Potjomkinlus Tallinna laste huvitegevuse toetamisega tuleb lõpetada ning hakata kriisiajal toetama kõiki laste huvitegevust, kes abi vajavad. Vahet tegemata, kas laps käib munitsipaalhuvikoolis või erahuvikoolis.

Tallinna linn on aga otsustanud, et kriisiajal aidatakse ainult munitsipaal- ehk linnahuvikoolides käivaid lapsi. Nemad ei pea kuni kriisi lõpuni huviringi eest maksma, sõltumata sellest, kas huviring toimub või mitte.

Haridussilma andmetel on Tallinnas koos Vanalinna Hariduskolleegiumi ringidega 13 munitsipaalhuvikooli, kus käib 9657 4-19-aastast last ning 325 erahuvikooli, kus käib 51 431 4-19-aastast last.

Mõistmata miks, on Tallinna linn otsustanud, et kriisiajal loodud abi pakutakse vähemale osale lastele. Minu meelest nii ei ole õige ega aus. Kõigil lastel peab olema võimalus oma valitud huvitegevusega tegeleda ka kriisiajal ja seda tuleb toetada ilma vahet tegemata, kas laps käib munitsipaalkoolis või erahuvikoolis.

Oluline on, et laste vaba aeg oleks hästi sisustatud, et neil oleks oskuste õppimisel ja arendamisel järjepidevus, et säiliks distsipliin ja harjumused.

Kui me räägime linna poolt perede kriisiajal abistamisest, siis abi tuleks pakkuda kõikidele peredele. Õppekorralduse muudatustega on lastega perede senine elukorraldus palju muutunud. Lapsevanematest on saanud täiskohaga õpetaja, huvijuht ja treener ning seda kõigi teiste kohustuste kõrvalt.

Mitte kõigile emadele ja isadele ei ole see jõukohane ülesanne. On peresid, kus olukorraga kohanemist teeb keerulisemaks majanduslik tagasilöök. Ja siin ei ole vahet, kas laps käib linna- või erahuvikoolis.

Kui erahuvikool võib tunduda glamuurse rikaste vanemate laste privileegina, siis see mulje on eksitav. Tegu on samasuguste huvikoolidega nagu munitsipaalhuvikoolid. Lihtsalt nende omanik ei ole Tallinna linn. Mis veelgi olulisem, erahuvikoolid pakuvad huviringe neile suuremale osale lastest, kellele munitsipaalhuvikoolides kohti ei jätku.

Seetõttu on eriti vale teha lastel ja nende peredel selle järgi, kas laps käib linnahuvikoolis või erahuvikoolis. Abivajavaid, et nende laps saaks jätkata oma valitud huvialaga ka raskel ajal, on kõikides huvikoolides.

Öeldakse, et head kriisi ei tohi lasta raisku.  Kasutame seda õpetlikku aega võimalusena mõelda, milline uues olukorras saab olema Tallinna huvitegevusvaldkond ja selle toetamine. Kuidas pakkuda lastele võimalikult mitmekülgset ja jätkusuutliku huvitegevust, kui näiteks sügisel peaks tulema viiruse uus laine.

Ei ole ju mõeldav, et pikalt jätkuks praegune olukord, kus väiksemale osale lastele makstakse kogu huvitegevus kinni ja suurem osa peavad vaatama, kuidas nad ise hakkama saavad. Lapsi, kelle perel on raske, käib nii munitsipaalhuvikoolides kui erahuvikoolides. Kuid praegu, kriisiajal, on ringitasust vabastatud ainult need lapsed, kes käivad munitsipaalhuvikoolis, olenemata sellest, kas tunnid toimuvad või mitte, ja kas neil lastel päriselt toetust vaja on.

Et oleks, mille üle arutada, olen koos oma fraktsioonikaaslastega Tallinna linnavolikogust saatnud linnapeale Mihhail Kõlvartile konkreetse ettepaneku laste huvihariduse toetamise muutmiseks.

Ettepanek koosneb kahest osast. Esiteks luua kriisi šokifaasiks toetusmeede erahuvikoolides käivatele lastele, et pered, mille lapsed käivad erahuvikoolis, saaksid samuti küsida toetust lapse huviringi õppemaksu kompenseerimiseks selle õppeaasta lõpuni.

Teiseks läbi mõelda ja töötada sügiseks välja plaan, kuidas huvikoole (sõltumata nende omandivormist) Tallinnas toetatakse, kui kriisiga seotud piirangud jätkuvad või peaks tulema viiruse uus laine ja sellega seoses uued tegevuspiirangud. See viimane on eriti vajalik, et edaspidi kriisiolukorras ei jääks erahuvikoolides käivad lapsed üksi, ilma abita.

Oleme volikogus otsustanud, et hoiame hariduses ühtset joont. Lasteaiakohatasust vabastamisel ei tee me vahet, kas laps käib munitsipaallasteaias või eralasteaias. Samamoodi tuleks käituda huvihariduses ja kriisiajal toetada ka erahuvikoolides käivaid lapsi, kes abi vajavad.