Mida te laamendate, küsis punakindral Toompea lossihoovi murdnud meestelt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Interrinde üks liider Mihhail Lõssenko Toompeal.
Interrinde üks liider Mihhail Lõssenko Toompeal. Autor/allikas: Harald Leppikson / Tallinna linnamuuseumi kogu / Muis.ee

"Kui läheb väga pahasti, visatakse meid koos tooliga aknast välja. Pole midagi teha. Me ei saa ära minna." Parlamendiliige Jaak Jõerüüt räägib õhtupoolikust 30 aastat tagasi. Moskva-meelsete rünnak Toompeal 15. mail 1990 oli Eesti iseseisvuse taastamise aja üks murde- ja kiirenduspunkt.

Kevadel 1990 oli olemas veel riik nimega NSV Liit, kuhu kuulus ka Eesti kui nõukogude sotsialistlik vabariik. Sama aasta märtsis valiti esimestel enamvähem vabadel valimistel Eesti NSV viimane seadusandlik kogu ehk ülemnõukogu, lihtsamalt öeldes parlament.

Aeg oli tõeliselt pöördeline, sest see ülemnõukogu tunnistas kohe NSV Liidu võimu Eestis ebaseaduslikuks alates selle kehtestamisest 1940 ja kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseks. Ametisse astus Rahvarinde liidri Edgar Savisaare valitsus.

8. mail 1990 võttis ülemnõukogu vastu seaduse Eesti sümboolikast, millega tuli jälle kasutusele nimetus "Eesti Vabariik", ajaloomuuseumisse saadeti Eesti NSV vapp, lipp ja hümn kui riiklikud sümbolid ning rakendati sõja-eelse Eesti põhiseaduse viis paragrahvi. Muuhulgas on neis öeldud, et "Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik" ning "Eestis on jõus ainult tema oma asutiste poolt kehtimapandud seadused".

See oli ühemõtteline soov haakida end lahti NSV Liidu küljest. Moskva sai sellest täpselt nii aru ja NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov tühistas Eesti ülemnõukogu otsused.

Moskval ehk keskvõimul, nagu siis öeldi, olid Eestis ka liitlased, peamiselt venekeelne elanikkond, kellele NSV Liit oli iseenesestmõistetav ja jutud Eesti Vabariigist tekitasid neis nõutust, hirmu, pahameelt. Neid koondas poliitilise jõuna Interliikumine ehk intrid ja kaitsesid NSV Liidu siinsetes sõjatehastes moodustatud töölismalevad, mida juhtis Mihhail Lõssenko.

Kõik need vastuolud - jagunemine Eesti- ja Moskva-meelseteks - paistsid välja ka ülemnõukogus. Viiendik, paarkümmend inimest, olid seal valmis iga kell hääletama selle nimel, et Eesti jääks NSV Liitu. Ja mitte ainult hääletama, vaid ka aktiivselt tegutsema iseseisva Eesti taassünni vastu.

Niisuguses olukorras mõtleski Toompea lossi akendest kolleegidega välja vaadanud ülemnõukogu liige Jaak Jõerüüt 15. mail 1990, et minna pole kuhugile, isegi kui ta koos tooliga alla visatakse.

Selleks ajaks oli toona nii valitsuse kui ka parlamendi hoone – Toompea lossi – ette kogunenud mitu tuhat venekeelset meeleavaldajat, kes nõudsid siis rahva seas presidendiks kutsutud ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli kohest tagasiastumist, Eestit iseseisva riigi suunas tõukavate seaduste tühistamist, referendumit Eesti riikliku staatuse üle ja hinnatõusu peatamist.

Üks kell 16 alanud meeleavalduse tulipeadest ronis kõrvalmajade katuseid pidi Toompea lossile ja heiskas sinna Eesti NSV lipu. Mõnisada inimest lükkas kõrvale lossi väravat blokeerinud veoauto ja tungis sisehoovi, Mihhail Lõssenko alustas autokastist kihutuskõnega.

"Olukord oli sassis," leiab nüüd Jaak Jõerüüt, kirjanik ja poliitik, üllatava kujundi. Aga ta ei kahelnud siis, et see, mida ta nägi, tähendas ainult üht: "Moskva tahab võimu tagasi saada."

Riigiminister Raivo Vare, valitsusjuht Savisaare parem käsi, mõtles seda, mida paljud Toompea lossis olnud inimesed – mis saab siis, kui meeleavaldajad murravad end sisse valitsuse- ja parlamendihoonesse? Kas lõpuks peaks neid tulistama? Jah, kui asi pööranuks vägivaldseks või keegi läinuks liiga närvi.

Hommikul tahtis Varega rääkida NSV Liidu sõjaväe Tallinna garnisoni ülem, viitseadmiral Juri Belov. Admirali sõnum oli murettekitav: Interliikumise tegelased küsisid talt enda meeleavalduse kaitseks mõnda soomukit koos sõjaväelastega. Kuid Belov suutis Varet ka rahustada. "Ma saatsin nad... teate isegi, kuhu," ütles admiral. Ent see kõik näitas, et nüüd oli lugu tõsisem kui ainult Eesti iseseisvuse taastamise vastu meele avaldamises.

Kes oleks lossi tungijaid tulistanud? Hilisem justiits- ja siseminister Andres Anvelt oli siis äsja miilitsakooli lõpetanud 20-aastane kriminaaljälituse leitnant. Ta ei mäleta, kas tal oli üldse püstol kaasas, kui sai sel 15. mail koos kolleegidega käsu minna kiiresti Toompeale meeleavaldajaid lossist eemal hoidma. "Tundsime jõuetust," on Anveltil meeles, kui Moskva-meelsed rammisid end hõredast miilitsameeste ahelikust kiirelt läbi ja tema sai nende lipuvardaga obaduse vastu pead.

Kiirematest relvadest olid Toompea lossi valvemeeskonnal mõned automaadid ja kapitäis püstoleid. Üks väike püstol oli ka valitsusjuhi Edgar Savisaare seifis. Savisaar ei teadnud, kuidas sellega ümber käia ja palus siseminister Olev Laanjärvel näidata. Laanjärv, kes sai napilt kuu varem ministriks, aga enne juhtis paar aastat siseministeeriumis organiseeritud kuritegevuse vastast osakonda, oli rahuliku meelega. Näitas Savisaarele, kuidas püstol töötab, aga padruneid igaks juhuks salve ei pannud. Nii oli rahulikum.

Tollane justiitsminister Jüri Raidla kiidab praegugi Savisaare valitsuse siseministrit: "Olev Laanjärv oli raudse närviga mees, hoidis Eesti-poole toimetamist ratsionaalses võtmes. Tema ei värisenud ja kui ütles, et oleme nüüd rahulikud, siis seda ei võetud argusena."

Ennast nimetab Raidla tagantjärele ebaadekvaatseks, sest ei uskunud, et sündmused võiksid siis 15. mail päriselt halvasti minna. "Ei mõelnud, et nüüd võetakse Eestis võim üle," ütleb ta rahulikult, "kuigi vaenlased said ju hästi aru, et ülemnõukogu liigub seadustega Eesti Vabariigi taastamise suunas".

Lossihoovi tunginud meeleavaldajad pidasid kõnesid ja olid ka ise segaduses, et mis edasi. Nende peataolek muutus veel suuremaks, kui üks lossiuks avanes ja protestiloosungeid hõiganute juurde astus peaaegu kahemeetrine NSV Liidu kindralmajor Zijautdin Abdurahmanov, õhukaitsediviisi komandör. Tookord oli 105-liikmelises ülemnõukogus neli kohta võõrväe ohvitseridel.

Abdurahmanov ei patsutanud Toompea lossi hoovi murdnud meeleavaldajatele õlale, et tublid poisid, ärge poolel teel peatuge. "Tal viskas üle," meenutab Jaak Jõerüüt, "et kas korda enam ei ole ja mis laamendamine see on". NSV Liidu toetajad said taas aru, et Nõukogude armee toetust nende selja taga ei ole.

Selleks ajaks oli Edgar Savisaar pöördunud ülemnõukogu raadioruumist Eesti Raadio otse-eetris rahva poole oma ajaloolise üleskutsega. Mäletate – "Meid rünnatakse! Kordan – Toompead rünnatakse!"

30 aastat tagasi ei pidanud seda kaks korda ütlema, poole tunniga oli Toompea lossi esine sini-must-valgeid triiki täis.

"See ongi sellest päevast kõige tugevam mälupilt," kirjeldab Raivo Vare. "Vaatasin rõdult lossi platsile, kuidas intrid lähevad noruspäi läbi eestlaste spaleeri mäest alla. See oli võimas."

Toompea lossi rõdult hüüdsid ülemnõukogu liikmed ja ministrid platsile, et inimesed oleksid rahulikud ja eestikeelse skandeerimise "Häbi! Häbi!" saatel taanduvaid meeleavaldajaid keegi kolkima ei hakkaks.

"Verevalamise ärahoidmine oli siis meie põhiline mure," ohkab Vare.

Kas nõnda oli 15. mai 1990 murdepunkt, kus Eesti iseseisvuse vastased said aru, et ei murra läbi – nad tulid küll Toompeale, jõudsid isegi lossi hoovi, aga olid sunnitud kaotusega lahkuma?

Esimese hooga Raivo Vare nõustub. "Jah, see oli murdepunkt." Siis aga täpsustab: "Neile murdepunkt, meile kiirenduspunkt. Asjad hakkasid ju kiirelt juhtuma."

Samal ööl loodi Eesti Vabariigi Eriteenistus, mille ülesanne oli kaitsta riigijuhtide julgeolekut, valvata olulisi hooneid ning koguda ka informatsiooni Moskva-meelsete jõudude plaanide ja tegude kohta. Järgmisel päeval kehtestati valitsemise ajutine kord, mille üks osa oli jõustruktuuride lahutamine NSV Liidust. Valitsuse korraldusega sündis ka Kodukaitse, mis süvendas küll Eesti toonase võimu vastasseisu taastatud Kaitseliiduga, kuid millest kasvas välja piirivalve, alguses kumminuiadega majanduspiiril ja poolteist aastat hiljem relvadega riigipiiril.

Kodukaitse ja hilisem piirivalve juht Andrus Öövel arvas 10 aastat tagasi Eesti Päevalehes, et 15. mai 1990 "lõi intritele väga sügava haava". "Praktiliselt füüsilist konflikti ei toimunud – see polnud sajaprotsendiselt nii, aga laias laastus küll. Kuid seda suurem oli nende alandus," hindas Öövel.

Raivo Vare aga soovitab meeles pidada, et samal päeval, 15. mail, toimus samasugune intrite rünnak ka Riias, Läti ülemnõukogu juures. "See ei olnud juhus," on omaaegne riigiminister kindel.

See ei olnud juhus ega ka Moskva-meelsete viimane katse Baltimaid enda küljes hoida. NSV Liidu lagunemiseni ning Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamiseni jäi siis veel 15 kuud.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: