Jaanus Kangur: taastavast õigusest tegelikult ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kõige enam on abi taastavast õigusest kõige üldisemas mõttes, kaasates kõiki vajalikke osapooli ning rakendades kõiki vajalikke meetmeid. Kui vaja, siis vangistust, kui kohane, siis karistust, kui lubatud, siis lepitust. Mis vägivalda vähendab, on õige, ja mis mitte, on vale, kirjutab Jaanus Kangur.

Vandeadvokaat Tambet Laasik on ette võtnud tänuväärse töö kannatanute kaitseks ning kirjutanud mitmeid artikleid (ERR 19.09.2019; 30.09.2019 ja 15.04), milles käsitleb probleeme, mis kaasnevad lepituse ja laiemalt taastava õiguse rakendamisega lähisuhtevägivalla juhtumite korral. Võimalik aga, et eestikeelse materjali puudusest sisaldavad tema artiklid mitmed väärtõlgendusi. Püüan siinkohal pisut seda puudust parandada.

Mis on taastav õigus?

Laasik kirjutab: "Taastava õiguse keskne teoreetiline eeldus on kannatanu soov leppida." Kahjuks ei esita ta allikat, kust selline väide pärineb. Olen taastavat õigust õppinud Inglismaal ja Kanadas, olnud töövarjuks Inglismaal ja Saksamaal, osalenud mitmes rahvusvahelises projektis, teinud välitöid Austraalias, Mikroneesias, Lõuna- Aafrika Vabariigis, Tansaanias ja Uus-Meremaal ning mul on väike raamatukogu taastava õiguse peamiste tekstidega, kuid mulle teadaolevalt on taastava õiguse eeldused ja eesmärgid midagi muud.

Taastav õigus eeldab kolme küsimuse esitamist:

  • Milline kahju on tekitatud?
  • Kes on kahju kannatanu(d)?
  • Kes on vastutav(ad) kahju heastamise eest?

Iga taastava õiguse praktika peab lähtuma sellest, kas ja kuivõrd see heastab tekitatud kahju ning üksnes niivõrd on mõni praktika taastav.[1]

Paraku pole see veel kaugeltki mitte kriminaalmenetluse ehk tegelikult sügavamalt õigusfilosoofia tegelikkus.

Markantne näide selle kohta esitati 10.oktoobri 2018 saates "Pealtnägija". Põllumeestelt peteti hulk vilja välja ja raha jäeti maksmata. Kamp saadi kätte ja kaks meest pandi kinni. Kurikaelte kappidest koguti ligi 200 tuhat eurot. Õigus mõistetud. Paraku kannatanud ootasid ja ootasid oma raha, aga ei kippu, kõppu ega kopkatki.

Riigi huvi kriminaalmenetluses on kurjategija süüdimõistmine, kahju heastamine, tuleb välja, on kannatanu enda asi. Vähe sellest, kurjategija menetlus- ja kinnipidamiskulud maksab kinni maksumaksja ehk ka kannatanud. [2] See ei ole taastav õigus.

Taastava õiguse eesmärgid on:

  • võimalikult suures ulatuses konflikti/kuriteo läbi tekitatud kahju heastamine;
  • kahjutekitaja/kurjategija poolse vastutuse võtmise võimaldamine ja toetamine;
  • kõigi osapoolte aktiivne aga vabatahtlik osalemine;
  • kahju tekitamise/kuriteo kordumise tõenäosuse vähendamine ja kogukondliku rahu taastamine/loomine.[3]

Nende eesmärkide alusel praktikate hindamise juures tuleb arvestada, et need on ideaaleesmärgid. Nagu spordis võit. Kui alati ei ole kõik eesmärgid sajaprotsendiliselt saavutatud, ei tähenda see läbikukkumist.

Oluline on mõista, et taastav õigus ei ole eraldi õigusharu, ega meetod või praktikate kogum. Taastav õigus on pigem viis, kuidas konfliktidele lähenetakse ning selle määr erinevates konfliktilahendusviisides on erinev. Küsimus pole nimetuses, vaid lähenemises.

Mis on lepitus?

Lepitus on taastava õiguse üks praktikaid, mis on iseäranis levinud Euroopas, eriti Põhjamaades (kõige enam Norras ja Soomes), kus esimesed katsetused tehti juba möödunud sajandi kaheksakümnendatel. Selle praktika ingliskeelne originaalnimetus on "mediation" (kriminaalmenetluses "victim-offender mediation")[4], tõlkes pigem vahendus.

Eesti keeles on tulnud käibele mõiste "lepitus". Miks? Ei tea. Üksjagu segadust see tekitab. Mitmed kriitikud arvavad, et lepituse eesmärk on ära leppimine või lausa leppimine, allaandmise või kohanemise tähenduses. See ei ole lepitus ega taastav õigus.

Lepitus on erimeelsuse või konflikti lahendamise protsess, mille käigus kolmanda, neutraalse osapoole abil püütakse jõuda kokkuleppeni. Lepituse eesmärk on kokku leppimine, mitte ära leppimine (viimane pole küll välistatud, aga pole peamine eesmärk ning tuleb kõne alla ainult siis, kui see on mõlema osapoole soov ja juhtumist tulenevalt sobilik).

On erinevaid lepitusi.[5] Oluline vahe on lepitusel kriminaal- ja tsiviilmenetluses. Neis on lepitus erineva eesmärgi ja sisuga. Nimetuse sarnasus võib segadusse ajada, aga mõlemat reguleerivad erinevad seadused (vastavalt siis kriminaalmenetluse seadustik KrMS ja tsiviilmenetluse seadustik TsMS) ning sealt saab üsna selgelt aimu, mil määral saab ühte või teist lepitust seostada taastava õigusega.

Taastava õiguse oluline printsiip on kannatanu osalemise vabatahtlikkus. Kriminaalmenetluse seadustik ütleb selgelt, et lepitusmenetlusse saab suunata juhtumi vaid poolte nõusolekul (KrMS § 2032 lg1).

Seevastu tsiviilmenetluses võib kohus kohustada osalema lepitusmenetluses (TsMS § 4 lg 4)[6]. Tõsi, seadus suunab kohut arvestama asjaolusid ja otstarbekust, ometi võib julgelt öelda, et mõlema menetluse taastava õiguse määr on kasvõi ainult selles aspektis erinev.

Kellele kuulub konflikt?

Loomulikult mõjutab lähisuhte- ja igasuguse vägivalla ohvri agentsust hirm, võimalik et materiaalne ja/või emotsionaalne sõltuvus jne. See on tõsine ja ulatuslik küsimus, sest täpselt samamoodi peame arvestama vägivallatseja agentust mõjutanud teguritega[7] ja samal ajal jääma selle juurde, et eeldame ikkagi isikute vaba tahet, vastasel juhul väljume juba lääneliku õigussüsteemi piiridest.

Mis on siis lahendus? Jätame osapooled kõrvale ja saadame professionaalid (advokaadid) omavahel vaidlema? Isegi kui kurjategija jätame skeemi alles ja asendame kannatanu esindajaga, ei ole see lahendus kannatanu huvides.

Advokaat võib edukalt esindada kannatanu õiguslikke huve, kuid ükski professionaal ei saa esindada lõpuni inimesi isiklikke vajadusi.

Õigus ise enda vajadusi väljendada on taastava õigus fundamentaalne printsiip. See baseerub Norra sotsioloogi Nils Christie "konflikti kui omandi"[8] kontseptsioonil. Konflikt on osapoolte oma ning seeläbi on ennekõike neil endil õigus see lahendada. Christie järgi toimus ühel hetkel ajaloos konflikti varastamine, kus konflikti (vähemalt kuriteo) "varastab" osapooltelt riik. Enam ei ole osapoolte endi asi, kuidas erimeelsus või tüli lahendada, seda reguleerib seadus ja jõustavad professionaalid.

Sellel on palju positiivseid põhjendusi ning ei Christie ega keegi teine taha riiki kuritegude lahendamise protsessist välja jätta. Probleem on aga selles, mida enam riik pildile pressib, seda vähem mahub sinna kannatanu. Taastav õigus taotleb konfliktide lahendamist, mille puhul inimesed ise omavahel suhtlevad, ilma juriidilise kantseliidi ja ametliku külmuseta, kus on päris tunded ja tegelikud vajadused, kuid kus tagatakse osapooltele vajalik professionaalne tugi ja turvalisus.

Lahenduseks võib olla nn demokraatlik professionalism, mille puhul professionaalid osalevad protsessis, ent protsess ise on tehtud võimalikult lihtsaks, inimlikuks ja kõigi jaoks hallatavaks. [9]

Millised on kannatanu vajadused?

Ehkki Eestis ulatuslikult kannatanute vajadusi uuritud ei ole, on piisavalt alust arvata, et suuresti on need vajadused universaalsed ja võime lähtuda mujal maailmas tehtud uuringutest. Lawrence Sherman ja Heather Strang on kahe aastakümne jooksul läbiviidud uurimuste põhjal kokku võtnud kannatanute vajadused ja ootused:

  • informeeritus;
  • osalemine;
  • emotsionaalne taastumine ja vabandus;
  • materiaalse kahju heastamine;
  • õiglus ja lugupidamine.

Sherman ja Strang leidsid ühtlasi, et taastava õiguse protsess vastab olulisel määral enam ohvrite vajadustele ja ootustele, kui tavaline kriminaalõigus protsess. Emotsionaalse taastumise üheks mõõdikuks oli hirm ning uurimused näitasid, et vägivaldsete kuritegude korral taastava õiguse protsessis osalenutest kartis, et kuritegu võidakse sama isiku poolt ohvrile uuesti teha 14 protsenti, kriminaalõigusprotsessis osalenute hulgas oli vastav näitaja 39 protsenti.

Hirm on tihti peamine takistus, mis piirab ohvri tervenemist. Samuti vähenes taastava õiguse protsessis osalejate viha 63 protsendilt 29-le ning 46 protsenti osalenud kannatanutest tundsid, et nad on emotsionaalselt taastunud.[10]

Kas taastav õigus aitab kurjategijal enam vastutust võtta?

Taastava õiguse rakendamise möödapääsmatu eeldus on kahjutekitaja/kurjategija poolne vastutuse võtmine ja lepitus ei ole lotovõit. On asjatundmatu arvata, et kurjategija eelistab karistuse asemel kannatanule silma vaadata (antisotsiaalse isiksusehäirega isikud on erijuht).

Taastava õiguse kaasaegse rakendamise esimese kirjeldatud juhtumi üks antikangelasi, Russ Kelly on öelnud, et kannatanutega kohtumine oli tema terve elu üks raskemaid asju.[11] Taastava õiguse eripära on, et see eeldab otsest vastutust kahju heastamise kaudu kannatanu ees, mitte abstraktset vastutust karistuse kandmise kaudu riigi või seaduse ees, millest kannatanul (tegelikult ka mitte kellelgi teisel) pole mingit kasu.

Kas taastav õigus sobib lähisuhtevägivalla juhtumite korral?

Eestis ei ole mingit õiguspoliitilist kokkulepet, et lähisuhtevägivalla juhtumite puhul rakendatakse just lepitusmenetlust (tegelikult jõuab lepitusmenetlusse ainult 20 protsenti registreeritud lähisuhtevägivalla juhtumitest),[12] aga mingil põhjusel on tekkinud tava, et lepitusmenetlusse suunatakse peamiselt juhtumid, mis on seotud tuttavate vahelise vägivallaga.

Ega see nüüd väga erakordne ei ole. Põhjamaades piloteeriti esimesi projekte juba 1980. aastatel ning lepituse rakendamine ka lähisuhtevägivalla juhtumite korral on kasutusel paljudes maailma riikides.[13] Siiski on tõsi, et sellesse suhtutakse suure ettevaatusega.

Lõppeks pole ju küsimus ühe või teise lähenemise sobimises või sobimatuses. Küsimus on hoopis selles, mida teha, et meie kodud oleks turvalised? Lastele. Naistele. Meestele. Ilmselt pole olemas imerohtu.

Kangemad karistused?[14] Need Annavad lühiajalise efekti ja karistatud isikute korduvkuritegevuse tõenäosus on suurem kui mittekaristatutel.[15]

Lähenemiskeeld? Kuidas tagada, et see tegelikkuses ka kehtib (vt näit "Vägivalla ohver: kannatanul on kohustused, kurjategijal õigused" EPL 09.04.2020)? Paneme iga vägivallatseja juurde kriminaalhooldaja ja politseiniku, kannatanule kolivad koju advokaat ja terapeut? Kas me pärast veel selles ühiskonnas elada ka tahame?

Ma usun, et kõige enam on abi taastavast õigusest kõige üldisemas mõttes, kaasates kõiki vajalikke osapooli ning rakendades kõiki vajalikke meetmeid. Kui vaja, siis vangistust, kui kohane, siis karistust, kui lubatud, siis lepitust. Mis vägivalda vähendab, on õige, ja mis mitte, on vale.

