Nagu 2008. aasta suur finantskriisi ning sellele eelnenud Pronksiöö kujundasid Eesti poliitika näo ja jõujooned peaaegu kogu järgnevaks kümnendiks, nii paneb ka praegune koroonaviiruse kriis paika järgneva kümnendi valdava poliitilise meelsuse oma võitjate ja kaotajatega parteimaastikul.

Valikuid on laias laastus kaks. Kas 2020. aastatest kujuneb rahvuslikku suletust propageerivate konservatiivide tähetund või kaldub kriisist ülesaamise eufoorias pendel peagi jälle avatuse tagasitulekut toetavate jõudude kasuks.

Esimesel juhul kujundaksid saabunud aastakümne näo rahva ees seisnud väljakutsete eduka lahendamisega kõvasti usalduskapitali kogunud EKRE ja konservatiivse pöörde läbi teinud Keskerakond. Teisel juhul aga on oodata Reformierakonna jõulist tagasitulekut hiljemalt 2023. aasta valimistel.

Parempopulistide unelm

Hetkel viitavad kõik märgid sellele, et praeguse valitsuse, aga ennekõike EKRE poolt aetav suletust ja rahvuskonservatiivust edendav projekt saab ootamatult nii tugeva tuule purjedesse, et liberaalidel osutub keeruliseks seda hiljem tagasi pöörata.

Ajakirjanik Vilja Kiisler nimetas praegu asetleidvat raadiosaates "Olukorrast riigis" parempopulistide unelmaks:

piirid lähevad kinni, inimeste vaba liikumine on piiratud, igasugune immigratsioonisurve muutub nullilähedaseks, Euroopa Liit on kollektiivselt näidanud oma võimetust (kui mitte kasutust) seesuguste suurte väljakutsetega toimetulekuks, riikide suveräänsus tärkab uuele elule, rahva poolt mandaadi saanud valitsus rakendab avalikkuse vaikival heakskiidul jõulisi erimeetmeid ning ilmselt talle andestatakse ka kerged autoritaarsed liialdused, pinnale tuleb tõeline rahvuslik solidaarsus, kus rahvast ja valitsusest saab üks terviklik rahvuskehand...

Sisuliselt näeme me EKRE poolt propageeritud ühiskonnamudeli ootamatut realiseerumist, mille põhisisuks ongi olnud sõnum, et Eestit tuleb iga hinna eest kaitsta globaliseeruva maailma kahjulike mõjude eest ning uhke iseolemise tee ongi see kõige õigem tee.

Miks peaksid EKRE ja kriisi lõpuks tõenäolisemalt palju konservatiivsemaks ja suletust pooldavamaks muutunud Keskerakond ning Isamaa kõik senised valitsuse otsused täies mahus tagasi pöörama ning endise liberaalse ja globaalsele avatusele rõhuva ühiskonnakorralduse taastama?

Lisaks näib valitsus viirusepuhangule järgneva majandussurutise vastu võitlemiseks palju paremini varustatud olevat kui omaaegsed Reformierakonna valitsused, mis aastatel 2008 – 2011 suure finantskriisiga rinda pistsid.

Teatavasti on laenuturud valitsustele avatud, nii et rangetest kasinusmeetmetest kuulutava "krokodillide komisjoni" asemele saab asutada palju meeldivamate tegevustega hõivatud erinevate majandussektorite abistamise komisjone.

Suhteliselt väike ja hästi digitaliseeritud majandus nagu Eesti, mis alles hiljuti tegi läbi väikese majandusbuumi, kohaneb praeguse kriisiga ilmselt kiiremini kui paljud teised, mis sõltuvad suuremahulisest tootmisest või turismist.

Jüri Ratase kannatlikult kompromisse otsiv valitsemisstiil ja varasematest vigadest varmalt õppimise võime tagab ilmselt igasugustele kriisimeetmetele palju laiemapindsema ühiskondliku toetuse, kui see oli mõeldav "ilmeksimatuse" sündroomi all kannatavate Reformierakonna valitsuste ajal jne.

Kõige selle valguses on ülimalt õigustatud Anvar Samosti poolt hiljuti esitatud küsimus: "Kui palju meie vabadustest aasta lõpuks alles on?"

See on alles kriisi alguspunkt

Teisalt tuleb meil aga arvestada, et me oleme alles kriisi alguspunktis. Keegi täpselt ei tea, kui pikalt võiksid kesta epideemia vahetud mõjud ning kui sügav on sellele järgnev majanduslangus.

Vaadates praegust valitsust pole mul sugugi kindlust, et nad just majanduskriisi haldamise poolega nii meisterlikult hakkama saaksid kui epideemia vahetu ohjeldamisega. On ju praeguses valitsuses jäme ots poliitikute käes, kes majandusküsimuste asemel eelistavad tegeleda identiteedipoliitikaga ning ütlevad otse või kaude välja: "Meil on villand igasugustest ekspertidest, kes tulevad õpetama, mida valitsus tegema peaks".

Lisaks pole välistatud, et kriisi lõppfaasis taasärkavad nii Keskerakonnas kui ka Isamaas liberaalsed instinktid ning EKRE "unelmate mudel" pööratakse tagasi.

Ja lõppeks pole ebatõenäoline seegi, et autoritaarsete kriisimeetmetega vinti üle keeranud valitsus, mis lisaks sellele ei saa just kõige paremini hakkama majandussurutise haldamisega, põrkub rahva kasvavale pahameelele ning pendel nihkub taas suuremat avatust ja liberaalsust ihalevate jõudude poole.

Kumb nimetatud stsenaariumitest tõenäolisem on, ei tea praegu veel keegi. Ja ongi veel vara selles osas prognoose teha. Üks on aga selge - käesoleva kriisi mõjud jäävad meiega veel terveks aastakümneks, kujundades oluliselt ümber poliitikamaastiku jõujooned ja ühiskondlikud hoiakud nii Eestis kui kogu maailmas.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.