Tambet Laasik: riiklikult toetatud vägivald ({{commentsTotal}})

Tambet Laasik
Tambet Laasik Autor/allikas: Erakogu

Vandeadvokaat Tambet Laasik kirjutab Eesti lähisuhtevägivalla kohtupraktikast ja sedastab, et kogu süsteem on ohvri reaalse kaitsmise asemel suunatud sellele, et ohver lepiks sellega, et ta on ohver ja liiguks eluga edasi. Ohu ennetamise, kõrvaldamise ja ohvrite kaitsmise pool on aga süsteemis sama hästi kui olematu.

Hiljuti algatati uus kampaania "Meie aja kangelane"1, mille eesmärk on toetada lähisuhtevägivalla ohvreid ning julgustada neid politsei ja kohtu poole pöörduma. Ma toetaksin seda algatust kahel käel, kui ma ei teaks nii ohvreid kui ka vägivallatsejaid igapäevaselt esindava advokaadina, mida kohtusse pöördumine kaasa toob.

Tsiviilkohtumenetlus on suunatud poolte koostööle mitte ohvri kaitsmisele

Alustuseks soovitatakse ohvril jätta vägivald enda teada, sest seda loetakse kompromissi saavutamise takistuseks. Kohus rõhutab vajadust saavutada lapse huvides kompromiss ning selle jaoks tuleb minevik unustada. Lähtutakse loosungist "lapse huvides tuleb teha koostööd".

Koostöö puudumiseks loetakse juba sedagi, kui teisele poolele heidetakse ette vägivaldsust. Sellised etteheited vajavad tõendamist ning ei võimalda kohtul lahendada vaidlust kiire kokkuleppega. Menetluse kiirus ja sõlmitud kompromisside arv näitavad aga kohtuniku töö kvaliteeti, sest otsuste sisulist kvaliteeti mõõta on liialt keeruline.

Hoolimata sellest, et suhtluskorra vaidluste keskne eesmärk on vaidluse lahendamine kompromissiga, mida surutakse pooltele peale igas menetlusetapis, ei ole kohtupraktika lahendanud küsimust sellest, kuidas täpselt saab ohver teha lapse huvides koostööd teise vanemaga, kes on tema suhtes vägivaldne.

Kuna teise loosungi kohaselt on "konflikt alati kahepoolne", peab ka ohver tegelema selle lõpetamisega ning kui ta ei suuda seda teha, heidetakse talle ette koostöötahte ja -võime puudumist.

Kuidas saab aga konflikti lõpetada pikaajalise vägivalla ohver, kellele tema praegune või endine partner aeg-ajalt kallale tuleb või kes teda vägistab? Mis täpselt on see konkreetne tegu, mille ohver peab konflikti lõpetamiseks tegema? Enesetapp? Nende suhtarv on meil jätkuvalt Euroopa kõrgeimate hulgas2.

Selleks, et ohver vägivallatsejaga koostööd teeks, kasutatakse lastekaitse või kohtu poolt määratavaid lepitusmenetlusi. Selle sisuks on, et ohver peab kohtu korraldusel vägivallatsejaga perioodiliselt kohtuma eesmärgiga, et ta aktsepteeriks ja andestaks tema suhtes toime pandud vägivalla ning läheks "laste huvides" eluga edasi, sest "lähtuma peab praegusest hetkest mitte minevikust".

Vägivallatseja saab seevastu rääkida ohvrile ja lepitajale, kuidas tegelikult mingit vägivalda ei ole ega ole kunagi olnudki. Osavõtlikud lepitajad saavad nentida, et ilma tõenditeta vägivalla kohta väidete esitamine ei vii pooli kokkuleppele lähemale, aga "laste huvides tuleb teha koostööd".

Sageli on lastekaitse või kohtute poolt peale surutud perelepitus või -teraapia uus vägivallavorm, milles vägivallatseja saab järjekordselt oma ohvri üle domineerida. Formaalselt on aga kõik korras, sest toimub ju koostöö ja dialoog laste nimel, hoolimata sellest, et ohvrit selle käigus taasohvristatakse.

Kui ohver, hoolimata lastekaitse ja kohtu tungivast soovitusest ja lepitaja püüdlustest, koostööd ei tee ja konflikti ei lõpeta, st kompromissi ei sõlmi, on probleem loomulikult jällegi temas.

Vägivallaohvrile soovitatakse vägivaldsest suhtest lahkuda (mis on oluliselt keerulisem kui esmapilgul paistab), kuid järgneva lastekaitse-, lepitus- ja kohtumenetlusega tuuakse ohver sellesse suhtesse tagasi ning ta jääb sisuliselt vägivaldse vanema pantvangiks3.

Kui ohver viib vägivaldsest suhtest kaasa lapse ning ei jäta teda vägivallatseja võimu alla, otsitakse ta kohtu kaudu üles ja antakse suhtluskorra kindlaksmääramise nõudega kohtusse.

Kui ohver vägivallatsejale last suhtluskorra raames üle ei anna, siis karistatakse teda järjekordse lepitusmenetlusega, millele järgneb täitemenetlus ja riiklik sund.

Kui ohver üritab koos lapsega põgeneda välismaale ja alustada seal uut vägivallavaba elu, tuuakse ta nn Lapseröövi Konventsiooni4 alusel tagasi. Ohver ei saa ennast ka ära tappa ja sellega vägivallatseja eest pääseda, sest siis langeb ainuhooldusõigus vägivaldsele vanemale.

Teine vanem kolib aga naabermajja ja saadab aeg-ajalt viisakaid sõnumeid küsimusega, kuidas lapsel läheb ja millal ta teda jälle näeb. Kohtutele meeldib selline hoolimine ja tähelepanu väga, sest "lapse huvides on suhtlus mõlema vanemaga".

Vägivaldsest partnerist ei saa lahti ka kohtumenetluse ajal. Paremal juhul saab menetluse ajaks paika panna vaid piirid, kuidas täpselt ta (nüüd juba kohtu poolt sanktsioneeritult) ohvri ellu tungida saab, kuid ka see on parem kui mitte midagi.

Halvemal juhul määratakse ohvrile järjest erinevaid ühiseid teraapiaid ja lepitusmenetlusi, kus tuleb osaleda koos vastaspoolega ning mis võivad kogumis kesta aastaid. Esitatud on isegi mõtteid, et perelepitus peaks olema kohtueelselt kohustuslik5.

Õnneks on laiemas maailmas mõistetud selle mõtte ohtlikkust ning meie rahvusvahelised kohustused (täpsemalt Istanbuli konventsiooni6 art 48 lg 1) keelavad selle. Seda just selleks, et ohvrid jäetaks rahule.

Meie riik nendest põhimõtetest ei lähtu. Selle asemel heidetakse ohvritele ette, et nad julgevad pöörduda kohtutesse nende ebanormaalsete olukordade lahendamiseks, sest palju tsiteeritud seisukoha järgi "Vaidluses lapse pärast on kannataja seesama laps"7, hoolimata sellest, et ohver võtab keerulise ja sisuliselt võiduvõimaluseta kohtutee ette just iseenda ja lapse kaitseks. Ometi on etteheide suunatud talle, sest tema on see, kes ei tee koostööd ning koormab kohtud suhtluskorra nõuetega üle.

Kohtunikud menetlusosaliste lapsi ei kasvata ja sellega seotud vastutust ei kanna. Nad kuulavad lapsed ära. Vahel ka 6- ja 7-aastased ning nooremadki. Lapsed kuulatakse ära ilma seda protokollimata või salvestamata. Vestlused kestavad 10 – 15 minutit, vahel veidi kauem.

Vestluse sagedaseks tulemuseks on kohtuniku avaldus, et laps soovib suhelda mõlema vanemaga ja ei pea vägivaldset vanemat endale ohtlikuks. See on arusaadav, sest mõlemad vanemad on lapsele kallid. See, et issile meeldib vahel emmega koledaid asju teha (või vastupidi), ei ole lapsele teada või kui on, siis ta normaliseerib, ratsionaliseerib ja unustab selle ära.

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste juhi Jako Salla sõnul on lapsed " n-ö ideaalsed ohvrid, reeglina nad kaitsevad ka oma vägivaldset vanemat"8. Täpselt see ka menetlustes juhtub. Naiivne oleks arvata, et laps avab kogu oma hinge ühel lühikesel kohtumisel talle võõrale inimesele, st kohtunikule. Täpselt sellest eeldusest menetlustes aga lähtutakse.

Tulemuseks on see, et nüüd võitleb vägivallaohver menetluses mitte ainult vägivallatseja ja heatahtlike lastekaitseametnike ja kohtuniku vastu, kes räägivad lepitusest ja laste huvides tehtavast koostööst, vaid ka omaenda lapse vastu, sest ta peab ümber lükkama lapse soovi suhelda vägivaldse vanemaga. Mängu tuleb järgmine loosung: "laps vajab mõlemat vanemat".

Vägivallaohver seda põhimõtet ümber lükata ei suuda, sest see, et tema aeg-ajalt peksa saab, ei tähenda hooldus- ja suhtlusõiguse vaidlustes kohtute jaoks seda, et teine vanem lapsele ohtlik oleks.

Ka see, et laps valib traumaatilise seotuse tõttu enamasti lojaalsuse just vägivaldsele vanemale9 ning et vägivald teise vanema vastu on oluline indikaator lapse suhtes tulevikus kasutatava vägivalla ennustamiseks, ei ole menetlustes sugugi üldtuntud informatsioon.

Loomulikult vajab laps mõlemat vanemat, kui tegemist on normaalsete vanematega. Kui üks vanem seda ei ole, siis võib-olla vajab laps vägivaldsest vanemast hoopis rohkem seda, et tagatud oleks tema vaimne ja füüsiline tervis ning eakohane areng, mis oleks vägivallast vaba? Võib-olla peaksime me kohtumenetlustes kõikehõlmava koostöö ja leppimise asemel püüdlema just selle poole?

Kui ohver kõigest hoolimata kohtutee ikkagi ette võtab, siis selle lõpptulemuseks on kohtumäärusega reguleeritud suhtluskord ning selgelt fikseeritud ajad uuteks kohtumisteks enda piinajaga laste üleandmisel/vastuvõtmisel ja ühistel lepitustel.

Need kohtumised on nüüd sanktsioneeritud vaikiva ähvardusega, et kui ohver neid ei järgi, võetakse laps, kelle kaitseks ta kohtusse pöördus, tema käest üldse ära. Vägivalda kasutanud pool ei pea seevastu arvestama sellega, et juba kasutatud vägivald või ka tulevikus uuesti kasutatav vägivald kahjustaks kuidagi tema tsiviilõiguslikku positsiooni lapse hooldus- või suhtlusõiguse suhtes.

Pigem isegi vastupidi, sest menetluslikult annab see talle kannatanu ees olulise eelise isiklikel ärakuulamistel (rääkimata muudest kokkupuudetest, sh lapse üleandmistest) ning kui laps vägivalda ei kinnita või avaldab soovi ka teise vanemaga suhelda, on mitte ainuüksi vägivaldsel poolel vaid ka kohtul lihtne väita, et etteheited on alusetud ning näitavad hoopis kannatanut kui paljasõnalist hüsteerilist süüdistajat halvast küljest.

Kui vägivalda õnnestubki tõendada, näitab ka see ohvrit halvast küljest, sest väga levinud väärarusaama kohaselt ei juhtu heade inimestega õiglases maailmas inetuid asju ja järelikult on nad ise nendes süüdi10. Enamik õiguskaitsjaid peab jätkuvalt süüdlaseks ohvrit, sest see kutsub vägivalla oma käitumisega ise esile11.

Küsida võib, kuidas me selliste menetlusteni jõudnud oleme? Psühholoogid ja psühhiaatrid krigistavad kohtuotsuseid lugedes või menetluse käigust kuuldes sageli hambaid. Varjupaikades pööritavad heatahtlikud abistajad silmi, kuuldes mõtteid nagu "vägivald teise vanema vastu ei ole vägivald lapse suhtes" või seda, kuidas vägivallaohver sunnitakse vägivallatsejaga samale istungile või pikaajalisse ühisesse perelepitusse.

Psühholoogid teavad hästi, et lähedase inimese ründamise pealtnägemine põhjustab lastele erinevaid vaimse tervise häireid, sh ärevushäireid ja depressiooni ning kasvatab oluliselt nii ohvriks langemise kui ka tulevikus ise vägivalla kasutamise tõenäosust, rääkimata riskikäitumisest ning enesetappudest.

Samuti on hästi teada seegi, et vägivalla kogemine ja pealtnägemine on üks olulisematest riskiteguritest nii lapse heaolu hindamisel, tema käitumisprobleemide analüüsil kui ka hooldusõiguse jagamisel12.

Menetlustesse see info aga ei jõua. Psühholoogide asemel on hooldus- ja suhtlusõiguse vaidlustesse kohustuslike menetlusosalistena kaasatud hoopis kohalike omavalitsuste lastekaitseametnikud, kellest vaid vähesed omavad psühholoogia-alast haridust.

Seetõttu ei lähtuta menetlustes mitte psühholoogia ja psühhiaatria teaduslikust käsitlusest ega ohvrite kaitse vajadusest vaid eelviidatud sisutühjadest ja pealiskaudsetest loosungitest, mis kujundavad kogu menetluse käiku.

Tõenäosus, et vägivallatseja saaks kriminaalmenetluses karistada, on olematu

Tsiviilkohtumenetluses vägivallatseja karistust ei saa, kuna menetluse olemus välistab selle. Selleks otstarbeks on ette nähtud kriminaalmenetlus, kuid statistika kohaselt ei saa vägivallatseja karistust ka seal või kui vahel harva siiski saab, on need karistused leebed13. Statistika on erinev, kuid peamised arvud üldjoontes siiski kattuvad.

  • 2015. aastal Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi poolt tehtud uuringu kohaselt sai Eestis aasta jooksul perevägivalla tõttu vigastusi ligi 53 000 inimest14.
  • Sotsiaalministeeriumi andmetel anti 2018. a jooksul (15. detsembri 2018. a seisuga) perevägivallast teada 14 277 korral, millest 3708 korral alustati kriminaalmenetlust15. Teisisõnu menetlus algatati vaid iga neljanda teate peale (26%).
  • Politsei andmetel teavitati 2018. a jooksul (21. novembri 2018. a seisuga) neid lähisuhtevägivallast 9910 korral. Neid juhtumeid, mille puhul alustati menetlust, oli 3363 ehk ca kolmandik16.
  • Justiitsministeeriumi väljaande "Kuritegevus 2018" kohaselt registreeriti 2018. aastal 3607 perevägivallakuritegu, mis on 44 protsenti kõigist vägivallakuritegudest17.

Numbrid on sünged; vaid iga ca viieteistkümnes (53 000 / 3607) vägivallajuhtum ning vaid iga ca kolmas kuriteoteade (9910 / 3607) päädib kriminaalmenetlusega.

Riigiprokuratuur on analüüsinud statistikat kuude kaupa. Näiteks 2018. aasta jaanuaris registreeriti 672 lähisuhtevägivalla juhtumit, mis pole seotud ühegi menetlusega, alustati 166 kriminaalmenetlust ning saavutati 33 süüdimõistvat lahendit18. Süüdimõistev lahend saavutati seega iga 25. registreeritud lähisuhtevägivalla juhtumi puhul19.

See tähendab, et vaid 4 protsenti registreeritud vägivallast saab karistuse. See haakub ka Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi varasema hinnanguga, mille kohaselt karistatakse ca 5-6 protsenti registreeritud vägivallajuhtumitest20. See tähendab, et 94 – 96 protsenti perevägivallast ei pälvi karistust.

Erasüüdistusmenetlust, kus ohver saaks riikliku sekkumise puudumisel ise kriminaalmenetluse algatada, meie õiguskord ei tunne. Seetõttu sõltub ohver menetluse algatamisel täies ulatuses asja menetleva politseiniku ja prokuröri diskretsioonist menetlustoimingute tegemisel ning asjaolude tõendatuks lugemisel. Võõrsõna "diskretsioon" tähendab eesti keeles suva.

Lähisuhtevägivalla vastu aitaks praktikute hinnangul eelkõige vägivallatseja suunamine kohustuslikesse programmidesse (nt viharavi, empaatiatreening jne.) ning tema suhtes kohaldatav lähenemiskeeld21.

Ehkki Istanbuli konventsiooni artiklid 29 lg 1 ja 50 lg 1 kohustavad Eesti Vabariiki võimaldama ohvritele tõhusad õiguskaitsevahendid, ei ole vägivallatseja käitumise muutmisele suunatud programme meie riigis keegi veel välja töötanud ning ükski õigusakt nende karistuseelset kohaldamist ette ei näe.

Seetõttu on tõenäosus, et vägivallatseja saadetaks mõnda kohustuslikku programmi enda käitumist muutma, ümmargune null. Paremal juhul läbib ta mõne programmi alles hiljem vanglas karistust kandes, kuid kahju on selleks ajaks juba tehtud.

Vägivallast võiks pärast suhte lõppu pääseda lähenemiskeeluga, kuid praktikas ei toimi ka see. Vastupidi, lähenemiskeelu taotlemine on kõige kiirem viis oma piinajat pärast suhte lõppu uuesti näha.

Kui taotletakse ka esialgset õiguskaitset (see tähendab, et lähenemiskeeld rakenduks juba menetluse ajal) peab kohus sellise taotluse lahendama selle esitamisele järgneval päeval ning kui esialgset õiguskaitset ei taotleta, siis esimesel võimalusel. Selleks korraldatakse istung, millel mõlemad pooled isiklikult koos üle kuulatakse.

See tähendab seda, et kui ohver on kiire ja taotleb lähenemiskeeldu kohe pärast rünnet, sunnitakse ta kohe järgmisel päeval enda ründajaga jälle kokku, et ta saaks tema valvsa silma all rääkida sellest, mida siis temaga täpselt tehti ning kuulata kuidas ta on selle kõik välja mõelnud või kõigest täiesti valesti aru saanud. Vaid vähesed ohvrid on selleks võimelised.

Kui ohver istungile ei ilmu, jäetakse avaldus läbi vaatamata ning lähenemiskeeldu enda kaitseks ta ei saa. Kui ohver ei ole nii kiire ja esitab avalduse hiljem või ta ei taotle esialgset õiguskaitset, ei saa ta samuti lähenemiskeeldu, sest järelikult ei ole oht akuutne.

Teine väga tavaline põhjendus lähenemiskeelu avalduse rahuldamata jätmiseks on see, et vägivallatseja ei ole menetluse ajal enam rünnanud ning järelikult puudub ohvri kaitseks vajadus.

See, et enamik vägivallatsejaid ei ole imbetsillid, kes ohustaksid enda positsiooni menetluse ajal, vaid intelligentsed ja ühiskonnas funktsioneerivad inimesed, kes jätkavad vägivalda alles vahetult pärast menetluse lõppu, ei ole enam seda asja lahendava kohtuniku mure.

Lähenemiskeelu saavutamine on statistiliselt sama hästi kui lootusetu

Ajutist lähenemiskeeldu kriminaalmenetluse raames taotleti Justiitsministeeriumi andmetel 2018. aastal registreeritud 3607 perevägivallakuriteo kohta (seda 53 000 vägivallajuhtumi kohta) vaid 63 korda, kuid puudub info selle kohta mitmel korral need taotlused rahuldati22.

Aasta varem oli neid taotlusi 25 ja veel aasta enne seda kõigest 14. Justiitsministeeriumi andmetel taotleti tsiviilasjades 2018. aasta jooksul lähenemiskeeldu 61 korda ning osaliselt või täielikult rahuldati 14 avaldust, st pisut vähem kui iga neljas.

Sama suhtarv kehtib ka pikema ajavahemiku kohta: alates 2010. aastast on tsiviilasjades lähenemiskeeldu taotletud 416 korda, millest (osaliselt) rahuldati 119 ehk ca neljandik.

Numbrid on masendavad. Lihtsustades võib öelda, et vaid üks lähisuhtevägivalla ohver tuhandest taotleb lähenemiskeeldu ning vaid üks neljast tuhandest saab selle.

Näitlikustades seda teistmoodi, siis kui näiteks Põltsamaa linnas, kus elab pisut üle 4000 inimese, saaks iga viimane kui inimene peksa, siis riik kaitseks uue peksmise eest vaid üht õnnelikku. Kõik teised peavad ise vaatama kuidas nad hakkama saavad. Täpselt samas olukorras olid 2018. aastal 53 000 – 14 vägivallaohvrit.

Ohvreid saab kaitsta, kuid me ei tee seda

Vägivallatsejaid, kelle vastu on taotletud lähenemiskeeldu, kuid seda ei ole antud, ühendab vägivallatsejatega, kelle vastu on esitatud kuriteoteade, kuid kelle suhtes ei ole isegi menetlust algatatud, tõsiasi, et nad saavad riikliku sekkumise puudumisest jõudu ja eneseusku juurde.

See on ca 95 protsenti vägivallatsejatest, kes saavad sellega riigilt väga olulist ja praktilist tuge ning kinnituse, et nad ei tee midagi valesti.

Samalaadselt saab lõviosa enda kaitseks välja astunud ohvritest igal aastal teada, et nad on ilmaasjata ametiasutusi tülitanud, nende kannatused ei vääri reaktsiooni ja nende hirmud on alusetud. Ülejäänud ohvrid ei julge isegi seda teha ning eeltoodud numbreid arvestades ei saa seda neile ette heita.

Kui isegi kannatanule raskete kehavigastuste tekitamine või vägistamine ei pälvi karistust ega lähenemiskeeldu ning see ei mõjuta suhtlus- ja hooldusõiguse vaidlusi, siis miks peaks vägivallatseja lõpetama? Vastus on, et ega ta ei peagi.

Vägivallatsejad, kes saavad tunda neile riiklikult antud karistamatust, valavad selle uuesti ohvrite peale ja ohvrid on need, kes peavad meie lepitusele orienteeritud menetlustes järjekordselt tegema koostööd ja "omavahelise tüli" lõpetama, põrkudes uuesti kõigi eelkirjeldatud takistuste otsa.

Selle asemel, et kaitsta ohvrit füüsilise kontakti eest vägivallatsejaga, peaksid ohvreid aitama kriisitelefon 116006, veebileht palunabi.ee23 ja lõputud sotsiaalkampaaniad. Kahtlemata on need ohvrile moraalseks abiks, kuid kuidas täpselt need vägivallatsejat ohvrist eemale hoiavad, ei ole paraku mõõdetav ega arusaadav.

Kogu süsteem on ohvri reaalse kaitsmise asemel suunatud sellele, et ohver lepiks sellega, et ta on ohver ja liiguks eluga edasi. Seda sageli olukorras, kus vägivald jätkub. Ohu ennetamise, kõrvaldamise ja ohvrite kaitsmise pool on aga süsteemis sama hästi kui olematu, hoolimata sellest, et Istanbuli Konventsiooni art. 52 kohaselt tuleb esikohale seada ohvrite ja ohustatud isikute turvalisus.

Kannatanute menetlusliku taasohvristamise ja suurte sõnade asemel võiksime me ohvreid vägivalla eest reaalselt kaitsta, töötades välja vägivallatsejate käitumise muutmisele suunatud programmid, luues seadusandliku aluse nende kohaldamiseks vägivalla ennetamiseks ning lihtsustades lähenemiskeelu rakendamise aluseid ja reegleid, seades esiplaanile ohvrite turvalisuse tagamise vajaduse.

Kõik need on meie riigile Istanbuli Konventsioonist otseselt tulenevad kohustused. Selle asemel tegeleme me asendustegevuste ja tagajärgedega ning sedagi vaid vaevaliselt. Ükski varjupaik, kriisitelefon ega sotsiaalmeedia kampaania ei astu kohtumenetluse asemele, ei muuda ei menetluse käiku ega tulemust ning ei vabasta ohvrit vägivallast.

Paraku loovad need vaid ebarealistlikke ootusi menetluse tagajärgede suhtes ning illusiooni nagu oleks kohtu või politsei kaudu võimalik vägivallast vabaneda.

Selle asemel, et pakkuda kaitset, nõuame me ohvritelt koostööd ja leppimist. Samal ajal jääb 80 protsenti perevägivallajuhtumitest koduseinte vahele, 95 protsenti vägivallatsejatest jääb karistamata, kümnetest tuhandetest kannatanutest ei saa enda kaitseks lähenemiskeeldu praktiliselt keegi ning vägivald ei näita langustrendi.

Jätkuvalt oleme Euroopa esimeste hulgas nii enesetappude24, vägivaldsete surmade25 kui depressiooni osas26. See jääb pädevamate inimeste uurida, aga võib-olla on siin mingi seos?


4 Lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon
6 Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon
14 Eesti Avatud Ühiskonna Instituut uuring "Perevägivalla hind Eestis" lk 12
19 (672 + 166) / 33

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: