Mu lõi pahviks valitsuse neljapäevane sõnum, et kui president ei kuuluta välja kogumispensioni vabatahtlikuks tegemise seadust, siis valitsus teeb otsuse teise pensionisamba maksete ajutiseks peatamiseks.

Lugesin sõnumi igaks juhuks mitu korda üle, et ega ma juhuslikult valesti aru ei saanud, sest ei ole ju ometi võimalik, et valitsus on asunud kriisi ajal poliitilise väljapressimise teele. Aga ükskõik mitu korda ma seda ka ei lugenud, teisiti ma seda mõista ei suutnud.

Valitsus asus ähvarduste teele. Selgelt öeldi, et inimestega tehtud kokkulepe pensioni II samba maksete osas ajutiselt peatatakse (kusjuures kõige rumalamal hetkel), kui pensionireform kohe käiku ei lähe.

Mitte ühtegi selgitust, et miks on vaja just nüüd ja just praegu halvasti ette valmistatud reform läbi suruda? Kuidas see aitab praeguses kriisis mõnegi olukorra lahendamisele? Kuidas see aitab meil pikas plaanis kriisist paremini välja tulla, kui me laseme inimestel rahad fondidest välja võtta?

Kui seadus vastu võetakse, saavad inimesed oma raha hakata välja võtma alles 1. septembrist 2021. Kuidas see ometigi parandab praegust olukorda? Mitte ühtegi selgitust, mitte ühtegi mõistlikku põhjust ei esitatud.

Ma olen seni hoidunud valitsuse kritiseerimisest, sest on vaja lasta juhtidel kriisi ajal juhtida. Aga nüüd ma tundsin, et ma ei taha enam vait olla. Ma võin isegi nõustuda kõigi argumentidega, mida II samba vabatahtlikuks laskmise pooldajad esitavad, seal on oma iva, mis puudutab fondide madalat tootlikkust versus inimeste ootusi neile. Kuid ma ei ole nõus, et nüüd on aeg minna mängima vastutustundetult sellist mängu inimeste varadega.

See on endiselt halvasti ette valmistatud reform, pikalt ette läbi mõtlemata ja selle asemel, et halba ja ennustamatute tulemustega reformi läbi pressida, hea Isamaa, on praegu vaja kogu tähelepanu suunata kriisi reguleerimisele.

Tegeleda tuleb majanduskriisi erinevate stsenaariumite prognoosimisega, andmeid tundvate inimeste kuulamisega ning Eesti ettevõtjaid ja töötajaid pankrotist päästavate ülesannetega. Pensionireformi vaidlused oodaku teisi aegu.

Valitsus peab kriisis kõiki otsuseid selgelt põhjendama, näitama kuidas üks või teine otsus kriisiolukorda lahendab. Praegu, kui inimesed ootavad eelkõige valitsuselt kindlustunde tekitamist tuleviku suhtes, käitub üks valitsuserakond vastupidiselt, tekitab ebakindlust juurde nii ühiskonna psühholoogilises seisundis, majanduses kui ka finantsturgudel.

Majanduses on paanika tarbijate seas, ettevõtted on šokiseisundis ja väljapressimispoliitika kellelegi vist kindlust juurde ei toonud. Pensionireformi teema tuleb võtta laualt maha, majanduses tuleb lisaks sissetulekuta jäänud inimeste abistamisele tegeleda ka suurte eksportivate ettevõtete abistamisega ja kogu energia tuleb panna kriisi lahendamisele, mitte poliitilistele mängudele.