Kui Vabariigi Valitsus kuulutas välja otsuse, et Eesti koolid lähevad üle distantsõppele, võis kohe ette kujutada, kuidas koolipered käärivad käised ja alustavad kogu nädalavahetuse kestvat planeerimistööd. Seda saatis pidevalt uuenev eriolukorra info ja koolirahvas tundiski ennast kui osa kriisimeeskonnast.

Tööd alustas mitu digiõppe nippe-trikke ja nõuandeid jagavat sotsiaalmeedia gruppi ja HITSA (Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus) mobiliseeris oma parimad haridustehnoloogid sõnumeid ja soovitusi jagama.

Õigupoolest oli suur osa digiõppe kohta jagatavast infost õpetajatele juba tuttav. Koolide haridustehnoloogid (IT-inimese ja õpetaja sümbioos) juhendasid aineõpetajaid pühapäeva hilisõhtuni diginippide maailmas ratsionaalselt orienteeruma.

Vedas neil koolidel, kus on haridustehnoloog, sest paljudes koolides sellist inimest ei ole. Eriti vedas neil koolidel, kus lisaks haridustehnoloogile on juhtkonnas veel mõni infotehnoloogia haridusega inimene või vähemalt IT-fänn. Miks? Nad suutsid veidigi ette näha, mis esmaspäeva, 16. märtsi hommikul lahti läheb ja hoidsid oma õpetajaid juba operatiivses inforuumis.

Start

Kodudes oli kõik veel rahulik, kuni esmaspäeval vallandus seni veidi uimase digitiigri tõeline megamöiratus. Tundus justkui oleks see vahepeal magavaks tunnistatud kiskja suure näljaga üles ärganud.

Kõik, kes olid vahepeal kahelnud Eesti õpetaja teadlikkuses digimaailmast, pidid nõustuma, et see seisukoht on osutunud valeks. Distantsõppeperioodi asusid toetama ka mitmed eraettevõtted ja organisatsioonid, mis muutsid seni tasulised õppematerjalid ja –keskkonnad koolidele tasuta kättesaadavaks.

Nii HITSA kui ka ministeeriumid jagasid operatiivselt infot avatud virtuaalruumidest, kuhu saab siseneda õppimiseks: virtuaalsed muuseumid, salvestuste arhiivid, e-raamatud. Kõike oli pigem palju kui vähe.

Kuid esimese distantsõppe nädala väljakutseks ei osutunud mitte digiõppevahendite teema, vaid hoopis midagi muud.

Kahe esimese päeva jooksul olid lapsevanemad järjest murelikumalt hakanud rääkima õpilaste ülekoormatusest. Õppeülesandeid oli suures koguses ja nende lahendamisega ei tuldud koolipäeva vältel toime isegi siis, kui abiks oli mitu pereliiget.

Kolmapäeva hommikuks, mil uued ülesanded taas lapsi e-päevikutes ootasid, oli paljudel peredel kannatus katkemas. Samasugust olukorda kirjeldasid kesknädalal ka Soome lapsevanemad. Õppeülesandega seotud juhendamine oli jäänud võrdlemisi märkamatult lapsevanema kanda.

Tegelikuks esimese nädala väljakutseks osutus hoopis distantsõppe juhtimine ja õpetajate koostöö koolides, tundub, et paljude vanemate arvates õpetajad kohati lihtsalt paiskasid materjale õpilastele.

Distantsi teadvustamine

Paremini õnnestusid asjad koolides, kus nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks oli distantsõppe ettevalmistuse käigus üles seatud virtuaalse koostöö ruum. Vajalikuks osutus igapäevaselt kasutusele võtta tüüpilised kaugtöö tarkvaralised lahendused tiimitööks: Google Meet, MS Teams, Slack, Zoom jt.

Õpetajatel on veebipõhist tiimitööd möödapääsmatu teha selleks, et kavandada õppeülesandeid ühiselt. Sama ainevaldkonna õpetajatel on suurepärane võimalus kasutada lõimingut ehk ühe suurema ülesande andmist, mis arendab korraga erinevate õppeainete pädevusi, samuti vajavad õpetajad ühist virtuaalset arutelu kovisooniks ja ideede testimiseks. Olnuks ju hea, kui enne õe või vennaga koostööd nõudva ülesande andmist oleks keegi õpetajale öelnud, et igas peres ei ole mitut last.

Koolijuhid, kes tegid panuse õpetajate meeskonnavaimu hoidmisele, ei eksinud. Pedagoogid vajavad distantsõppe ajal samamoodi tuge ja tagasisidet kui õpilasedki. Igapäevane kaugtöö võib kaasa tuua kapseldumise ja "äravajumise", mille ennetamiseks on juhil (loodetavasti koos haridustehnoloogiga) vaja üles ehitada virtuaalne koolimaja, kus toimuvad reaalsed kohtumised.

Mõnedes koolides tõmmati paati IT-huvilised õpilased, kes programmeerisid suhtlusruume õpilastele. Nii sai näiteks seni arvutimängude suhtluskeskkonnana tuntud Discord kooli aatriumiks, kus iga õpperühm sai suhtlemiseks oma ruumi.

Tulemuseks oli virtuaalne kool, kus õpetaja saab õpetajate toast minna vajadusel õpilastega vahetunnis rääkima ja kus õpetajal on võimalik oma õpilasi hääle ja pildiga juhendada või läbi viia kohtumisi refleksiooniks. Selline asi toob õpilasele ja õpetajale hädavajaliku kokkukuulumise tunde, juhtkonnale aga puhta rõõmu.

Tempo õigeks

Esimeste distantsõppe päevade järel kurdetud ülekoormuse võis põhjustada nende koolide õppekorraldus, kus ei kasutata õppeainete periodiseerimist. Kui õpetajate koostöö kohe alguses ei käivitunud, oligi tulemuseks hakitud päev rohkete väga erinevate õppeülesannetega.

Distantsilt õppimine eeldab kõiki õppeaineid korraga õpetavalt koolilt oma õppekorralduse muutmist, õppeaineid tuleb jagada perioodide kaupa. Tulemuseks on parem keskendumine vähematele ainetele, üldise õppimise tempo rahunemine, samal ajal ka õppeülesannete sügavam sisu.

Viimast soodustab eriti ainevaldkonna lõimimine või näiteks terve nädala kestvate ülesannete andmine. Vahepeal ei tohi siin muidugi unustada, et õpetaja peab oma õpilaste jaoks olema küsimiseks ja arutlemiseks kättesaadav ka võimalikult otseses virtuaalses kontaktis ehk sõnas/hääles/pildis.

Õige ruttu selgus, et e-õppe korraldamise üks nõrk lüli võib olla ka kodune internetiühendus. Peamine mure oli seotud netiühenduse aeglusega ja mahupiirangutega. Facebookist hakkas kostuma üleskutseid, et distantsõpe ei tähenda ainult digiõpet. Arendavad ja vaheldustoovad on ikka ka ülesanded, mille lahendamiseks ei pea istuma ekraani ees.

Seepärast levis ekraanivabade ülesannete näiteid nädala vältel meedias järjest rohkem ja need valmistasid Facebookis jagatud klippide põhjal peredele rõõmu (lugemine, joonistamine, iseliikuvate mehhanismide ehitamine, liikumine jm).

Õpetajatel on siin tõesti vaja leida loomingulisi lahendusi, mille realiseerimiseks piisaks kodus kindlasti olemas olevatest vahenditest, sest spetsiifilisemate asjade ostmas käimine on eeldatavalt piiratud (kasvõi lõngad ja heegelnõelad, mingid erilised pliiatsid ja muu selline).

Praegu veel finiš ei paista

Esimese nädala lõpus lõõtsutasid kõik nii koolis kui kodudes. Oleme ilmselt palju targemad kui nädal tagasi.

Meeli paitab aimdus, et kui see kõik ükskord läbi saab, on paljudes meie koolides tehtud reaalne tiigrihüpe. Kõik õpetajad, õpilased ja lapsevanemad väärivad esimese distantsõppe nädala järel kiituskirja. Kodud on andnud suure panuse meie koolihariduse inimnäoliseks muutumiseks. Tiiger on kodukasside poolt üles ehmatatud.