Kriisi ajal valitsuse kritiseerimine on kahetsusväärne ja sobimatu, arvab rahandusminister Martin Helme. Kriisi ajal peaks kogu ühiskond kokku hoidma, soovitab ta.

Ühtki kriisi ei seljata virisemise ja hädaldamisega. Aga ükski kriis, mis demokraatlikku ühiskonda tabab, ei saa kaasa tuua vaikivat ajastut, kus kodanikud kaotaksid õiguse ja ajakirjanikud kohustuse esitada küsimusi.

Need küsimused ei ole selgelt koordineeritud valitsusvastased jutupunktid, mida esitavad üsna ühe nurga alt nii opositsioon kui ka meedia, nagu rahandusminister väidab.

Nii on täiesti põhjendatud kõik küsimused eriolukorra kehtestamise ja sellele järgnenud piirangute kohta. Ja vastates tulebki korrata, et eriolukord koos piirangutega kehtestati selleks, et a) vähendada koroonaviirusega nakatumiste hulka ja b) nakatumise kiirust – et meie haiglad ei kukuks kokku, nagu juhtus Itaalias, kui väga lühikese aja jooksul viiakse sinna sadu üliraskeid patsiente.

Samamoodi on arusaadav küsimus, miks Eestis ei võeta viiruseproovi kõigilt, kes seda soovivad, sest me ju teame, et nakatunuid on palju rohkem kui seni avastatud. Ja saabki selgitada, et proovi võtmine ei ole vaktsiin – täna oled puhas ja jäädki puhtaks. Aga ei pruugi jääda, juba homme võid olla nakatunu, kuid tänane proov seda näidata ei saa.

Ning nõudlik küsimus: kuidas juhtus nii, et meditsiinitöötajatel, politseinikel, päästjatel, sotsiaaltöötajatel napib esmaseid kaitsevahendeid. Me ei näinud sellise ulatusega kriisi ette? Mitmes varasemas ohustsenaariumis on see ju kirjas. Hoidsime headel aegadel raha kokku? Väga halb. Kas teeme sellest endale ühe õppetunni ja pärast kriisi loome endale vajaliku tagavara? Seda kinnitust tahaks küll juba praegu kuulda.

Täiesti loogilised on ka küsivad arutelud, kas ei peaks sulgema kõik kaubakeskused, või vastupidi, kas ei peaks leevendama mõningaid asutuste sulgemise piiranguid. Ja valitsus saab selgitada, miks ta neid variante ei toeta või ühte toetab ja teist mitte.

Või küsimus, milline on Eesti positsioon Euroopa Liidus inimeste, kaupade ja tööjõu vaba liikumise taastamiseks, kaubavedudele hädavajalike "roheliste koridoride" loomiseks? Ja tulevikku vaadates – kuidas saavutada end praegu sisepiiridega ümbritsenud Euroopa Liidu koordineeritud ja solidaarsusele tuginev tegutsemine järgmistes meditsiinilistes kriisides?

Eriolukord maksab Eestis iga päev kümneid miljoneid eurosid, kuu ajaga kaotavad kümned tuhanded inimesed töö ja veel kümned tuhanded peavad nõustuma sissetuleku olulise vähenemisega. Nüüd me teame, milline on valitsuse esmane päästeplaan. Aga kas selle üle arutada tohib? Näiteks küsides, millist leevendust saavad majanduskriisi ajal FIE-d? Või millist probleemi valitsus lahendab ja milliseid ta juurde tekitab, kui tahab lõpetada sissemaksed pensioni II sambasse? Ja miks ütleb Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder midagi, mis mõjub ultimaatumina, et Vabariigi President peab põhiseadust tõlgendama just nii nagu valitsus seda õigeks peab?

Ning milline on opositsiooni plaan olla tähelepanelik valitsuse otsuste suhtes ka koroona- ja majanduskriisi perioodil? Just tähelepanelik, see oleks õige sõna, mitte väiklaselt torkiv.

Küsimused "Miks?", "Kas?", "Kuidas?" on kriisi ajal olulised. Vastused neile aitavad inimestel kriisist paremini aru saada ja mõistlikumalt tegutseda.