Kas peale viirusekriisi on veel kedagi, kes kahtleks eestivenelaste panuses epideemiast ülesaamisesse ja nende riigitruuduses? Eestivenelased pidasid samamoodi kinni sotsiaalse distantsihoidmise nõuetest nagu eestlasedki. Venelaste hulgas oli tuhandeid riigiteenistujaid, kes eesliinil olles tegid 12-tunnised tööpäevi, täpselt nagu eestlasedki.

Vene emakeelega inimesed said endale kriisihalduses tihtilugu eriti keerulised ja vastutavad lõigud, saades nendega suurepäraselt hakkama. Tõstkem siinkohal esile kasvõi Arkadi Popovi muljetavaldavat panust meditsiinivaldkonnas ja Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti rahulikku ja efektiivset toimetamist, mille peale enamus tallinlasi võib ilmselt nentida, et linn oli kriisisituatsioonis "hästi hoitud".

Kusjuures tasub märkida, et mõlemad mehed suutsid avalikkusega palju empaatilisemalt ja selgemaid sõnumeid edastades suhelda kui nii mõnigi etniline eestlane valitsuskabinetist.

Asja kurbloolisus seisneb aga selles, et meil oli vaja kolme aastakümmet ja viimase sajandi kõige enneolematut kriisisituatsiooni, et kõike seda mustvalgelt tõestada. Tõestada juba tegelikult aastakümneid teada olnut, et eestivenelased hoolivad sellest riigist, kus nad elavad. Et nad on meie riigile valdavas enamuses usutavad ja ei oota Moskvast korraldusi, et astuda võimaluse korral innukalt Eesti riiki õõnestama ja ühiskonda destabiliseerima.

Tõepoolest, selles kriisis kadusid rahvuspiirid peaaegu täielikult ning võib öelda, et integratsiooniprojekt sai endale jalga otsekui seitsmepenikoormasaapad, astudes mitu tubli sammu edasi.

Peamine edasiminek ei seisnenud siiski selles, et eestivenelased suutsid ka kõige rahvuskonservatiivsemale eestlasele näidata, et neid võib seesugustes kriisiolukordades täiesti usaldada, vaid tõeline kvantumhüpe toimus kommunikatsioonivallas. Nimelt esmakordselt üle kolme aastakümne nägime me seda, et Eestis sündis mõlemaid keelekogukondi ühendav ühtne inforuum.

Venekeelsete inimeste huvi Eestis toodetud meedia vastu kasvas mitmete uuringute järgi märgatavalt. Kuna infot edastati kahes keeles, siis mitte keegi ei jäänud olulisest infovoost kõrvale. Küsimus on nüüd selles, kas meediainstitutsioonid suudavad ootamatult tekkinud huvi ja usalduskrediiti hoida ja jätkusuutlikult enda kasuks tööle panna? Sellest hakkab lõimumise tandril sõltuma vägagi palju – kui mitte kõik.

Kriisi käigus kasvas ka venekeelsete inimeste usk Eesti riigi võimekusse ning neutraalsusse – eriolukorras ei saanud keegi ju teistmoodi kohtlemise osaliseks seetõttu, et ta oli venelane. Kahjuks ei pruugi usaldus Eesti riigi vastu praegusel tasemel väga kaua püsida, sest on selge, et hoogu koguv majandussurutis lööb venekeelseid enam kui eestlasi.

Ennekõike on see tingitud nende asendist tööturul, kus eestivenelaste ametialane staatus on tihti madalam kui eestlastel ning nad on enam koondunud sektoritesse, kus tööpuudus hakkab kõige dramaatilisemalt kasvama. On aga raske ette kujutada, et kellelgi õnnestub kasvavat sotsiaalmajanduslikku rahulolematust rahvuspõhiste vastasseisu vankri ette rakendada, sest majanduslanguse käes kannatavad samavõrra ka eestlased.

Lisaks peavad venekeelsed inimesed Keskerakonna valitsust siiani rohkem "omaks" kui ükskõik millist varasemat valitsusliitu. Siin peitub oluline erinevus viimase finantskriisi ajaga, mil paljudele venelastele tundus, et riiki juhib nende suhtes suisa vaenulik valitsus.

Ometi piisab vaid ühel valitsusliikmel teha majanduskriisi haripunktis avaldus stiilis "Ida-Virumaad hakkame aitama alles siis, kui eestlaste enamusega regioonid on oma riigiabi saanud", kui kogu lõimumistandril seni saavutatu hetkega põrmu paisatakse.

Rahvuskogukondade üksteisele lähenemine on vaevalt heaks uudiseks paremerakondadele, kes sooviksid järgmise aasta kohalikel valimistel just pealinnas tõmmata välja tavapärase "vene kaardi". Sõjahüüd, "Võtame pealinna venelastelt eestlastele tagasi!", paneb ilmselt paljusid paremparteide eestlastest valijad sedapuhku õlgu kehitama, sest nad ei saa aru, millist probleemi siin lahendatakse.

Olukorras, kus klassikaks muutunud "vene kaart" enam ei toimi, on võtmeküsimuseks, mis võiks tulla selle asemele? Kui vanad erakonnad ei suuda mõnda sisulisemat ja valijat mobiliseerivat teemaasetust välja käia, täidab eetri peaaegu täielikult EKRE abielutemaaline rahvahääletus. Muud see ei tähendagi, et vanad polariseeruvad teemad asendatakse uutega.

Ometi tuleb rõõmustada, et vähemalt ühe suure vastanduse selgroog on murdumas. Kas ajutiselt, või jäädavalt, seda näitab järgnev kümnend.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.