Täna kuuldud Kristuse ülestõusmise püha evangeeliumis jutustab evangelist Johannes meile varajasest hommikutunnist, mil Maarja Magdaleena avastas Jeesuse hauale tulles, et haud on tühi. See oli ärev hetk. Naine jooksis oma avastust jagama Peetruse ja Johannesega, kes hauale rutates veendusid ka oma silmaga, et Jeesuse surnukeha ei ole hauas. Haud on tühi!

Oleme seekordsele ülestõusmispühale vastu läinud koroonaviirusest tingitud ärevusega hinges. See on ärevus, mida on jagunud kõikjale maailmas, sest pandeemia on halvanud meie isiklikud mõtted ja meeled, kuid samal ajal ka kogu maailma tavapärase töö- ja elurütmi. Siiski on see viirus suunanud paljusid inimesi, võimalik, et esimest korda üle aastate ja aastakümnete, mõtlema järele omaenda elu kaduvuse ja kogu ajaliku maailmakorra hetkelisuse üle.

Nagu Maarja Magdaleena ning jüngrid Peetrus ja Johannes hauda sisenedes veendusid, et haud on tühi, peame meie täna tõdema – kirikud on tühjad.

Väidetavalt mõjutab koroonaviiruse pärast kodudesse sulgumine praegu juba enam kui poolt kogu maailma elanikkonnast. Järelikult on tühjad üle maailma mitte ainult kirikud, vaid ka kõik teised pühakojad: palvemajad, sünagoogid, mošeed, templid ... Aga ka sekulaarse maailma kaubandustemplid hiiglaslikest kaubandus- ja meelelahutuskeskustest väikeste butiikideni.

Üle maailma, üle rahvaste, riikide, kultuuride ja religioonide ulatuv tühja haua sõnum on sel aastal erakordselt võimas. See ei ole sõnum, et Jumal on meid maha jätnud. Seda võisid hetkeks karta Jeesuse hirmunud jüngrid. Kuid tegelikult olid asjalood teisiti...

Kus Jeesus siis oli? Kus Jeesuse jüngrid Ülestõusnuga kohtusid? Kus võime teda kohata täna meie, kui kirikud on tühjad?

Johannes kirjutab: Jüngrid läksid nüüd taas ära kodu poole (Jh 20:10). Kodu, kuhu jüngrid lukustatud uste taha olid kogunenud, oli see koht, kuhu Jeesus sisse astus, et julgustada oma lähimaid õpilasi ja pereliikmeid. Enne seda jõudis ta endast ülestõusnud Kristusena märku anda tühja hauakoopaga aias viibinud Maarja Magdaleenale.

Evangelist Johannes kirjutab sellest:

"Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Jeesus ütles talle: "Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?" Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: "Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära." Ja Jeesus ütles talle: "Maarja!" Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: "Rabbuuni", see tähendab "Õpetaja". Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: "Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle." (Jh 20:11jj)

Kus on Jeesus? Kus on Jumal? Just nüüd, mil meil teda kõige enam vaja on? Neid küsimusi on esitatud koroonaviiruse haiguse hävitava töö ja hirmu õhkkonnas läbi hirmunud silmadest voolavate pisarate ka viimaste kuude jooksul kõikjal maailmas, sealhulgas Eestis. Nende küsimuste taga on pettumine, meeleheide, aga ka etteheide Jumalale.

Ristiusk on imeline usk seetõttu, et selle usu keskmes ei ole mitte ainult kannatav inimene, vaid koos inimesega samaväärselt kannatav Jumal. Kogu evangeelium on täis vastuseid küsimusele, kus on Jeesus?

Jeesus oli kogu aeg seal, kus teda kõige enam vajati. Ta oli inimeste seas. Täiesti tavaliste inimeste seas. Siis kui nad tegid oma igapäevatoimetusi – püüdsid kala, külvasid või lõikasid põlluvilja, harisid viinapuid, kogusid või maksid makse, tegid oma majapidamistöid, valvasid korda, õpetasid või lugesid pühi kirjutisi.

Jeesus oli ka seal, kus kerjus sirutas käe leivapalukese järele, kus nägija ootas silmade avanemist, keeletu keelepaelte vallapääsemist, halvatu käima hakkamist, pidalitõbine haigusest puhastumist. Jeesus ei põlanud ära astuda sisse ka varakate ja edukate juurde, et kõnelda neile tõelisest rikkusest taevas ja julgustada neid seadma elus oma asju õigele kohale.

Jeesus oli koos leinavate vanematega, abielu rikkunutega, võõra võimu teenijatega, vaeste ja rikastega, harimatute ja haritutega, rõhutute ja rõhujatega.

Lõpuks rippus Jeesus ristil ning kõik need, kes olid temalt abi saanud, olid hoopis tema maha jätnud. Siis küsis Jeesus ise, kus te kõik olete? Oma surmahetkel hüüdis Jeesus kannatava ja ahastava inimesena Jumala, oma Isa poole: "Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?" (Mt 27:46)

Jeesus teab ja tunneb haigust, kannatusi, valu, jõuetust, nõrkust, üksindust... on kogenud sedagi tunnet, mida tunneb kõigi poolt maha jäetu – Jumalagi poolt hüljatu... Järelikult ei ole Jeesus ise see, kes teisi maha jätab. Jeesus ei jätnud oma omasid maha isegi surres, vaid naasis surmavallast. Mitte selleks, et jääda hauda, vaid selleks, et jätta tühi haud seljataha. Nõnda on Jeesus ka täna – ülestõusmishommikul – nagu ka kõikidel sellele hommikule järgnenud päevadel inimeste juures.

Armas ülestõusmispüha kogudus! Kõik, kes olete üksi või pereringis Kristuse ülestõusmise püha seekord teatava ärevusega oodanud. Ärge kartke! Ülestõusnud Jeesus astub täna sisse igasse kodusse, ta külastab kõiki teid.

Ta tuleb ka nende juurde, kes viibivad või töötavad haiglas, on hoolde- või lastekodus, on suletud vanglasse või veedavad oma pühi kasarmus, patrullivad tänavatel või maandavad kriisi muul viisil ligimest teenides haiguspuhangute keskmes või tagalas.

Nõnda, nagu ei takistanud ülestõusnud Jeesust suletud haud ega lukustatud uksed, ei takista Kristust täna ei viirus ega karantiin. Ülestõusmise väge ja rõõmu ei taksita miski! Jeesus astub meie kõigi juurde ning julgustab meid rõõmsa ja rahustava sõnumiga, nagu ta tavatses seda teha oma jüngreid rahustades siis, kui nad olid kõige suuremas hirmus ja hädas. Jeesus ütleb: Olge julged, see olen mina, ärge kartke! (Mt 14:27)

Jumal ise tõusis surmast ellu selleks, et jääda koos inimestega – kõigi meiega, keda ta armastab. Ülestõusmishommikule järgnenud päevad veetis Jeesus koos omadega, ilmudes neile lukustatud ruumides. Nelikümmend päeva hiljem läks ta taevasse. Kuid ka siis ei jätnud ta oma jüngreid orbudena igatsema Jumala kohalolu. Jumala Vaim – Lohutaja Vaim laskus taevast inimeste peale selleks, et jääda meiega kuni aegade lõpuni. Nõnda on Jumal alati kohal.

Kui otsime vastust küsimusele, kus on Jumal?, siis teame täna vastust – Jumal on seal, kus ükskõik kes meist ka parasjagu viibib ja mida kogeb. Jumal on haigete ja tervetega, nutjate ja naerjatega – meie kõigiga. Me oleme saanud ristimisel tema lasteks – ta tunneb meid nimepidi. Ja seda tänu ülestõusmise imele, mida täna ülestõusmispüha paasaküünalt süüdates tähistame.

Mida ootab Jeesus aga meilt? Ta ootab meilt usku ja armastust. Usku tema lunastavasse ristisurma ja ülestõusmisse ning sellesse, et meie usk Issandasse Kristusesse annab meile igavese elu. Jeesus ootab meilt ka armastust – seda, et meie oleksime tema käepikenduseks, tema südamelöökide ja hingetõmmete võimendajateks, kui asume ise tema eeskujul üksteist ligimesena teenima.

Nõnda saab Kristus olla läbi ligimesearmastuse ise kohal olla igal pool seal, kus abi osutatakse, haigeid ravitakse, ülekohut takistatakse ja hoolivust ning armastust üksteisele pakutakse. See on ülestõusmise ime igapäevane kordumine läbi iga inimese. Nõnda saame kõik osaks sellest imest abi andjatena ja abi vastuvõtjatena.

Just seda ülestõusmisusku tunnistades tervitagem täna üksteist rõõmsa sõnumiga: Kristus on surnuist üles tõusnud! Tõesti, ta on üles tõusnud! Halleluuja! Aamen.