Perearstide selts on koroonaviiruse pandeemiaga võimalikult efektiivseks toimetulekuks koostanud lühikese aja vältel mitmeid juhendeid. Covid-19-ga puutub kogu maailm kokku esmakordselt, seetõttu saame lähtuda kogemustest ja teadmistest, mida omavad riigid, kus Covid-19 epideemia on kestnud mitu kuud.

Juhenditega antakse selgeid suuniseid arstidele oma töö ümberkorraldamiseks ning koroonahaigete nõustamiseks ja raviks ning patsientidele koroonaviirusega toimetulekuks. Juhendite mõte meditsiinis on see, et kõik, kellele juhendid mõeldud, käituksid ühtviisi, parima teadmise ja tõenduse kohaselt.

Enamik patsientidele mõeldud juhenditest on tänuga vastu võetud. Küsimusi on tekitanud juhend, millega määratletakse, milliseid viirusekahtlusega haigeid suunatakse Covid-19 suhtes testimisele ja milliseid mitte.

Millest lähtuvad perearstide seltsi soovitused?

Itaalias hiljuti avaldatud uuring näitab, et 99 protsenti koroonaviirusesse surnud haigetest põdesid kas ühte või enamat kroonilist haigust. Samuti näitas uuring, et surnud haigete keskmine vanus on 80,5 aastat. Mitte ühtegi surmajuhtumit ei esinenud vanusegruppides 0-29-aastat, 30-39-aastaste haigestunute suremus oli 0,3 protsenti, 40-49-aastaste suremus 0,4 protsenti, 50-59-aastaste suremus 1 protsent ning 60-69-aastaste suremus 3,5 protsenti. Samal ajal oli üle 80 aastaste suremus 20 protsenti.

Meil Eestis on kroonilisi haigusi omavate inimeste osakaal päris kõrge. Möödunud aastal Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis haigekassa andmete alusel kaitstud magistritöö näitas, et üks või mitu kroonilist haigust esineb Eestis ligi pooltel elanikest (46%). Sealhulgas ka noortel, näiteks 0-24-aastaste hulgas on 17,6 protsenti neid, kel on mingi krooniline haigus. 25-44-aastaste hulgas on neid juba 30,5 protsenti ning 45-64-aastaste hulgas 61 protsenti.

Mida need arvud näitavad?

Kõigepealt seda, et meil eksisteerib väga suur hulk inimesi, kes on mitmeid kordi enam ohustatud koroonaviiruse raskekujulisest põdemisest ja surmast kui teised.

Teiseks oleme oma riskigrupipõhiste soovitustega hõlmanud väga suure osa elanikkonnast, kellele viirushaiguste sümptomite puhul on näidustatud testi tegemine. Need soovitused põhinevad parimal olemasoleval tõendusel. Juhendite soovitused vaadatakse ümber siis, kuid tõendus muutub oluliselt.

Kas testimise protsessiga on tekitatud vanuseline diskrimineerimine ning rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet?

Kindlasti mitte. Kõigepealt on oluline rõhutada, et testitakse kõiki koroonasümptomitega krooniliste haigustega inimesi sõltumata vanusest. Lisaks on juurde toodud eraldi grupina üle 80-aastased inimesed sõltumata sellest, kas neil esineb kroonilisi haigusi või ei.

Teatavasti on testimiste võimekus hetkel Eestis kõikide laborite peale kokku umbes 1000 testi päevas. Me ei tea täpselt, milline on meile kättesaadav viirustestide koguhulk ning milline on tõenäosus, et vajadusel saame neid juurde. Meediast on läbi käinud number 80 000. Laialt on aga teada testide nappus kõikjal maailmas.

Peame arvestama sellega ning ka sellega, et olemasoleva varuga peame toime tulema tõenäoliselt mitme kuu vältel. Praegu tuleb perearstidele telefonikõnesid haigestumistest keskmiselt 25-30 päevas. Kui me hoolikat eelselekteerimist ei teeks, oleks diagnostikumide varu lõppenud nädalaga.

Kõik viirusinfektsiooni sümptomitega inimesed ei põe koroonaviirust. Meil eksisteerib jätkuvalt ka teisi viirushaigusi. See tähendaks aga, et peaksime paljusid inimesi testima mitmeid kordi, kohe, kui uued sümptomid tekivad.

Me ei saa olla kindlad, et saame abi korras viirusteste mujalt maailmast. Testide puudusest on teada andnud enamik riike, kaasa arvatud Soome. Tuhande testiga päevas oleme niikuinii juba testide arvult ühe elaniku kohta ees näiteks Prantsusmaast, Ühendkuningriikidest, Poolast, varsti oleme lähedal ka Lõuna-Koreale, keda tuuakse sageli eeskujuks. Kui jätkame tuhande testiga päevas, läheme Lõuna-Koreast ka mööda.

Arstidena oleme me samuti riigi kodanikud nagu patsiendidki ja peame mõtlema sellele, millised on tervishoiuressursid, kuidas neid võimalikult optimaalselt kasutada ning rakendada sinna, kus vajadus on kõige suurem.

Põhiseaduses nimetatud kõigi võrdne õigus saada osa maksimaalsest tervise tasemest ei tähenda seda, et kõik peavad saama täpselt sarnaseid teenuseid, vaid seda, et teenuste pakkumisel võetakse arvesse, millist liiki abi ja millises ulatuses tuleb inimesele osutada selleks, et just tema puhul oleks tagatud maksimaalne tervis.

Lühidalt öeldes - terviseteenust tuleb pakkuda vastavalt individuaalsele tervisevajadusele. Siinkohal arvestada ka seda, et riigi ressursid oleksid võimalikult õiglaselt jagatud.

Kas testimise protsessis on suuremal osal haigetest kodanikest ära võetud põhiseaduslik õigus arstiabile?

Lühike vastus on, et põhiseaduslikku õigust ei ole ära võetud.

Kõikidele koroonasümptomitega haigetele inimestele on arstiabi tagatud. Haiged võivad pöörduda perearsti poole, saada nõu telefoni teel, vajadusel kutsutakse nad arsti juurde vastuvõtule.

Haigestumisel on neile kättesaadavad kõik tervise seisukohalt olulised lisauuringud (näiteks vajadusel vereanalüüsid, kopsuröntgen jt). Neil on võimalus avada töövõimetusleht ja saada töövõimetushüvitist. Tõsisema haigestumise korral on neile tagatud haiglaravi.

Lõpetuseks

Kuna meil on ühiskonnas teistest enim ohustatud haigete grupid, siis võrdne õigus saada osa maksimaalsest tervise tasemest tähendab seda, et ohustatud gruppide käsitlus peabki olema erinev.

Ohustatud grupid vajavad maksimaalse tervise taseme saavutamiseks ja säilitamiseks palju enam pingutust, hoolt ja tähelepanu. Kui me seda ei teeks, oleks tegemist hooletusega, sest paljud uuringud on näidanud, et oma õiguste eest suudavad ohustatumad grupid seista palju halvemini.