Taastava õiguse rakendamist lähisuhtevägivalla juhtumite puhul uurinud Julie Stubbs soovitab arendada hübriidmudeleid.[16] Ehk on meil ka mõistlik enda teenuse reklaamimise ja teiste vigade otsimise asemel keskenduda koostööle? Vägivallatus pole nende, vaid meie asi. Mitte kannatanute, kurjategijate ega pelgalt professionaalide, vaid meie kõigi asi.


[1] Ehkki esimesed kaasaegsed taastava õiguse autorid üsna must-valgeid vastandusi teevad, näit Zehr, Howard 2002. The Little Book of Restroative Justice. Philadelphia: Good Books, on praegu levinud siiski määra hindamine,      kui palju on konfliktide lahendamises taastava õiguse põhimõtteid
[2] https://www.err.ee/868041/kontol-seisev-raha-ootab-massiivse-viljapettuse-ohvrite-noudeid
[3] Siintoodu on resümee järgmiste allikate põhjal: Van Ness, W. Daniel; Strong, Heetderks Karen 2006. Restoring Justice. An Introduction to Restorative Justice. Third Edition. Anderson Publishing; Zehr, Howard 2002. The Little Book of Restroative Justice. Philadelphia: Good Books ja Marshall, E. Tony 1999. Restorative Justice: An Overview. A report by the Home Office Research Development and Statistics Directorate.
[4] Kriminaalmenetluse seadustiku inglise keelses tõlkes on veel kasutatud mõistet "conciliation", mis mõistete segadust veelgi suurendab
[5] Lihtne ja selge ülevaade erinevatest lepitustest: Surva, Laidi ja Tamm, Kaire. Taastav õigus töötab kannatanu kasuks, kui selleks võimalus anda. https://sotsiaalkindlustusamet.wordpress.com/2020/03/23/taastav-oigus-tootab-kannatanu-kasuks-kui-selleks-voimalus-anda/
[6] Siin tekib vähemalt semantiline vastuolu Lepitusseadusega, mis ütleb: "Lepitusmenetlus käesoleva seaduse tähenduses on poolte vabatahtlikkusel põhinev tegevus… " (LepS § 1 lg 2). Kuidas saab kohustada osalema vabatahtlikkusel põhinevas tegevuses?
[7] Näiteks on vaimse tervise uuringud näidanud, et Eesti vanglates on 50-65% kinnipeetavatest üks või mitu psühhiaatrilist diagnoosi https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/pikk_vaimut_uuring.pdf
[8] Christie, Nils 1977. Conflict as property. British Journal of Criminology, 17: 1-15
[9] Vt näiteks Dzur, Albert W.; Susan M. Olson 2004. "Revisiting Informal Justice: Restorative Justice And Democratic Professionalism". Law & Society Review. 38 (1): 139–76
[10] Sherman, W. Lawrence; Strang, Heather. 2003. Repairing the Harm: Victims and Restorative Justice. Kannatanute vajaduste kohta ka: Dunn, P. 2007 Matching service delivery to need. In Walklate, S. (ed.), Handbook of Victims and Victimology. Cullompton: Willan Publishing.
[11] http://restorativejustice.org/10fulltext/kelly.html
[12] https://sotsiaalkindlustusamet.wordpress.com/2020/03/23/taastav-oigus-tootab-kannatanu-kasuks-kui-selleks-voimalus-anda/
Maailma praktikate kohta vt Liebmann, Mariann 2007. Restorative Justice. How it Works. Jessica Kingsley Publishers
[14] Seda enam, et kaasaegne kriminoloogia väidab, et kuritegevus on pigem sotsiaalne kui individuaalne nähtus ning isiklike valiku mõjutamine karistuste kaudu on vähe efektiivne. Vt näiteks Perc M, Donnay K, and Helbing D. Understanding Recurrent Crime as System-Immanent Collective Behavior, PLoS ONE8(10). e76063.
[15] Sempelson, Nils 2011. Kuriteo toime pannud alaealiste mõjutamise efektiivsus Pärnumaa näitel (2006-2010).Magistritöö.Sisekaitseakadeemia. Muidugi ei saa antud uurimusi tulemusi kõigile kuritegudele üle kanda, aga on piisavalt alust arvata, et sarnased proportsioonid kehtivad ka üldisemalt.
[16] Julie Stubbs 2007. Beyond Apology? Domestic Violence and Critical Questions for Restorative Justice. Sydney Law School: The University of Sidney.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: