Kristina Kallase diagnoos: Eesti on halvatud ja külmunud seisus
Riigikogust välja jäänud, kuid nüüd muudkui populaarsust koguva erakonna Eesti 200 esimees Kristina Kallas on koos presidendiga pahane parlamendi peale: 101 kõrgepalgalist, kõrgelt haritud täiskohaga töötavat poliitikut ja sealt tuleb üks halvasti ettevalmistatud seadus kuus.
Kuidas teile maitseb šampanja?
(Üllatunud paus) Mitte eriti.
Kui uuringufirma EMOR pakkus Eesti 200 reitinguks 14 protsenti, mis on kõrgem kui sotsidel, Isamaast rääkimata, siis kuidas te seda tähistasite?
Otseselt ei tähistanud, aga rõõmu tundsime ikka. See annab jõudu tegutseda, energiat, et teeme õiget asja. Ja peame seda edasi tegema.
Mõned naljahambad ironiseerivad: teie partei on nii populaarne, sest ei ole midagi öelnud. On need ütlejad ülekohtused?
Meil ei ole tõepoolest mitte midagi lisada opositsiooni ja koalitsiooni päevapoliitilisse sõnakaklusesse. Siin ei ole vaja midagi juurde öelda, muud ei jäägi üle, kui kõrvalt nõutult vaadata... Ootame momenti, kui sõnasõjast läheb asi üle sisulistele debattidele.
Oleme sõna sekka öelnud pensionireformi või rohemaksu teemadel – kui on sisuline küsimus, siis Eesti 200 teeb suu lahti. Kui on aga lihtsalt kaklus, et kes keda kuidas nimetab ja sõimab, siis ei ole meid sinna juurde vaja.
Mais 2018, kui Eesti 200 tuli välja avamanifestiga, lubasite vaadata ühiskondlikku reaktsiooni, et kas inimesed vajavad uut erakonda või mitte. Märtsis 2019 otsustasid inimesed riigikogu valimistel, et Eesti 200 parlamenti ei pääse. Miks te edasi askeldate?
Märts 2019 oli Eesti 200-le otsustamise koht. Pärast valimisi istusime laua taha, vaatasime üksteisele otsa ja küsisime: mida me nüüd teeme, kas läheme oma erialade juurde tagasi ja sinna see projektipartei jääb või me usume, et pika vaatega, spetsialistidest koosnevat ja tulevikuga tegelevat erakonda on Eestile vaja.
Minule vaatas siis otsa piltlikult öeldes 600 erakonna liiget – Kristina, kas sa oled valmis edasi tegutsema? Ütlesin, et mina olen, kui nemad on, ja nii see otsus tuli. See ei olnud iseenesestmõistetav, et Eesti 200 pärast valimisi edasi tegutseb.
Ma ei saa ikkagi aru – kus teie valijad on? Euroopa Parlamendi valimistel sai Eesti 200 ainult 10 700 häält, mis oli kaks korda vähem kui Raimond Kaljulaid üksikkandidaadina.
Euroopa Parlamendi valimised olid Eestile olulised valimised, muidugi, aga mitte Eesti 200 jaoks.
Meie valija on inimene, kes eelmistel valimistel lootis ühe või teise erakonna puhul uusi tuuli ja uut lähenemist, kuid on nüüd näinud, et seda ei tule ja otsib seetõttu endale alternatiivi. See on valija, kes praegu ei ole rahul ei koalitsiooni ega opositsiooniga.
Olete tunnistanud, et Eesti 200 peab veel õppima lihtsate sõnumite valijateni viimist. Milline on teie lihtne sõnum?
Pean jätkuvalt tunnistama, et ei ole lihtne öelda, milline on meie lihtne sõnum.
Kui räägime tulevikust, siis peame rääkima asjadest, mida täna olemas ei ole ja peame suutma panna inimesi neid ette kujutama. Kuid kiires valimissituatsioonis tahab inimene rääkida asjadest, mis täna on ja mis täna valesti on.
Teie rääkisite keeruliselt.
Me rääkisime tulevikust. Aga seda tulevikku täna ju ei ole. Võtab kõvasti aega, et inimene seda tulevikku ette kujutama hakkaks. Meil jäi aega liiga väheks, et oma keerulised teemad inimesteni viia, ära lihtsustada.
Ükskõik, mis teema me võtsime, näiteks personaalne riik või väljakutsetepõhine valitsuse juhtimine – see kõik on inimesele väga keeruline. Kui hakkad kiiresti seletama, siis ta ütleb "oot-oot, ma ei saa üldse aru".
Kust tuleb nüüd teie enesekindlus, kui teatate, et "Eesti 200 on positiivne alternatiiv kõikidele riigikogu erakondadele"?
See tuleb meie sisemisest veendumusest, et me oleme positiivne alternatiiv kõikidele riigikogu erakondadele.
Aidake valijal otsustada – milline on Eesti 200 maailmavaade?
Liberaalne, Eesti-meelne, tulevikku suunatud, innovatiivne ehk edumeelne.
Eesti poliitika tegeleb liiga vähe tulevikuga. Kunagi olime – tegelikult oli kogu Euroopa – väga osav visioneerima tulevikku, sellest rääkima ja sinna suunda jooksma. Eesti oskas 1990-ndatel enda tulevikku endale väga hästi joonistada. Ka poliitikud oskasid seda inimestele seletada, olime nõus sööma kartulikoori, aga oli teada pilt, millisesse tulevikku meid viiakse. Praegu meil seda pilti enam ei ole. Oleme olevikus kinni, pusime...
Sest oleme selle tuleviku kätte saanud.
Jah, aga nüüd on vaja joonistada uus tulevik. Me ei saa riiki nii juhtida, et pusime olevikus ja kakleme mineviku üle. Kuid seda me täna teeme.
Siin-seal arvatakse, et kui enne olite kaldu sotsiaaldemokraatide poole, siis nüüd pöördute rohkem Reformierakonna valijatele alternatiivi pakkuma.
Tunnistan ausalt, et ei oska niisuguses poliittehnoloogilises süsteemis mõelda. Mõtlen meie eesmärkidele, mida me poliitikas teha tahame, ja kui osa neist sobib sotsiaaldemokraatide valijatele, siis väga tore ning kui osa neist sobib Reformierakonna valijatele, siis on ka väga tore. Aga mõtlemine, et hakkame nüüd rääkima midagi selleks, et saada endale Reformierakonna hääli – minule on see äraspidine mõtlemine. See on häälte korjamise poliitika, mis ei tohiks olla ühegi poliitiku ainus eesmärk.
Poliitik ilma häälteta on nagu... üksinda metsa eksinud marjuline.
Jah, muidugi. Aga seda olen pidanud poliitikas õppima, et häälte korjamine ei ole... fui-fui-fui, vaid töö, mida poliitik peab tegema. Iseasi, kuidas seda tehakse. Poliitika nüüdne ummikusse jooksmine on osaliselt tingitud sellest, kuidas on seni käidud hääli korjamas.
Lubadustega.
Milliste lubadustega?
Lihtsate.
Lihtsate ja populistlike lubadustega, mille puhul on teada, et inimesele see meeldib ja pärast on alati võimalik selgitada, miks seda koalitsioonilepingus teha ei saa. Väga küüniline demokraatliku valitsemisvormi kasutamine.
Vallavanem ei tohi koolidirektorit suvaotsusega vallandada, oleks üks teie loosung?
Jah, nii on.
Pärast Lüganuse vallas puhkenud konflikti, kui vallavalitsus lasi lahti Kiviõli 1. keskkooli direktori Heidi Uustalu, tegi Eesti 200 riigikogule ettepaneku muuta põhikooli ja gümnaasiumiseadust, et direktori töölevõtmisel ja vallandamisel on vajalik kooli hoolekogu nõusolek. Kui kaugele olete sellega jõudnud?
Allkirjad – üle 1000 – on koos ja sellel või järgmisel nädalal anname seaduseelnõu riigikogule üle.
Kuidas prognoosite, mida riigikogu sellega teeb?
Mul on raske ennustada. Tunnetuse ja teadmiste tasandil suur osa riigikogu liikmeid nõustub meiega.
See on minu esimene katse poliitikuna, et kui tulen initsiatiiviga, mis on päris paljudele parlamendis südamelähedane, siis kuidas nad käituvad. Kas nad peavad tähtsamaks enda erakonna strateegilist hoiakut või selle teema läbi arutamist ja ausalt otsuse tegemist?
Riigikogu liikmetel on keeruline öelda, et Eesti 200 – kelle populaarsus tõuseb neile niigi kahetsusväärselt – tuli hea ideega ja nad toetavad seda.
Miks nad ei saa seda öelda?
Saame näha.
Jah.
Türgist liiguvad põgenikud jälle Euroopa suunas. Kas Eesti peaks piirid sulgema?
Arvan, et pall on jälle EL-i käes, et kas EL suudab Türgiga uuesti kokkuleppele jõuda. Ei ole mõistlik suurte inimmasside liigutamine üle suurte territooriumide, mõistlik on neid inimesi hoida nende kodu lähedal ja aidata neid seal. Aga loomulikult aidata, mitte öelda, et ei ole meie probleem.
Augustis 2014 arvas ettevõtja Priit Alamäe, nüüd üks Eesti 200 mootoreid, et Eesti võiks väljastpoolt EL-i tuua siia koduabilisi, kes jätaksid mõnesaja euro eest kuus meie peredele rohkem vaba aega, ka lastega tegelemiseks. Kas parlamendis olles oleksite valmis seda ideed edasi arutama?
Kolme lapse emana, kes teeb täiskohaga tööd, saan hästi aru, kuidas mul on vaja koristusabi, lastehooldusabi... Jah, mul on vanaemad käepärast, aga paljudel ei ole.
Nüüd jõuan poliitilise probleemi juurde. Kui me ei soodusta, ei toeta koduabiteenust, võibolla Filipiinidelt tulnud proua ei ole kõige parem lahendus, siis hoiame oma naisi nö hoolduskohustusega kinni. Sealt tuleb meie palgalõhe, et naisi on vähem poliitikas või juhtivatel kohtadel, sest naistel on Eesti ühiskonnas palju suurem hoolduskohustus, kas oma vanemate või oma laste eest. See hoolduskohustus võtab suure osa ajast, mil nad ei saa panustada ühiskonna tegevusse.
Samal ajal on meil naiste haridustase meeste omast kõvasti kõrgem. Minule on Eesti maksumaksja rahaga väga palju tarkust pähe pandud, mul on doktori kraad ja kas ma tõesti peaksin suure osa oma ajast, mida tahaksin ühiskonda panustada... tegelikult tegelen kodus koristamisega, sest mul ei ole rahaliselt võimalik endale koduabilist palgata.
Ma saan Priidu mõttekäigust hästi aru. Ei ole küll kindel, kas just tema välja pakutud lahendus [on parim], kuid olen nõus, et naistele praegu pandud suur hoolduskohustus on probleem. See ei ole ühtlaselt jaotunud.
Kuidas hääletanuks Eesti 200 riigikogus apteegireformi asjus – kas see tulnuks tagasi pöörata või nõustuda alates 1. aprillist proviisoriapteekide kohustuslikkusega?
Kohe jõustuvas seaduses on palju veel lahendamata kohti, aga üldiselt oleme proviisoriapteekide põhimõttega nõus.
Põhiküsimus ei ole, kellele kuulub apteek, vaid – kas apteegiteenus on äri või tervishoiuteenus, mille kättesaadavuse peab riik garanteerima. Sel juhul ei saa olla tegemist täiesti vaba äriga.
Kas te mõistate, miks teid loobitakse sõnakividega, kui ütlete, et "Eestit oma kodumaaks pidav ja Eesti riigi põhiseaduslikke alusväärtusi hindav inimene ongi eestlane, ükskõik mis keelt ta siis emakeelena kõneleb"?
Teadlasena suudan analüüsida, miks seda positsiooni kritiseeritakse. Inimlikul tasandil ja Eesti tuleviku eest võitlejana ei saa ma aru, kas tõesti ei suudeta näha – see on Eestile kasulik positsioon, mis võtab maha pinged, 1940-ndatest aastatest Eestis olnud "meie-teie"-debati.
See lahjendab meie rahvust, ütlevad oponendid.
Rahvus ei ole ometi mingi geneetiline nähtus. Rahvus on kultuurilis-keeleline ja poliitiline kogukond, kes enesemääratleb end, see pole arstiteaduslikult määratletud üksus.
Tean palju Eestis elavaid vene keelt kõnelevaid inimesi, kes eesti keelt ei oska, aga määratlevad end Eesti poliitilise kogukonna ja kultuuriruumi osana. Tean ka palju eesti keelt kõnelevaid inimesi, kes ei määratle end Eesti poliitilise kogukonna osana.
Eesti territooriumil ei ela ainult puhtad etnilised eestlased ja siin on ka inimesed, kes peavad end eestlasteks, vaatamata sellele, et neil ei ole eestlaste juuri.
Praegune koalitsioon langetas õlle ja viina aktsiisimäära. Oli see õige otsus?
Arvestades pingeid, mida aktsiisi tõstmine oli tekitanud ja olukorda piirikaubandusega, siis – see oli õige otsus.
Keda pidas president Kaljulaid iseseisvuspäeval silmas, kui ta küsis oma kõnes etteheitvalt: "Millega Sa tegeled, armas riigikogu?"?
Arvan, et ta pidas silmas 101 inimest, kes Toompea lossis iga päev tööd teevad... või siis ei tee.
Ehk olnuks täpsem, kui president küsinuks valitsusparteidelt konkreetselt: "Millega te tegelete, Jüri Ratas, Mart Helme, Helir-Valdor Seeder?"
Aga president ei rääkinud ainult koalitsioonist. President rääkis riigikogu kõikidest saadikutest. Tema jutt käis kogu riigikogu kohta, sain mina aru.
Ta pidanuks siis ka küsima, millega tegelevad opositsiooniparteide juhid Kaja Kallas ja Indrek Saar?
Mina sain aru, et nii ta küsiski. Sest sellele eelnes presidendilt pikk jutt, kuidas tema näeb, millised on Eesti väljakutsed, eriti palju rääkis ta julgeolekust, majandusest ja rohepöördest. Sellele järgnes küsimus – aga millega teie tegelete, lugupeetud riigikogu? Et Eestil on konkreetsed väljakutsed ja me ei näe riigikogu tööd nende eesmärkide saavutamiseks.
Kas peaksime pöörduma abstraktse riigikogu või konkreetsete erakondade poole, kellest parlamendi töö oleneb?
Noh, kas ta oleks pidanud kõik riigikogu viis erakonda ette lugema, ma ei tea. Jutt käis 101 riigikogu liikmest ja kõikidest erakondadest, kes täna riigikogus on.
Ka mina olen veidi... hämmeldunud, kui vähe on praegu tulnud juhtimist ja initsiatiivi erinevates valdkondades nii koalitsioonilt kui ka opositsioonilt.
Oleks opositsioonil üldse võimalus suurt pilti muuta?
Kui midagi ei tee, siis kindlasti ei muuda.
Opositsioon ju teeb – esitab eelnõusid, mis ei lähe läbi, esitab umbusaldusavaldusi ministritele, mis ei lähe läbi.
Neid eelnõusid on olnud väga vähe, üksikud, kui õigesti mäletan, ja reeglina on olnud reaktsioon koalitsiooni tegevusele.
Kui mina töötaksin nii suure meeskonnaga nagu praegu on opositsioonil, nende kõrgepalgaliste ja kõrgelt haritud inimestega, siis seaduseelnõusid, initsiatiive, ettepanekuid võiks sealt tulla kord nädalas.
Kas te kujutate ette, mis tunne on joosta peaga vastu kummist seina?
Et tood idee lauale ja sellega ei juhtu mitte midagi? Ega riigikogu pult ole ainus koht, kus oma ideed tutvustada ja ega debatti pea pidama ainult koalitsiooniga, seda peab pidama Eesti avalikkusega, huvirühmadega. See on debatt, millest mina täna puudust tunnen ja ilmselt ka president puudust tundis.
