Ansip: piiride sulgemine näitab, et Euroopas saavutatu võib päevaga kaduda ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Andrus Ansip. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Endine Euroopa Komisjoni asepresident ja praegune eurosaadik Andrus Ansip (RE) ütles intervjuus ERR-ile, et Euroopa Liidus kooskõlastamata riigipiiride sulgemine võib teha palju kahju ning näitab seda, kuidas Euroopas saavutatu võib päevaga kaduda.

Me oleme seoses koroonaviiruse pandeemiaga rääkinud inimeste tervisest, sellest, mil määral majandus kannatab ja veel muudest ohtudest. Aga vägisi surub end peale küsimus, mis saab kriisiolukorras Euroopa ühtsusest? See on täiesti arusaadav, et iga riik peab ennekõike hoolitsema oma riigi ja kodanike heaolu eest, aga see, mis toimub Euroopa riikide piiridel, näitab, et teistest ei hoolita kohe üldse, ei ole ühtsust. Kus Brüssel nüüd on?

Jah, paraku ma pean selle hinnanguga nõustuma, et Euroopas panid liikmesriigid oma sisepiirid kinni ilma naabritega kooskõlastamata. Me näeme seda, et saavutatu võib ühe päevaga kaduda. Kui veoautod seisavad ummikus Poolas 80-kilomeetri pikkusel maanteelõigul, siis pole mõtet rääkida Euroopa ühest alusväärtusest, aluspõhimõttest, kaupade vabast liikumisest. Selgelt Euroopa Komisjoni sekkumine sellesse piiride sulgemisse on jäänud liiga aeglaseks.

Praeguseks hakkavad need ummikud lahenema, aga neid ilminguid, et Euroopa riigid mõtlevad eelkõige iseendale ja mitte nii palju oma naabritele, olid päris kiired tulema. Alustame Saksamaast ja Prantsusmaast, kes keelasid ära isikukaitsevahendite väljaveo riigist, niipea kui kriis lahvatas.

Euroopa Komisjon räägib nagu omamoodi tingivas kõneviisis - "tegeleb teemaga tõsiselt", "on olnud tihedaid kontakte", "peab tagama", "on võtnud ülesande". Aga tegelikult?

No tegelikult muidugi tuleb tunnistada, et ega see Euroopa Komisjon nii võimas ei ole, nagu rahvas temast arvab. Aluslepingute järgi tervishoiu küsimused on liikmesriikide pädevuses. Liikmesriikide valitsuste ainuotsustada on see, kas nad oma riigis kehtestavad eriolukorra või mitte. Ja kui eriolukord on kehtestatud, siis selle juures piiride sulgemine on täiesti seaduslik, aktsepteeritav meede. Aga samas terve mõistus ütleb, et nii võib kasu asemel hoopis kahju tekitada. Ja mul on väga kurb, et selle terve mõistuse juurde tullakse siis, kui nähakse, et põhimõtteliselt teiste arvelt ikkagi ei ole võimalik oma elu paremini korraldada.

Ega Eesti ju parem ei ole kui Poola. No pisut parem siiski on, aga Eesti ka ilma naabritega kooskõlastamata kehtestas piirikontrolli. Eesti puhul selleks piirikontrolliks sellisel kujul ei olnud mitte mingisugust vajadust, sest Eestis nakatunute arv miljoni elaniku kohta on suurem kui kõikides meie naaberriikides. Mingit viirusetõrjeülesannet või tähendust sellel piirikontrolli kehtestamisel küll ei olnud. Iklasse saime nelja kilomeetrise piirijärjekorra. Inimesed, kes on väntsutatud juba kusagil seal Leedu-Poola piiri peal, pidid veel Eestisse jõudmiseks ka tundide viisi järjekorras ootama. No milleks oli vaja neid tervisetõendeid küsida? See andnud mitte mingisugust informatsiooni. Aga õnneks Eestis taibati õige kiiresti, et see tekitab rohkem kahju kui kasu ja loobuti sellest kontrollist.

Euroopas tervikuna kriisisituatsioonides piiride sulgemise võimalus peab olemas olema, sest et kriisis inimesed võivad käituda mõneti ratsionaalselt, aga ka ühiskonna kui terviku suhtes ebaratsionaalselt. Ehk siis, kui ühes riigis lõpeb apteegist näiteks mingisugune medikament või suhkur saab otsa selle tõttu, et inimesed satuvad paanikasse, siis kalduvad need ostud teise riiki ja võivad tekitada korvamatut kahju ka teistes riikides. Nii et kui me mõtlesime, et lätlased tulevad järsku meie apteekidesse penitsilliini ostma, siis oleks piisanud sellest, kui me oleksime tekitanud valmiduse piir sulgeda selleks puhuks, kui selleks on vajadus. Aga me alustasime kõigepealt totaalsest sulgemisest, raiskasime kriisis oma ressurssi ja tulemus oli kahjuks negatiivne, ehk siis viiruse levikut soodustav.

Täpselt sama Poola kohta. No mitte millegagi ei õigusta neid 40 või 80 kilomeetri pikkuseid veoautode järjekordi. Kannatasid need inimesed, kes seal järjekorras olid, ebasanitaarsed tingimused, puudus söögist ja joogist. Ja samas tarneraskused, mis tekitasid probleeme nendes riikides, kuhu need kaubad läbi Poola suundusid. Jah, see on üks suur korraldamatus, see näitab, et kriisis Euroopa koordineerimismehhanismid sedapuhku vähemalt algfaasis ei toiminud.

