Marju Himma: õpilased ei pea saama digitooteks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold /ERR

Nädal kaugõppel olemist on toonud välja ka mõttekohti Eesti digiõppe kohta. Üks neist puudutab laiemat küsimust, kuidas digiõppe käigus muutuvad õpilased kohustuslikus korras digitooteks. Kuidas see toimub, selle üle arutleb meediauurija Marju Himma Vikerraadio päevakommentaaris.

Paljude õpilaste, lapsevanemate ja õpetajate jaoks algas teine nädal koduõppel olemist. Eelmine nädal tõi palju erinevaid kogemusi, nii häid kui ka halbu. Kõik need kogemused on väärt analüüsimist, sest omal moel oli tegemist survetugevustestiga meie digiõppele, mida Eesti hariduse eduloona esitletakse. Toon välja kolm võimalikku õppetundi õppimise ja mõtlemise kohta.

1. õppetund: digilahendustega kaasneb lisakoormus.

Kaugõppe sisseseadmine tähendas paljude lapsevanemate jaoks õige mitut tundi, et teha esmalt endale selgeks kõik need kanalid, rakendused ja platvormid, mille kaudu õpetajad lastega suhtlema hakkavad ja kus õpe toimub. Nii koolid kui ka tööandjad kippusid kaugõppe ja kaugtöö esimestel päevadel avastama kõikvõimalikke uusi digitaalseid suhtluskeskkondi.

Pärast seda, kui olin kasutusele võtnud neli uut keskkonda, teinud igasse neist konto, õppinud tundma nende tööpõhimõtet, olin selleks kulutanud tunde. Enamik nendest uutest keskkondadest täitsid tegelikult sama funktsiooni nagu need, mida olin ka varem kasutanud.

Tekkis küsimus, miks oli just nüüd, kriisi ajal vaja hakata avastama uusi digirakendusi?

Laste kaugõppega oli üsna sama lugu. Iga õpetaja võttis kasutusele vähemalt kolm keskkonda. Mõnda neist olid lapsed varem kasutanud, mõnda mitte. Lapsevanema jaoks tähendas see aga, et iga lapse tehniliseks toetamiseks tuli ära õppida vähemalt kolm, sageli aga rohkem digikeskkondi.

Käibesõnadeks said Zoom, Google Hangouts, Meeting, Teams, Drive, QuickDraw.... Lisaks veel eKool ja Stuudium, kooli- ja klassi veebilehed, Facebooki grupp, WhatsApp jne jne.

Õpetajad ja digiõppe edendajad tundsid rõõmu, et saavad lõpuks rakendada erinevatel kursustel omandatud digiteadmisi. Lapsevanemad tundsid ahastust, et iga lahendus tuli kasutusele võtta kiiresti ja eelnevate teadmisteta.

Selles virvarris kippus ununema lihtne kommunikatsioonipõhimõte: kriitilises olukorras, milleks ju kiirkorras koduõppele lülitumist võib pidada, tuleb valida piiratud hulk lihtsalt kasutatavaid kanaleid.

See, et ühe kooli õpetajad valivad ülesannete andmiseks, laste ja vanematega suhtlemiseks ning ülesannete esitamiseks igaüks erineva kanali, näitab, et kool tervikuna ei ole läbi mõelnud kommunikatsioonikanaleid ega seda, kas ja kuidas lapsed ning vanemaid neid kasutavad.

Siit võiks tervikuna kaasa võtta mõtte, et digitaalse kaugõppe eelduseks on läbimõeldud kanalid, mille kasutamise on õpilased ja lapsevanemad selgeks õppinud. Ning et õppimiseks pole parim aeg kriisi tipphetkel.

2. õppetund: õpime selgeks nupu või põhimõtte nupu taga?

Koduõpe on pakkunud hea võimaluse panna proovile Eesti paljukiidetud digiõppe. Õppusel omandatu tuleproov on ikka lahingus, kas pole? Võtame näiteks lihtsa e-kirja saatmise, mida õpilased harjutavad 1. klassi digitunnis.

Digipädevus eeldab, et mõistetakse, mis on mingi osa sisuline mõte e-kirjas. Näiteks teemarida. Iga kord kui saan mõnelt lapsevanemalt või õpetajalt kirja, mille teemareal ilutseb "Tere", tahaksin küsida, kuidas ta mõistab sõna teema. Teemarida tähistab kirja teemat ja harva juhtub, et kirja teemaks on "tere".

Sama kehtib õigupoolest väga tavapäraste arvuti kasutamise mõistete kohta, millest, nagu selgus, ei pruugi lastel aimugi olla. Näiteks sõnad kursor, veebilehitseja, tekstiredaktor, manus. Õpetajal on lihtne öelda, et saada oma joonistusest pilt, kui lapsel pole vähimatki aimu, mis on manus ja kuidas seda e-kirjale lisada.

Paraku on lapsevanem see, kes õpilasele tehnilist tuge osutab, sageli distantsilt ja oma tööajast.

Meenusid arvutiõpetuse tunnid 1990. aastate algusest, mil õpetaja teadis samuti vaid, mida üks või teine nupp menüüs teeb, mitte ei mõistnud arvuti toimimist süstemaatiliselt.

Digitaalsed pärismaalased ehk lapsed, kes on sünnist saati digiseadmetega kokku puutunud, vajavad siiski samuti süstemaatilist õpetust arvuti ja interneti funktsionaalsustest, mitte lihtsalt ühe või teise rakenduse nuppude pealiskaudset kasutamaõppimist. Paraku just viimasest andis aimu see, kuidas nägin lapsi e-kirjadega tegutsemas.

3. õppetund: meie lapsed ei pea olema digitoode.

Meediauuringutes analüüsitakse üha enam internetti kui platvormi. Kui varem nähti internetti taristuna, mille kaudu erinevad rakendused ja teenused inimestele tarvilikku pakkusid, siis platvormiuuringute keskmes on inimene kui toode.

Platvormid on nimelt huvitatud kasutajast kui tootest, kelle iga tegevusega kaasnevad andmed, mida saab müüa. Kasutajast saab platvormi jaoks digitoode.

Igaüks meist puutub sellega kokku kui teeme konto üha järgmisse ja järgmisse rakendusse või keskkonda. Astume vabatahtlikult platvormi jaoks toote seisusesse. Ja enamasti teeme seda vabatahtlikult, sest saame vastutasuna kasutada mingit digiteenust.

Digitaalne kaugõpe sunnib aga õpilased digitoote rolli. Iga uus keskkond, kuhu laps õppimiseks peab tegema konto või andma moel või teisel oma andmeid, tähendab tema digitaalse jalajälje suurendamist.

Kasutajakonto loomisega annate ühtlasi ligipääsu oma meediafailidele. Kasutajakonto loomisega annate ligipääsu oma lapsele, oma lapse andmetele, oma lapse andmetele kui tootele. Teete oma lapsest digitoote.

Näiteks palub õpetaja saata endale video flöödiharjutusest. Teete lapsest video ja laete selle üles Google Drive'i vastavasse privaatsesse kausta. Vähem kui tund aega hiljem näete juba erinevate muusikatarvikute reklaami oma veebilehtedel.

Olgu, väldite reklaami, mille ajendiks on selgelt teie üleslaetud video teie lapsest. Aga ühtlasi on see pärit sellest kinnisest kaustast, kuhu kõrvalised justkui ligi ei peaks pääsema. Sel videol on teie laps ja ta on selle järgi nägupidi tuvastatav.

Mis siis, et tehisintellekt on see, kes seda infot töötleb, aga teie laps on nüüd nägu ja nimepidi Google'ile andmebaasides hästi äratuntav.

Vahest pole teil selle vastu midagi, aga lapsel võib olla. Seda ühel hetkel, kui ta mõistab, kuidas suured digiplatvormid teda ja tema privaatsust elu jooksul tootena ära kasutavad.

Õpilaste digitootestamine on üks teema, millele tuleks mõelda riiklikul tasandil. Kui tahame digiõpet soodustada, peavad olema olemas ka platvormid, mis ei kasuta iga õppeülesandena üleslaetud fotot, videot ja teksti oma ärihuvides ära.

Kas digiõppe korraldamisel on mõeldud meie laste andmete kaitsmisele ja sellele, et kohustusliku koolitöö tegemine ei kohustaks ühtlasi toitma platvormide ärihuve? Paistab, et mitte.

Head kriisi ei tasu raisku lasta – võib-olla tundub see lause praegu kohatu, aga just seda võiksime praegust olukorda arvestades teha: kasutada katsumusi, testimaks oma süsteemide vastupidavust ja otsima puudujääke.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: