9. mai oli Eesti jaoks olulise tähtsusega päev mitmel põhjusel nii heas kui ka halvas. Kõigepealt tähistasime Euroopa päeva, sest 1950. aastal pidas Prantsusmaa välisminister Robert Schuman oma kuulsa kõne, pakkudes välja uue poliitilise koostöö idee, mille eesmärk oli muuta sõda Euroopa rahvaste vahel mõeldamatuks.

9. mai oli ka Venemaal ametlik Teise maailmasõja lõppu tähistav võidupüha. Maailmasõja lõppu tähistavad meie venekeelsed elanikud erinevalt muust maailmast päev hiljem ning selle sisu erineb Euroopa päevast täielikult. See toob esile selged erinevused, sest eestlastena tähistame me võidupüha hoopis 23. juunil – 1919. aastal võidetud Võnnu lahingu auks.

Kui ületamatud on erinevast ajaloomälust tingitud lõhed?

Teame, et meie venekeelne elanikkond vaatab valdavalt Venemaa riigikanalite telesaateid, mis pakuvad neile teise riigi vaatenurka möödunud sõjale ja ajaloole. Võitjad kirjutavad omale sobiva ajaloo ja seda õigust on Venemaa ka loominguliselt kasutanud.

Kui Venemaa käsitluse kohaselt on 22. september Tallinna vabastamise päev, siis eestlaste jaoks on see Otto Tiefi valitsuse kukutamise kurb aastapäev ja järjekordse okupatsiooni alguse päev ehk vastupanuvõitluse päev.

See on paraku päev, kui üks suurelt kodumaalt pärit naaber võib tähistada oma teise naabri isamaa anastamise päeva. See on tegelikult kohatu ja kurb: kui "vabastaja" ei lähe ära, siis on ta lihtsalt asendanud eelmist anastajat ning kinnistanud "uue vabaduse" väidetavale vabastamisele järgnenud tapmiste-küüditamiste ja aastakümneid kestnud põlisrahva rõhumisega.

Tuhanded eestlased võitlesid Teises maailmasõjas võõraid vorme trotsides. Võideldi ka idast tuleva okupatsiooniohu vastu. Pitka-poisid üritasid viimasel hetkel Tallinna ümbrust kaitsta, kuid see oli Taaveti võitlus Koljati vastu aga sugugi mitte asjatu. Tänu sellele võitlusele said paljud eestlased läände põgeneda, kus aidati kaasa Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidmisele. Aga võitu, mida tähistada, Teises maailmasõjas eestlaste jaoks ei ole. Sõjakoleduste lõpule järgnes okupatsioon.

Aga ka vene rahvas on selles osas lõhestunud. Paljude vene inimeste jaoks on 9. mai kurb mälestuspäev. Vene rahva kaotused Teises maailmasõjas olid tohutud.

Seega, ühed mälestavad langenud lähedasi kalmistul, teised põristavad trummi väljakul ja toovad lilli monumendile, mitte aga sõjas langenud vanaisa hauale. Mina saan vene kannatustest ja valikutest suurepäraselt aru ja austan vene kõrgkultuuri, kultuuri- ja haridusinimesi. Selles on suurust, sügavust, elegantsi ja suurejoonelisust. Ma ei otsi sealt soovi vallutada teisi riike ja rahvaid.

Keeleoskamatusega kaasnev probleem

Eestis elab 147 erineva riigi kodanikke - umbes 200 eri rahvuse esindajad. Loomulikult ei saa me suhelda kõigi nendega nende emakeeles, kuid eesti keel võiks meid kõiki ühendada ja paljusid ühendabki.

Sellele lisaks on meil kujunenud olukord, kus vene kodukeelega inimestel on teiste muukeelsete elanike ees palju eeliseid: praktiliselt kogu teenindus ja arstiabi on Eestis ka venekeelne, seadusi tõlgitakse vene keelde, meil on vene koolid, venekeelsed raadiojaamad ja avalik-õiguslik venekeelne telekanal ning vene teater.

Eestis saab hakkama ka ainult vene keelega ning see on tekitanud nn õpitud abituse, kus eesti keelt ei üritatagi kasutada. Tulemuseks on oma potentsiaali piiramine ning tagasihoidlikumad võimalused tööturul. Kuid kõige suurem keeleoskamatusega kaasnev probleem on Eesti ajaloo ja eestlaste hingeelu mittemõistmine.

Mõned meie vene poliitikud sisendavad enda valijatele, et "hääbuvat" eesti keelt ei ole vaja õppida. Selles on omajagu traagikat, sest eesti keelt oskamata jääb see valija nii sotsiaalselt kui ka kultuuriliselt vaesemaks.

9. mai on päev, kui venelased annavad oma mälestusele ja tunnetele vormi, mis vastab igaühe isiklikule kogemusele, haritusele ja taktitundele. Eestlased on suhtunud sellesse enamasti reserveeritult. Eestis elab üle 88 000 Venemaa kodaniku. Nad on valdavalt töökad ja sõbralikud aga Vene riigi ametlikku ajalookäsitlust, poliitikat ja tähtpäevi aktsepteerides usuvad nad tõdesid, mis saavad iga päev tuge nende poolt valitud poliitilisest inforuumist.

Nii tekibki usk, mida ei väära mitte ükski loogiline argument ega ajaloofakt. Venemaa Teise maailmasõja käsitluse näol on meil tegemist mingil moel religiooniga. Aga me ei tohi seda usuvoolu isolatsiooni jätta.

Meie ülesanne eestlaste ja Eesti riigina on jõuda venekeelse elanikkonnani sõnumiga, et meie jaoks ei olnud tegemist suure võidu, vaid traagilise kaotusega, mille suutsime iseseisvuseks pöörata alles 1990. aastate alguses.

Aus ja selge sõnum on mõjuvam, kui "peenetundeline pooltõde", milles peegeldub ebakindlus ja mis pole seetõttu ka veenev. Meie kodu on Eesti, aga me elame Euroopas, mis ulatub geograafiliselt Uuralini. Kas kunagi jõuab ka Euroopa päeva mõte Uuralini? Me ei tea seda, aga selle nimel tasub ühiselt pingutada.