Kus on meie rohepöörde majanduse debatt? Seda ei ole, meil ei ole ideid kummaltki poolelt.
Seoses pensioni II samba vabatahtlikuks pööramisega nägime ühiskonnas ulatuslikku debatti, aga sellest ei sõltunud midagi, sest oli koalitsiooni tahe ja seadus võeti vastu. President küll vetostas selle ja asja hakkab arutama ilmselt riigikohus.
Sellel debatil oli väga suur tähendus, me saime paljud asjad läbi arutatud. Kui opositsioon oleks lihtsalt vait olnud, siis ei oleks mingit diskussiooni tulnud. Ja mäng ei ole veel läbi.
Oli veidi üllatav lugeda teie sõnu, et "koalitsiooni kirumine ei ole päris õige, sest ka opositsioon on olnud väga emotsionaalne ja mänginud kogu aeg emotsioonidega".
See kommentaar puudutas möödunud poliitika-aastat, mis oli Eestis emotsionaalselt tormiline ja keeruline. Ilmselt me kõik olime... emotsionaalsetes krampides, tundus, et kõik on vale, et nii ei tohi, pettumused olid suured...
Mis oli vale?
Kellelegi tundus, et valimistulemus on vale ja kellelegi tundus, et õige. Siis kellelegi tundus, et selline valitsus on vale ja kellelegi, et õige. Kogu aeg oli tunne, et midagi on nihkes, paigast ära, keegi sai jälle haiget...
Nüüd loodan, et need emotsioonid on maha jahtunud ja ootan, et läheksime sisuliste teemade kallale. Meil on ootamas riigieelarve strateegia ja loodan, et me ei lähe enam emotsioonide peale, et opositsioon esitab enda nägemuse, koalitsioon tuleb enda ettepanekutega, panustada suudavad parlamendivälised erakonnad...
Unistan 1990-ndate alguse ja keskpaiga poliitikast, kus pidasime pikki kõnesid ja arutelusid, milline maksu- või haridussüsteem on õige ja me ei vaielnud, et üks [poliitik] on nõme ja teine on loll. Nagu president kasutas väljendit – nüüd solvasime üksteist lukku. Tahaks sellest välja tulla, tulla tagasi arutelude juurde.
On tõesti meeldiv näha värskeid inimesi sisenemas poliitikasse.
(Naerab) Väga tore.
Milline olnuks Eesti 200 unistuste valitsus, kui te saanuks seal ka ise olla?
Tookord me välistasime EKRE ja siiamaani arvan, et koos EKRE-ga valitsust teha on väga keeruline, mida näitab ka Keskerakonna kogemus – selle asemel, et tegeleda sisuliste asjadega, pead käima ja vabandama. EKRE-ga koalitsiooni minek ei ole väga mõistlik, sest see halvab valitsuse töö.
Aga enam te seda ei välistaks?
Küll aga tahaksin EKRE ära kuulata. Olen ühest asjast aru saanud: need mured, mis on EKRE liidrite selja taga olevate inimeste peades, need on legitiimsed, ausad, need tuleb ära kuulata. Minu mure on see, et inimesed, kes kannavad neid sõnumeid poliitilisel maastikul, on väga keerulised inimesed, kellega on keeruline koostööd teha.
Kõikide teiste erakondade puhul sõltub koostöö alati sellest, kui palju me suudame kokku leppida Eesti 200-le olulistes asjades. Kuna meile on olulised suured, põhimõttelised reformid, siis – milline on teiste erakondade valmisolek tänaste populistlike lubaduste ja raha laiali jagamise asemel tegeleda investeerimisega tulevikku? Kui see valmisolek on olemas, siis nende erakondadega oleme meie valmis minema valitsusse.
Millised on teie punased jooned?
Mida me kindlasti ei ole nõus tegema – see on igasugune vastutustundetu raha kätte lubamine inimestele, kiiresti ja odavalt.
Jaanuaris ütlesite, et olete järgmisteks kohalikeks valimisteks ühise platvormi loomist arutanud mitme erakonna ja tugeva valimisliiduga. Kellest on jutt?
Erinevates omavalitsuses on need erinevad. Oleme rääkinud Tartus, Narvas, Tallinnas väga erinevate osapooltega.