Balti riikide koostöö tegelikult toimis kojutuleku ajal, Leedu valitsus pöördus Eesti poole, et kas Romantika võtaks Saksamaalt ka leedulased peale. Võeti leedulased, võeti lätlased ja toodi nad koju.

Jah, neid üksikuid näiteid, kus suudetakse koos tegutseda, muidugi on, aga tervikpilt ei ole kiita. See totaalse piirikontrolli meede on eelkõige vajalik poliitikutele, et nad saaksid arusaadavas keeles oma rahvale öelda, et nad võitlevad vaenlasega, võitlevad viirusega kõige otsustavam kombel. Ehk siis kangesti meenutab see president Trumpi, kes rääkis võõrast viirusest ehk siis vaenlane tuleb kusagilt väljaspoolt ja mins sõjaaja juhina võitlen selle vaenlasega.

Ainus ratsionaalne põhjus piirikontroll kehtestada sellises kriisisituatsioonis ongi see, et ära hoida võimalikke turu hälbeid. Kui naaberriigis mingi kaup poodidest otsa saab, võib kanduda see ostupaanika üle ka teise riiki ja et need probleemid ei tekiks meie Eestis, peab olema valmis selleks, et piir mingisuguses kriisisituatsioonis sulgeda. Kuid võtta seda bürokraatliku täpsusega, et algab totaalne piirikontroll, siis see viib ainult suurte kahjudeni. Ja ma loodan, et järgmiseks kriisiks püsib see õppetund meeles.

Julgete ennustada, mis lähinädalatel võiks saada?

Ega mina ei ole ju mingisugusele viirusespetsialist. Ma paraku näen seda, et ka need inimesed, kes on seatud asju korraldama, et ka need inimesed oma vaadetes on väga erineva suhtumisega. Ühed saavad aru, et praegusel ajal ei saa tegutseda enam nii nagu kümme aastat tagasi me tegutsesime seagripiga või veelgi varem linnugripiga. Tänapäeval on testimise meetodid arenenud, muutunud odavaks ja kiireks. Samas testides on võimalik küllalt suure täpsusega modelleerida sündmuste kulgu. Euroopa mitmes riigis on seda päris hästi tehtud. Eelkõige on riikide eesmärk hoida ära väga paljude nakatunute haiglasse sattumine ühes kitsas ajavahemikus, ehk siis seda, et nakatumise peak-i (kõrghetke - toim.) üritatakse laiaks litsuda siis sotsiaalse distantseerumisega, enese isoleerimisega ja see on igati mõistlik eesmärk.

Aga Eesti puhul paraku testimise metoodikat on muudetud üleöö ja selliselt ei ole need andmed statistiliseks andmetöötluseks enam kergesti kasutatavad. Ei ole võimalik teha prognoose, millal täpselt see nakatumise peak Eestis peaks saabuma. Millal me peaksime ütlema, et nüüd me peame õppima sellega koos elama? Praeguste arusaamiste järgi soomlased arvavad, et nende nakatumise peak saabub alles mai keskpaigas. Aga see peak on selgelt madalam, kui ta oleks olnud siis, kui oleks lastud asjadel isevoolu minna.

Eesti puhul mina küll ei ole see inimene, kes oskab seda prognoosida, et millal see nakatumise kõrghetk tekib. Praegu tuleks meil käituda nii nagu paljudes teistes riikides - testida kõiki, kellel on kahtlus, et nad võivad olla nakatunud, ei tohiks seada mingisuguseid vanuselisi piiranguid või et kui palavik on 37,5 ja pole 37,8, nagu keegi nõuab, et siis testida ei tohiks. Niisuguste väga selgete piiride panek ei ole põhjendatud. See võimaldaks ühiskonnal säästa palju inimressurssi, inimesed ei peaks asjatult tööprotsessist eemal olema. Samas ka teadmine, et ma olen haiguse läbi põdenud, on väga väärtuslik, sest et kui me ületame selle kriisi, tipphetke, siis need inimesed, kes on juba tervenenud, need lähevad eriti hinda, sest et neid inimesi saab kasutada siis eesliinil. Suure tõenäosusega immuunsus tekib. See tõenäosus, et täielikku immuunsust ei teki on teadlaste hinnangul kaduvväike. Ja otsuseid tuleks langetada informatsiooni põhjal. Informatsiooni me saame testimistest ja tänapäevaste andmetöötlusmeetoditega. See informatsioon võib säästa meile tohutut materiaalset ressurssi.

Hea on, et riik tegeleb abipakettidega. Aga kriisisituatsioonis emotsionaalne foon on selline, mis üldiselt summutab ratsionaalsust ja seetõttu ajakirjandus ja opositsioon peavad eriliselt jälgima seda, kuhu täpselt raha kulutatakse. Kuhu tahetakse neid abipakette suunata. Sest abstraktset riiki, kes korvab kõik kulud, pole olemas. Need, kes kulud lõpuks katma peavad, need oleme meie, teie, meie lapsed, meie lapselapsed. Ajakirjandus peab ka kriisis oma tööd tegema ülima põhjalikkusega.

Toimetaja: Aleksander Krjukov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: