2020. aasta juunis, olles analüüsinud Noortevaldkonna arengukava 2030, saatsid Eesti Kultuuri Koda (EKK) ja Huvihariduse Esinduskogu (HUVE) koos partneritega haridus- ja teadusministrile ning riigikogu kultuurikomisjoni liikmetele avaliku pöördumise, milles juhiti tähelepanu, et huvihariduse valdkond vajab arenguks selgemaid eesmärke ja riiklikku läbimõtestamist.

2020. aasta oktoobris algatas haridus- ja teadusministeerium arenguprotsessi, eesmärgiga kujundada elukaareülene huvihariduse tervikvaade, mis toetaks uues haridusstrateegias määratletud ideid nn õmblusteta haridusest ja talendipoliitikast. 

Huvihariduse kui haridusliigi poliitikakujundus muutuste tuules

EKK huvihariduse ümarlaud on regulaarselt kogunenud, et aidata kaasa elukaare-ülese huvihariduse tervikvaate kujundamisele. Eesmärgiks võeti kaardistada järgmised teemad:

1. missugune on huvihariduse mõju inimesele kogu elukaare jooksul;
2. milles väljendub huvihariduse mõju ühiskonnale;
3. valdkonnaga seotud osapooled;
4. praktikute ootused poliitikakujundajatele.

Aruteludel kogunenud materjali esitati kokkuvõtval ümarlaual¹ 11. juunil 2021, kui oma mõtteid tutvustasid ministeeriumide esindajad, uurijad ning praktikud.

Ühisettekandega esinesid laste ja noorte tantsuhuvihariduse eestkõneleja Jane Miller-Pärnamägi, täiskasvanu- ja vabaharidusliidu juhataja Siirius Sikka, vanemaealiste uurija Tiina Tambaum Tallinna Ülikoolist, Eesti Puuetega Inimeste Koja peaspetsialist Tauno Asuja, Kunstikoolide liidu esindaja Piret Viirpalu ja EKK Huvihariduse töörühma juht Egge Kulbok-Lattik. Alljärgnev on lühiülevaade kõlanud mõtetest.

Kuidas huviharidus mõjutab inimest elukaare jooksul?

Tantsuhuvihariduse eestkõneleja Jane Miller-Pärnamägi tõi esile, et huviharidus mõjutab lapsi ja noori väga mitmeti - kujundab isikuomadusi, identiteeti, väärtusi. Huviga tegelemine õpetab süvenemist, keskendumist, tugevdab distsipliini ja tahtejõudu, aitab harjutada püsivust, eneseületamist ja eneseusku.

Sageli jõutakse huvihariduse (muusika, tants jne) kaudu identiteedi ja väärtusteni, enesereflektsiooni ja kultuuriteadlikkuseni. Lisaks arendab huviharidus üld- ja erioskusi, aitab leida tee kutsumuse ja eneseväljendamisvõimeni. Erioskuste õppimine ja õpitu rakendamine õpisündmustel (pillimäng, tants, muusika, kunst jms, etendused, esinemised jne), õpetab lapsi-noori oma tugevusi avastama.

Eduelamus toetab noorte enesekindlust, heaolu, õnnetunnet ja vaimse tervise. Üldoskuste arendamine aitab sotsialiseeruda ja kohaneda ühiskonnas, tagab toimetuleku.

Täiskasvanu- ja vabaharidusliidu juhataja Siirius Sikka ja Tauno Asuja Puuetega Inimeste Kojast võtsid kokku huvi- ja vabahariduse mõju täiskasvanutele ja puuetega inimestel. Nad tõid esile, et inimestel, kes tegelevad täiendõppega ja huvidega, on võimalus taasalustada või jätkata õppimist, neil on positiivsem minapilt, enesekindlus ja eneseväärtustamine. Uued kontaktid ja suhted annavad kuuluvustunde, mis aitab tervemini elada, sotsiaalne võrgustik toetab vaimset tervist ja eri vanusegruppide- vahelist sidusust.

Tiina Tambaum Eesti Demograafia Keskusest (TLÜ), tõi esile huvipõhise hariduse mõju vanemale inimesele viidates paljudele uuringutele Tambaum (2015, 2016)². Tema sõnul on tõestatud põhjuslik seos pensionile mineku ja kognitiivsete võimete languse vahel, mistõttu on tähtis, et vanemaealised säilitaksid aktiivse eluhoiaku ja õpiksid ka uusi asju.

Tambaumi sõnul suurendab aktiivne hoiak kontrollitunnet elu üle, parandab vanemaealiste heaolu, hoiab mälu ja tervise korras. Lisaks aitab sotsiaalne aktiivsus vähendada depressiivsust, säilitada ja isegi parandada kognitiivset võimekust. Ka teeb õppimine ja huviharidusega tegelemine lihtsamaks toimetuleku muutuva keskkonnaga, aitab mõista noori ja toetada lapselapsi. Tambaum (2016).

Niisiis, praktikud ja uurijad jõudsid ühele meelele, et huvipõhine haridus omab kogu inimese elukaare jooksul palju laiemat mõju kui seda tavaliselt teadvustatakse.

Veelgi vähem on teadvustatud huvihariduse ja elukestva enesetäiendamise mõju ühiskonnale ja riigile.

Milline on huvihariduse mõju ühiskonnale?

Ilmneb, et kuna huvi- ja vabaharidus mõjutab inimesi kogu elukaare jooksul, siis on sel üsna märkimisväärne mõju ühiskonnale tervikuna.

Laste ja noorte puhul rõhutas Jane Miller-Pärnamägi et koolivälised tegevused aitavad kaasa sotsiaalsete oskuste arendamisel: meeskonnatöö, empaatiakogemus ja huvidepõhise sõpruskonna kujunemine toetavad noorte vaimset tervist. Samal ajal õpivad ja harjutavad noored probleemide lahendamist ja loovust. Valmidus ise luua ning arendada eeldab analüüsioskust, seoste loomist ning on majanduse ja innovatsiooni arengu eeldus.

Siirius Sikka rõhutas, et õppiv täiskasvanu on kvalifitseeritum tööjõud, toimetulev inimene aitab läbi ettevõtluse kaasa majanduse arengus ja nii väheneb ka sotsiaalse abi vajadus. Õppiv ja huviharidusega tegelev inimene on avatum, aktiivsem, sallivam, mis aitab kaasa kodanikuühiskonna ja integratsiooni edenemisele.

Tauno Asuja märkis samuti, et tagades puuetega inimestele huviharidusele juurdepääsu arendame ühiskonnas sallivust, mõistmist ja tolerantsust, nõnda luues sotsiaalset sidusust ja õdusat elukeskkonda. Lisaks aitab puuetega inimeste kaasamine neil rohkem ühiskonnas panustada.

Tiina Tambaumi väitel võidab ühiskond oluliselt sh majanduslikult, kui vanemaealised õpivad ja on ühiskonna tegemistesse kaasatud. Huvidega tegelemine ja õppimine aitab vanemaealistel olla liikuvam ja vananeda tervena. Tervena vananemine tagab võime iseseisvalt tegutseda, funktsionaalsete võimekuste säilimise ja arendamise.

Püsides vormis, on kerge rahuldada oma põhivajadusi ilma kõrvalise abita (Tambaum 2015)³. Terve, aktiivne vanemaealine säilitab ja loob uusi suhteid, suudab ühiskonnas kaasa rääkida ja ennast esindada, sõnas Tambaum.

Seega on mitmekülgselt haritud, loov ja end täiendav inimene tervem ja mitmekülgselt kasulik ühiskonnale ning riigile.

Millised on praktikute ootused riigile, kuidas kasuliku ja positiivse mõjuga valdkonda arendada? Millised organisatsioonid ja kes on seotud osapooled?

Praktikute ootused valdkonna arendamiseks ja seotud osapooled

Osapooli kaardistades selgus, et huvi- ja vabaharidusel on seotud mitme ministeeriumi haldusalaga ja kohalike omavalitsustega. Jäme ots on haridus- ja teadusministeeriumi poliitikakujundajatel, sest tegemist on haridusliigi ja täiskasvanuharidusega. Vanemealiste ja puuetega inimeste teemasid hoiab sotsiaalministeerium.

Huvihariduse õpe ja tegevused aga toimuvad enamasti kultuuriväljal: kultuurimajades, huvikoolides, stuudiotes, muuseumites jne, mille tegevust hallatakse kohalike omavalitsuste või siis kultuuriministeeriumi allasutuste poolt. Puutumus on ka justiits- ja majandusvaldkonnaga kuriteoennetuse, loomemajanduse ning innovatsiooni arenduste kaudu.

Praktikute ootused riigi poliitikakujundajatele laste ja noorte huvihariduse valdkonnas võttis kokku Jane Miller-Pärnamägi kolme arendamist vajava töösuunaga: huvihariduse kättesaadavuse tagamine sh regiooniti, õpetajate-juhendajate kutse- ja palgasüsteemi korrastamine ning neile sotsiaalsete garantiide tagamine.⁴

Vabahariduse valdkonnas tegutsevate inimeste ootusi vahendas Siirius Sikka, kelle sõnul praktikud ootavad valdkonnas selgete eesmärkide seadmist riigi poolt. Samuti enamat mõtestamist, väärtustamist, valdkonna võimaluste nägemist ja mitte üksnes kulu. Ta rõhutas, et tähtis on võrdsete võimaluste tagamine täiendõppes osalejatele, sõltumata elukohast, rahastuspõhimõtete ülevaatamine ning koostöö eri gruppide vahel.

Lisaks on tarvis kaardistada tohutu koolitusühingute ja spetsialistide armee ja luua andmebaas, arendada koolitajate kutse- ja kvalifikatsioonisüsteemi ning mõelda, kuidas - terasid sõkaldest eristada.

Tauno Asuja tõi välja, et puuetega inimeste huvihariduse valdkonna suurimad ootused on ligipääsetavuse (et treeningsaalidesse pääseks ratastoolidega) ja tugiteenuste kättesaadavuse suurendamine ning metoodilise lähenemise parandamine (seotud juhendamise ja juhendaja pädevustega), mis aitaks kõrvaldada nii puuetega inimeste kui ka teiste sotsiaalpsühholoogilisi takistusi (nt hoiakud, eelarvamused või ebakindlus).

Tiina Tambaum võttis vanemaealiste huvihariduse valdkonnas tegutsevate inimeste ootused riigile kokku: riigil/kohalikul omavalitsusel on vaja luua tervena vananemise keskkond, selle loomine ja arendamine on strateegiline valdkond, kui mõelda Eesti demograafiliste trendide peale, mille kohaselt moodustavad vanemaealised aina kasvava osa elanikkonnast (ligi 20 protsenti).

Tambaum rõhutas, et vanemaealiste huvipõhine haridus ei saa olla üksnes sotsiaaltöö, see on uue haridus- ja kultuurivaldkonna väljaarendamine, mis hõlmab nii võimekuste arendamist kui ka emotsionaalset tuge, meelelahutust ja vaba aja sisustamist. Selle loomiseks on vaja võrgustuda, üksteiselt õppida.

Tambaumi uuringu põhjal on selge vajadus vanemaealiste tegevuse juhtimise ja korraldamise professiooni järele (st see ei ole töö, mida igaüks iseenesest teha oskaks ja saaks ja eeldab haridusgerontoloogia alast täiendusõpe) ja hõlmab pädevusi:

1. sotsiaalse muutuse loomist: eluoskuste arendamist; uute eluoskuste õpetamist;
2. personaalne lähenemist, kogu sihtrühma kõnetamist;
3. ennetust ehk tuge pensioneerumisel, et vältida üksildust ja sellega kaasnevat depressiooni ning aitab tervena vananeda.

Vanemaealistega tegelejate professiooni väljaarendamise juurde kuuluvad nii kvalifikatsiooni nõuded kui ka tasustamise süsteem professionaalse töö eest. Vanemaealised ja erivajadustega inimesed on kaks erinevat ühiskonnarühma, rõhutas Tambaum.

Piret Viirpalu, Eesti Kunstikoolide Liidu esindaja, võttis ühisettekandes kõlanud mõtted kokku, rõhutades, valdkondade-ülene tervikvaade eeldab kõigi asjaosaliste sh ministeeriumide-vahelist koostööd.

Vaja on korrastada infovahetussüsteemid (EHIS), ja luua infokanalid, mis vahendavad mitmesuunalist läbimõeldud elukaare-ülese huvihariduse-alast infot (HARNO). Samuti on vaja programmidega ja tegevustega kooskõlas statistikat, monitooringuid ning senisest enam analüüsi, ehk sidusat koostööd ülikoolidega.

Puuduvad uuringud pärsivad poliitikakujundust

Üheks põhjuseks, miks on vähe selle haridusliigi võimalusi teadvustatud, on uuringute puudus. Kuigi maailmas on elukestvat õpet, kultuuriosalust ja kunstide mõju inimese⁵ ja ühiskonna arengule⁶ palju uuritud, pole Eestis nende teemadega kuigi palju tegeldud.

Kui kutseõpe, täiskasvanuharidus ja ka noorsootöö on kaetud akadeemilise uurimise ja arendamisega, siis huviharidust, mis paigutub uue mõistena kasutusele võetud mitteformaalse õppe (Karu, Katrin et al. 2019) haridussuuna alla, on vähem uuritud⁷.

Ajalooliselt moodustab huvi- ja vabaharidus Eesti elukestva mitteformaalse õppe ja talendipoliitika traditsiooni, mis vajab kultuurisotsioloogilist ning kultuuri- ja hariduspoliitilist mõtestamist, samuti interdistsiplinaarseid alus- ja süvauuringuid.

