb selline natukene protektsionistlikum [lähenemine], riigid hakkavad palju rohkem mõtlema hädaolukordadele ja iseseisvumisele või sellisele omaette hakkamasaamisele, siis see võib tekitada meile muidugi uusi väljakutseid, et kuidas sinna turgudele siis saada. Aga loodame, et me sinna ei jõua. Tegelikult Euroopa Liit on olnud pigem ühtne läbi nende aastate. Loodame, et see jääb meile kenasti alles. Kui see on olemas, siis ma arvan, et Eesti ettevõtjatel ja inimestel on põhjust loota, et kõik on hästi.

Millise kujuga see kriis võib tulla? V, W, U, S...?

Või L? Ma arvan, et see see sõltub natuke nüüd sellest, kui kiiresti see olukord kontrolli alla saadakse uue viirusega. Praegu võetakse kasutusele ju need meetmed, et meditsiinisüsteem vastu peaks, et me hoiaksime üksteist, hoiduksime nakatumast, seeläbi ka haigestumast, et haigete arv oleks meditsiinisüsteemile kohane või vastuvõetav.

Kui need meetmed aitavad, siis loodetavasti me hakkame vaikselt sealt tagasi üles tulema. Aga mul kristallkuul puudub. Kui ainuüksi mõelda, mida väljakutsed meil detsembris olid, siis me ei olnud üldse selles punktis, kus täna, 12. märtsil. Kui me mõtleme, mis punktis me olime vabariigi aastapäeval, kui me rääkisime, mis on Eestit ees ootamas, siis ma arvan, et me ei olnud siis ka siin punktis, kuigi olid juba esimesed ilmingud. Täna me oleme üldse mingis täiesti uues olukorras. Kus me oleme kahe nädala pärast, ma ei hakka üldse spekuleerima, rääkimata siis, kus me oleme kuue kuu pärast. Anname aega! Oleme rahulikud, säilitagem rahulikkus. Tehke ratsionaalseid otsuseid. See on kõik see, mis me teha saame. Ja kuulame, mida terviseamet, välisministeerium, valitsus ja komisjon ütlevad.

Kuidas ise edasi töötate? Kas poete kodukontorisse või olete kapten, kes lahkub laevalt viimasena?

Ma arvan, et hetkel ei ole põhjust olnud lahkuda. Me ikkagi võtame sammhaaval. Ma usun, et väga paljud ettevõtted on teinud samme ja kaardistanud oma olukorda: kuidas nad töötavad, millised on nende plaanid. Meil on samasugused plaanid - täna (eile - toim) olen oma kontoris ja kavatsen olla siin homme (täna - toim) ka täitsa kohal.

Pigem on see väljakutse selles, et inimesed, kes on reisinud, inimesed, kellel on lapsed, kes on lasteaias ja ka koolis, kuidas me saame võimaldada neile need kaks nädalat, kui näiteks lapsed peavad kodus olema. Ja kui see on pikem periood, mis me siis tegema hakkame, kuidas me oma tööd korraldame sellistel hetkedel,. Koduprofiil on väga paljudes ametites pangas võimalik, aga paraku kindlasti kaugeltki mitte kõigis. Kindlasti see on küsimus meile, kuidas oma igapäevatöö siis ka ära toimetada. Kindlasti mõtleme sellele.

Aga mina tulen ikka kontorisse edasi, niikaua, kui see vähegi mõistlik tegevus on.