Kohalikud valimised oktoobris 2021 on Eesti 200 erakonnana ellujäämiseks väga olulised.
Ellujäämiseks mitte, aga eks see näitab meie võimekust poliitikas tegutseda, kui tugevad me organisatsioonina oleme.
Koalitsioonileppes on lubadus teha järgmistel kohalikel valimistel rahvahääletus, kas abielu tuleks põhiseaduses sätestada naise ja mehe vahelise liiduna. On see teie arvates mõistlik otsus?
Ei ole, muidugi ei ole mõistlik otsus. See segab kohalikke valimisi, igatpidi. Kui see rahvahääletus tuleb, siis me ei saa debatti pidada erinevates piirkondades olulistel kohalikel teemadel, vaid tegeleme abielu defineerimisega.
Ma saan aru, miks EKRE seal rahvahääletust tahab, sest see on nende teema, millega ära katta kõik kohalike valimiste teemad, mis ei ole neile nii mugavad – prügiveo, teedeehituse, ka kohaliku omavalitsuse otsedemokraatia... Palju seksikam ja emotsionaalsem, üleskütvam on abieluteema.
Minule on see vastutustundetu, sest me läheme jälle emotsionaalselt poliitikat tegema ja jätame unarusse olulised teemad, mis meie elu päriselt edasi viivad või ei vii. Ja elu Eestis stagneerub.
See stagnatsioon on juba mõnda aega, oleme paralüseerunud, külmunud seisus, ei tee samme edasi, sest meil on kogu aeg vaja tegeleda emotsionaalsete tülidega, nagu pagulased või abielu või mis iganes.
Püüate kõigi suuremate omavalitsuste volikogudesse pääseda?
Ma ei ütle praegu, millistesse volikogudesse me trügime. Aga me töötame praegu üle Eesti, et tugev organisatsioon üles ehitada ja olla oma nimekirjaga väljas võimalikult paljudes omavalitsustes.
Kes on Eesti 200 poolt Tallinna linnapea kandidaat?
Täna teda ei ole, aga meil on, jah, silmapiiril inimesed, kellega me tegeleme.
Teil peaks silmapiiril olema palju inimesi, sest omavalitsusi on kümneid.
Absoluutselt, aga sellega me iga päev tegeleme.
Kui hästi on Mihhail Kõlvart pealinna juhtimisega hakkama saanud?
Väga hästi. Tegemist on rahuliku ja tasakaaluka inimesega, kes ei lasku emotsioonidesse, vaid läheb ja teeb tööd.
Ma ei pruugi temaga nõus olla kõikides lahendustes, näiteks Reidi tee osas on minul teistsugune arvamus. Aga ei ole tegemist inimesega, kes kummi venitaks, kui on vaja teha otsus, siis ta teeb selle otsuse ja järgib seda, kasvõi lõpuks lahenduse leidmine Linnahalli küsimusele.
Olete valmis talle appi minema, kui Keskerakonnal jäävad volikogu enamusest mõned kohad puudu?
Seda on vara öelda ja sõltub tugevasti meie erakonna Tallinna piirkonna inimeste otsusest.
Vaadates, kui palju te ise käite Ida-Virumaal ja eriti Narvas, siis tundub, et loodate kohalikel valimistel just seal silma paista.
Teate, Eesti erakond, kes ei ole Ida-Virumaal kohal, on minu jaoks mõttetu. See on strateegiliselt üks olulisemaid piirkondi...
Ka keerulisemaid piirkondi.
Ja strateegilisemalt olulisemaid. Seda piirkonda poliitiliselt tühjaks jätta ei tohi.
Keskerakonna reiting langeb seal, nende positsioon Ida-Virumaal nõrgeneb ja kui teised erakonnad ei lähe Ida-Virumaale tööd tegema nende inimestega, siis Keskerakonnast maha jääva positsiooni võtavad endale kohalikud oligarhid või kohalikud kõikvõimalikud veidrad valimisliidud ja grupid, mis ei ole Eesti riigi huvides.
Keskerakond teeb kõik, et enda lipp heisata uuesti Narva linnavalitsuse katusele.