Mitmekülgne, loov ja end täiendav inimene on ühiskonna alustala

Eesti ühiskonnas on 150 aastase laulu- ja tantsupeo traditsiooni kujunemise käigus põlvkondade viisi kogetud, kuidas ühislaulmine aitab kaasa grupisidemete loomisele ja toetab kuuluvustunnet kogukondades.

Lisaks kuuluvustundele annab lapsena või noorena huvihariduses õpitu võimaluse jõuda täiskasvanuna harrastuskunstini ja elukestva kultuuriosaluseni ja seda nii ise luues kui ka professionaalse kultuuri tarbijana, publikuna.

Kultuuris osalemist ja juurdepääsu kunstikultuurile on alates 1952. aastast peetud inimõiguseks⁸. Lisaks peetakse Euroopas kultuuriosalust heaolu, demokraatia arengu, õdusa ühiskonna, loomemajanduse ja innovatsiooni ning majandusliku arengu eelduseks⁹. Veel on uuringute põhjal huviharidusel märkimisväärne mõju inimeste tervisele, kuritegevuse ja vägivalla ennetamisele ning vanemaealiste ja erivajadustega ja kaasamisele.

Aktiivsed ja tervena vananevad inimesed ei vaja hooldust vaid saavad soovi korral ise panustada majanduses. Nii ilmnebki, et inimeste mitmekülgsel haridusel, heaolul, tervisel ja eneseväljendusel on arvestatav majanduslik mõju.

Seega, huvihariduse elukaareülene tervikvaade ja poliitikakujundus peaks kujunema ministeeriumide-vahelises koostöös, kuna olemuslikult on tegemist hariduse-, kultuuri-, talendi-, identiteedipoliitikaga, tervise-, ja sotsiaalmajanduslikult mõjusa heaolupoliitikaga.

Muidugi on see seotud investeeringutega, aga sotsiaalkulud on kaugelt suuremad siis, kui inimestesse ei panustata nagu veenvalt näitas oma võrdleva uurimusega riikide sotsiaalkuludest erineva kapitalismiga riikides Esping-Andersen (1990)¹⁰.

Oluline on teadvustada, et maailmas käib äge konkurents inimeste ja tööjõu pärast, mistõttu väikeriigid, kus rahvastik väheneb, on ebavõrdses olukorras võrreldes suurte ja jõukate riikidega, kus ajudele ja talentide häid tingimusi on võimalik pakkuda.

Eestis napib endiselt jõukust, mistõttu maailma rahvaste väärtustekaardil, ellujäämise ja eneseteostuslike väärtuste skaalal, mida Ronald Inglehart ja Christian Welzel (2017) oma võrdlevas uurimuses kirjeldavad, asume endiselt ellujäämisväärtuste otsa ja mitte eneseteostuslike väärtuste skaala otsas, kus asuvad Lääne–Euroopa riigid ning Põhjamaad.¹¹

Eneseteostuslike väärtuste ja võimaluste juurde jõudmine eeldab Ingleharti (2018)¹² sõnul ühiskonnas teataval tasemel jõukust, mida Eestis kaugeltki kõikjale ei jagu. 20 protsenti elanikkonnast, pea iga viies inimene Eestis elab suhtelises vaesuses.¹³ Kuid süvenevat kihistumist väikese rahvaarvuga Eesti ühiskond lubada ei saa, sest vaesusel on pika vinnaga tagajärjed (vt ka: Egge Kulbok-Lattik: huviharidusest rahvastiku vaates, ERR).

Seega, parafraseerides klassikuid, hea majanduspoliitika on hea sotsiaalpoliitika aga parim majanduspoliitika on hea hariduspoliitika. Kärpepoliitika hariduses ei ole kuigi kaugelevaatav. Eesti võimalus on võimalikult hästi hoida siinset inimest ja arendada kogu rahvastikku – lapsi, noori, täiskasvanuid ja vanemaealisi, sest kaalul on ei midagi vähemat kui majanduslik arenguhüpe ja jätkusuutlik kestmine.

Kui teadvustame seda igal tasandil, küllap siis leiame viisid hea elukeskkonna kujundamiseks, kus on võimalik väärikalt leiba teenida kõikjal üle Eesti, kus igaüks saab oma andeid realiseerida, keegi ei jää üle ja kust lahkuda ei soovita.

Egge Kulbok-Lattik (PhD) on kultuurisotsioloog ja Eesti Kultuuri Koja Huvihariduse töörühma juht.