Väga põhjapanevate järelduste tegemiseks Euroopa Liidu kui terviku toimimise kohta ei ole praegu veel kindlasti õige aeg. Tervishoiukriis pole oma haripunkti veel kaugeltki saavutanud ning praegu on kindlasti veel vara rääkida ka täiemahulisest majanduskriisist, ehkki mitmeid raskusi võib näha juba praegu ja reageerida tuleb kiiresti, et suuremat kahju ära hoida. Sellest saavad Euroopas kõik aru. See kriis areneb võrreldes mitme varasema kriisiga väga kiiresti.

750 miljardit täiendavat eurot

Euroopa Liidu institutsioonid on minu vaatluse kohaselt võrreldes varasemate suurte kriisidega (aastate 2008-2009 võlakriis, 2015. aasta pagulaskriis) siiski ka käivitunud kiiremini.

Loomulikult toimub nii suure masinavärgi käivitamine hammasrataste krigina saatel, aga see käivitamisperiood on selgelt olnud varasemast lühem, ajaloost ollakse õppinud – näiteks majanduskriisi mõjude ennetamiseks ja leevendamiseks on Euroopa Komisjon, keskpank ja liikmesriigid astunud juba terve hulga samme võrdlemisi kiiresti ning neid tuleb veel.

Esimese sammuna suunabki Euroopa Keskpank finantssektorisse 750 miljardit täiendavat eurot. See on väga suur raha ja see vähendab oluliselt muret euroala kõige suurema võlakoormusega riikide pärast (lihtsalt võrdluse mõttes tasub meenutada, et kogu Marshalli plaani maksumus oleks praeguses vääringus olnud 128 miljardit dollarit – see võrdlus pole küll täiesti kohane, aga aitab mõista suurusjärke).

Koroonaviiruse tõttu näeme kindlasti ka liikmesriikide päris suurt eelarvemahtude kasvu Euroopas, mis on valitsustele inimeste ja ettevõtete toetamiseks hädavajalik. Et see oleks võimalik, on Euroopa Liit loobunud ka eelarve tasakaalu nõudest, mis on ka mitmes mõttes ebatavaline, lausa unikaalne otsus.

Lisaks sellele on kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused lubanud omapoolselt panustada majanduskahjude vähendamisse. Ka Euroopa Komisjon on tulnud välja investeerimisalgatusega, et kiiresti suunata 37 miljardit eurot Euroopa avaliku sektori investeeringuid koroonaviiruse kriisi tagajärgedega toimetulekuks. Euroopa Parlament on sellele andnud ka juba heakskiidu.

Eestile on tähtis, et struktuurivahenditest oleks võimalik toetada tervishoidu ning kriisi mõjude leevendamiseks väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid ning tööturgu, et muu hulgas vältida suuri koondamisi ja sissetulekute kadu.

Väga oluline komisjoni poolne samm on olnud ka riigiabi reeglite lihtsustamine. Euroopa Komisjon võttis üpris kiiresti vastu riigiabi meetmete ajutise raamistiku, võimaldamaks liikmesriikidel majanduse toetamiseks paindlikumalt kasutada riigiabi.

Ajutine raamistik võimaldab liikmesriikidel tagada ettevõtetele piisava likviidsuse ja äritegevuse jätkumise praegu ja ka pärast koroonaviiruse puhangu lõppemist.

Komisjon ja liikmesriigid on asunud ajutist raamistikku juba ka rakendama. Lihtsalt näiteks, et eelmise nädalavahetuse jooksul kiitis komisjon heaks kuus ajutise raamistiku alusel kehtestatud abimeedet ning neid otsuseid tuleb praegu igapäevaselt nagu Vändrast laudu. Seega selles osas asjad kindlasti liiguvad.

Roheline koridor

Euroopa Komisjon andis 23. märtsil välja ka praktilised juhised nn rohelise koridori rakendamiseks euroliidu piiridel, et koroonapandeemia ajal säiliks kaupade ja eluks vajalike toodete normaalne liikumine. Siseturutõkete vältimine on kindlasti praegu üks prioriteete.

Suuremad järjekorrad Euroopa sisepiiridel on näidanud selgelt vähenemise märke, kuid olukord pole igal pool veel ligilähedaseltki normaalne. Siin peavad enamik liikmesriike veel oluliselt pingutama. Komisjon kutsus üles ka ajutiselt tühistama kõiki praegu liikmesriikide territooriumil kehtivad sõidupiirangud, näiteks nädalavahetuse ja öise sõidu piiranguid.

Kõige keerulisemaks kujuneb Euroopa Liidu kui terviku jaoks tervishoiuvaldkond, sest see pole esiteks Euroopa Liidu pädevuses – see on liikmesriikide pädevuses - ning teiseks pole peaaegu ükski liikmesriik olnud valmis selliseks stsenaariumiks – vaid ühel liikmesriigil 27-st on olnud eelnevalt piisav isikukaitsevahendite varu. Euroopa Liidu riigid vajasid koroonapandeemiaga toimetulekuks tegelikult kümme korda rohkem individuaalseid kaitsevahendeid ja muud meditsiinivarustust kui neil kriisi alguses kasutada oli.

Komisjon käivitas juba veebruaris 25 liikmesriigi osavõtul ühishanke, kuid need võtavad oma aja ega korva puudujääke täielikult. Nüüdseks on ühishange õnnestunud, kuid reaalselt võib võib vajalike isikukaitsevahendite jõudmine liikmesriikidesse võtta nädalaid.

Meetmeid tuleb muidugi veel, kohe on näiteks oodata ka Euroopa Komisjoni poolt suuniseid hooajatöötajate liikumiseks, sest põllumeestel on töötajatest puudus.

Tuleb õppida töö käigus

Kokkuvõttes – see kriis on arenenud nii kiiresti, et tuleb õppida paratamatult ka töö käigus. Kui piiride sulgemine käis erilise infovahetuseta, mis õiguslikult võis küll korrektne olla, kuid tekitas ikka päris suure segaduse, siis eelmisel neljapäeval leppisid riigijuhid kokku, et avamine tehakse koordineeritult. Selles peame õnnestuma.

Loomulikult olnuks hea, kui oleks olnud võimalik piirid sulgeda koordineeritult või isegi jätta avatuks EL-i sees ja sulgeda ainult välispiir, kuid mõnede liikmesriikide valitsused kasutasid liiga kiiresti (EL-i õigusega tegelikult kooskõlas olevat) piiride sulgemise võimalust ja ei arvestanud teistega. Kuidas sellise olukorra tekkimist tulevikus vältida, saab kindlasti olema selle kriisi üks õppetund.

Mismoodi EL ennast tervikuna peale kriisi möödumist tunneb, saame muidugi näha alles kuude pärast. Ennustamine on hetkel tänamatu töö, kuid minu kogemuse kohaselt on aastakümnete jooksul pandud sellesse projekti nii palju ressurssi, et üks, teine või kolmas kriis seda lõppkokkuvõttes väga pikaajaliselt oluliselt ei mõjuta.

EL-i siseturg jääb alles ja süveneb – see on ainus võimalus globaalsete rivaalidega konkureerimisel. Tugevam Euroopa Liit ja paremini toimiv siseturg on kokkuvõttes kindlasti kõigi liikmesriikide huvides, arvestades Hiina mõjukuse kasvu ja samal ajal traditsiooniliselt oluliste transatlantiliste sidemete tavalisest mõnevõrra ettearvamatumat seisu. Selle tõdemuseni jõutakse vääramatult varem või hiljem.

Kuid alahinnata ei saa ka lühemaajaliste muutuste ja meeleolude olulisust, mis võivad seda integratsiooni kiirust ja olemust oluliselt muuta. Kui suuremad majandusraskused vaatamata võetud meetmetele mõnedes lõunapoolsemates liikmesriikides peaksid ikkagi tekkima, on taaskord avatud uks populismi tõusuks. Seda peaksime nüüd olema ka tänaseks õppinud.