Kas see neil õnnestub, on iseasi. Ma ei tea. Aga Keskerakond teeb õigesti. Ka kõik teised peaksid seda tegema.
Kas Narvas võimu võtmiseks olete valmis tegema koostööd sotside ja Katri Raigiga?
Oleme ikka. Räägime praegu Narvas kõigiga läbi, välja arvatud nüüd võimul oleva koalitsiooniga.
Arvate te endiselt, et Eesti võtmeküsimuseks on eesti–vene lõhe ületamine, mistarvis tulebki Peeter ja Petja panna esimesest klassist ühte kooli õppima?
Jah, olen selles jätkuvalt veendunud ja mida aeg edasi, seda rohkem. See on üks olulisemaid Eesti tuleviku küsimusi. Kui jätkame tänase [hariduse] süsteemiga, siis tagajärjed, mida juba praegu näeme – geograafiline segregatsioon, getostumine – aina süvenevad ja sellest ei tule mitte midagi head.
Olete valmis panema uuesti Tallinna trammi- ja nüüd ka Narva bussipeatustesse plakatid, mis näitavad, kui erinevates ruumides elavad Eesti eestlased ja venelased?
Jah, oleme.
Kas olete ka ise kuulnud sahinaid, kes võiks viia Eesti 200 järgmistele parlamendivalimistele?
Ei ole kuulnud sahinaid. (Naerab)
Kersti Kaljulaid...
Aa-ah.
... kelle ametiaeg presidendina lõpeb sügisel 2021.
Kersti Kaljulaidil on veel palju aastaid tööd ees ja arvan, et sellest on vara praegu rääkida. Ta võiks jätkata presidendina, arvan ma, sellel kohal on ta väga õige inimene.
Aga ta aitaks ju Eesti 200 viia kindla peale ja hea tulemusega järgmisesse riigikogusse.
Mis saab minul vastu olla nii targa naisega koostöö tegemisele? Mitte midagi.
On sellest juttu olnud?
Ei ole. Päriselt ka ei ole.
Ja kuulujutud ongi ainult kuulujutud?
Kersti Kaljulaid on täna Eesti president, me ei saa tema puhul rääkida Eesti 200 juhiks tulemisest. Tegemist on väga võimeka naisega, kes võiks jätkata ja peaks jätkama veel järgmise ametiaja presidendina.
Eeldusel, et tal on selleks poliitiline toetus.
Ja eeldusel, et ta ise jaksab. Ma loodan, et jaksab. Ta on väga, väga võimekas naine.
Kui palju inimesi on Eesti 200 palgal?
Mina, poole kohaga.
Kuidas nii? Eesti 200 saab aastas riigieelarvelist eraldist 100 000 eurot ehk igas kvartalis 25 000 eurot. Teie palk võiks olla 8000 eurot kuus.
Meie tulu on [riigieelarvest] 8333 eurot kuus, kui ma ei eksi. Mingi osa läheb LHV-st võetud laenu teenindamiseks, mille võtsime europarlamendi valimiste kautsjoni maksmiseks. Mingi osa on igapäevased kontorikulud ja erakonna esimehe palk on väga väike – ma saan selle töö eest 1400 eurot kätte. See on see, kuidas Eesti 200 täna toimetab.
Seda enam, Toomas, imestan ma selle üle, et kui minul on organisatsioon, mis koosneb 600 õhinapõhisest entusiastist, kes teevad tööd oma päevatöö kõrvalt ja ometi me suudame inimestega suhelda, kohtumas käia, pressiteateid teha, arvamusartikleid kirjutada, rahvaalgatusi läbi viia – ja samal ajal on meil 101 kõrgepalgalist, kõrgelt haritud täiskohaga töötavat poliitikut, kust tuleb üks halvasti ettevalmistatud seadus kuus. See on ka minu kriitika riigikogu suhtes. Millega sa tegeled, armas riigikogu? Kus on teie töövõimekus?
Kui aastal 2023 läheb tõesti nii, et Eesti 200 pääseb riigikokku, siis te saate teada, millega riigikogu tegeleb.
Jah. (Naerab)
Toimetaja: Toomas Sildam