Mis siis esmaspäeval juhtus? Meieni on jõudnud kuuldused, et ootamatult viimases voorus vormusid teile lubatud hääled ümber ja koondusid hoopis Tiit Landi taha, mis juhtus?

No ma ei ole osaline, ma ei oska öelda, aga loomulikult ma olen ka pettunud, et et viiest inimesest, kes kinnitasid, et nad on kindlalt minu taga, ilmselt kaks tükki vähemalt vahetasid poolt.

Tiit Land näiteks jättis oma intervjuudes mulje, nagu ta oleks niisugune rahu ja vaikusemaaletooja Tallinna Tehnikaülikoolis, rääkis töörahust selle taastamisest. Kas te olete liiga autoritaarne juht olnud?

Ma ei arva, et ma peaksin sel teemal väga spekuleerima. Need on niisugused hinnangulised arvamused, ma eelistan toetuda pigem objektiivsetele näitajatele, mis tehnikaülikooli arengut ja ka sisemist rahulolu puudutavad.

Näiteks nõukogu aseesimees Maive Rute ütles, et ta ootab uuelt rektorilt suuremat akadeemilise pere kaasamist ülikooli juhtimisse ja ka seda, et otsuste tegemist delegeeritakse rohkem allapoole. See ikkagi näitab, et teile heideti ette pigem seda, et tahate ise otsustada?

Valimisvõitlus on valimisvõitlus. Tehnikaülikooli kohta on öeldud igasuguseid asju, mida ma väga loodan, et mõned inimesed häbenevad. Ma arvan, et eks igal ühel ole omad seisukohad ja tehnikaülikoolis on tõepoolest selle viie aasta jooksul tehtud päris palju reforme. Ma arvan, et kindlasti on ka neid, kes on pettunud, kindlasti on ka neid, kes erinevatel põhjustel on jäänud hammasrataste vahele, võib-olla isegi ka ebaõiglaselt. Ma ei saa päris lõpuni kindel olla, et siin ei ole ka midagi valesti läinud. Nii et need hinnangud on nagu ikka. Valimisvõitluses kasutatakse argumente, mille seos tegeliku eluga on vahel mitte nii otsene nagu tundub.

Mis on kõige suurem saavutus, mida te oma rektoriaja jooksul tehtust peate?

Ma arvan, et tehnikaülikool on oluliselt kaasaegsem ülikool, kui ta oli viis aastat tagasi. Õppekorralduses, organisatsioonikultuuris, ka juhtimismudelis, mida on ka ette heidetud, just nagu rektori valimine nõukogu poolt oleks midagi enneolematut. Need lihtsalt on, vabandust, aga asjatundmatud väited, sest maailma parimad ülikoold on just täpselt niisuguse juhtimismudeliga. Ja niisugust juhtimismudelit on soovitatud ka kõikidele teistele Eesti ülikoolidele rahvusvahelise analüüsi tulemusena.

Siin on väga-väga pikki samme edasi astutud. Meie professor on täna akadeemiliselt ligi kaks korda produktiivsem kui viis aastat tagasi. Niisuguseid objektiivseid näiteid on päris palju. Aga loomulikult ülikooli maine, doktorikraadide, tsiteeringute ja kõikide niisuguste näitajate jaoks on need muutused liiga kiired. Kui võtta tööle professor, siis doktorant tuleb aasta pärast ja doktorikraadi kaitseb ta nelja aasta pärast ja tema töödele hakatakse tsiteerima veel kord kolme aasta pärast. Nii, et kokku viis kuni kümme aastat on ülikooli muutuste loomulik aeg.

Ma arvan, et need sammud, mis on astutud, nüüd hakkavad alles vilja kandma. Nii juhtus ka Tartu ülikoolis, kus samasugused reformid viidi läbi 25 aastat tagasi.

Tartu ülikool on selgelt rahvusvahelistes reitingutest Eesti parim ülikool ja üks parimaid ülikoole Kesk- ja Ida-Euroopas. Kas teie juhtimise ajal Tallinna tehnikaülikool Tartu ülikoolile jõudis ka järele?

Ma põhimõtteliselt ei mõista niisugust lähenemist, et kõik ülikoolid pannakse omavahel ritta. Vaadake natuke Eestis ringi. Tartu ülikool ajab Tartu ülikooli asja. Tal on väga tugev loodusteadus. Ma olen selle üle uhke, ma olen ka ise sellesse panustanud. Tehnikaülikooli prioriteet ei ole loodusteadused ja ma arvan, et seda ei ole ka Eestile vaja. Aga kui me vaatame Eesti teisi ülikoole, siis võib-olla Eesti kõige silmapaistvam ülikool on tegelikult Eesti muusika ja teatriakadeemia, kust akadeemilises või teaduslikus mõttes on Nobeli mõõtu inimesi tulnud vähemalt üks, aga võib-olla rohkemgi.

Kuidas me võrdleksime neid ülikoole ühes skaalas? See on ajakirjanduslikult huvitav ja kindlasti natukene pälvib avalikku tähelepanu, aga sisulises mõttes milleks võrrelda tänast Tallinna tehnikaülikooli MIT-iga (Massachusetts Institute of Technology ehk Massachusettsi tehnikainstituut - toim.). Need võrdlused on tegelikult kohatud. Sellepärast ma ei spekuleeriks sellega, missugusel kohal tehnikaülikool on täna mingisuguses rankingus. Osades me oleme tõusnud, osades me oleme langenud. Seda on vaja teada ja loomulikult on parem kui tõusta, aga sellele ei tohi kõiki ülikooli huve ohvriks tuua. See oleks populistlik ja pealiskaudne.

Eesti ülikoolid on väga tillukesed maailma mastaabis. Kas meie ülikoolide liitmise reform on jäänud pooleli? Kas mingi osa ülikoole võiks veel omavahel kokku panna, et saada paremat ressursikasutust, jagada erialasid ära omavahel, et ei toimuks dubleerimist, et lõppkokkuvõttes meil olekski võib-olla ainult üks Eesti ülikool?

Kui ühes riigis on üks ülikool, siis ta on keskpärane ülikool juba definitsiooni järgi, sest temast temast paremaid ja halvemaid ei ole. Suurtes riikides on palju ülikoole ja tugevad ülikoolid on need, kes valivad koore, nii nagu Tallinna eliitgümnaasiumid. Need, kes saavad valida üliõpilasi ja õppejõudusid või õpilasi ja õpetajaid, need kujunevad mainekateks. Ja kui sa võtad vastu kõik, kes sulle tulevad, siis sa valida ei saa ja siis sa oled keskpärane.

Seal saab natuke siia-sinna nihutada muidugi, aga see on kõige olulisem märk. Sellepärast juhtubki niimoodi, et tippülikoolid värbavad üle kogu maailma. Nende üliõpilased tulevad üle kogu maailma, nende õppejõud tulevad üle kogu maailma ja nende vilistlased lähevad laiali üle kogu maailma. Ja sellepärast ei ole lootustki, et Eesti ülikool jõuaks laia maailma kümne parema hulka. Tasapisi kukuvad sealt ka Põhjamaade ülikoolid välja, sest Aasia tuleb praegu väga tugevalt peale. Me peame olema realistid ka siis, kui me tahame tähtede poole lennata ja tajuma, kus kohal see pingutus muutub naeruväärseks ja kus kohal on ka tõsiseltvõetav.

Mis te edasi teete?

Töötan tehnikaülikoolis kuni augustikuu lõpuni. Mõtlen kõige rohkem selle peale, mida mõistlikku väiksema koormusega kui siiamaani, kui viimastel aastatel, võiks, võiks veel teha. Aga iseenesest ma kaalusin väga tõsiselt seda kandideerimist üldse. See ei olnud minu esimene valik. Aga nagu öeldud, need viis kolleegi, kes nõukogust mulle ettepaneku tegid ja kellele ma lubasin, et minu taha see asi ei jää, paraku vedasid mind alt.

Aga tulemuse üle ma ei kurvasta. Iseenesest maailmas on väga palju huvitavaid väljakutseid ja võib-olla lihtsalt väiksema koormusega, ma ei ole ka enam 25.

Septembris hakatakse otsima Tallinna ülikoolile uut rektorit. Kas Jaak Aaviksoo esitab sinna avalduse?

(Naerab) See ei ole tõsiseltvõetav jutt.

Seal on ka valimissüsteem nii, et ilmselt see soosib natuke Tallinna ülikooli enda inimesi.

Jah, see on omaette jutt. Aga põhimõtteliselt ei eruta see mõte.

Poliitikasse tagasi minek ka ei eruta?

Jah, ma arvan, et sellega on mul enam-vähem samasugune lugu. Eks ma olen seda näinud ja teinud 90-ndate aastate keskpaigast kuni 2015. aastani. Mitte, et ma kahetseks neid aastaid, aga poliitika on väga teistsugune kunst. Ma ei kuulu nende hulka, kes kuidagi poliitikuid halvustaksid, poliitikud teevad väga rasket tööd ja mõnes nendest teevad seda hästi, mõned teevad veidi kehvemini. Aga ei. See etapp elust on läbi ja see selle võrra oleme targemaks saanud, nende kümne aasta jooksul Toompeal.

Nüüd, kus te Tallinna tehnikaülikoolis hakkate otsi kokku tõmbama, mis selle TalTechi kaubamärgi ümber kisklemise taga? Miks ei suudetud omavahel kokku leppida?

Seal oli kaks põhjust. Ma arvan, et ikka huvid on tavaliselt konfliktide põhjuseks. Need muutused, mis tehnikaülikoolis aset leidsid ja mille tegemiseks mind tegelikult vilistlased ja rektor Keevallik siia Tallinna tehnikaülikooli kutsusid, need kindlasti tekitasid paljudes staažikates tehnikaülikooli inimestes trotsi, et kas kõik on olnud halvasti ja miks peab kõike muutma. Ma arvan, et see on mõistetav, kui inimesed on pühendanud 50 aastat oma elust sellele või isegi rohkem. Ehkki üsna laiapõhjaliselt, kui oldi üksmeelel selles, et niisugused muutused on vajalikud ja siis see TalTech, mis siis sümboliseeris, justkui TTÜ nii-öelda asendamist. See oli nende inimeste jaoks viimane piisk karikasse.

Ja teine põhjus võib olla selles, et seal on põlvkondade vahe. Need, kes oponeerisid olid oluliselt eakamad kui mina ja need, kes rõõmsalt kannavad TalTechi logoga pusasid, on oluliselt nooremad. Nii et oponentide ja proponentide vahe oli umbes neli korda vanuses. TalTechi bränd on hästi arenenud ja eriti rahvusvaheliselt.

Ma arvan, et see oli õige samm ja minulegi üllatuseks nii professor [Jarek] Kurnitski kui professor [Tiit] Land kiitsid TalTechi oma debattides ka. Nii, et vaatamata oma opoleerimisele ei suutnud nad suutnud siiski jätta, rääkimata, et see on pigem positiivne kui negatiivne tulemus.

Mis on teie soovitus Tiit Landile, millest ta kindlasti ei tohi loobuda, mida teie olete seal majas läbi viinud? Millest ta peaks kinni hoidma?

Ma arvan, et ma ei anna niisuguseid soovitusi. Ma olen hoidunud oma järeltulijate mentoriks hakkama, rääkimata kõrvalkabinetis ülikooli juhtimisest. Ma usun, et Tiit Land teab, mis teda ees ootab. Ma usun, et see tema poolne otsus oli vastutustundlik. Ja kui ta mu käest küsib, siis ma kindlasti vastan. Aga ma ei usu, et ma peaksin teda kuidagi õpetama või midagi nii-öelda kroonijuveeliks kuulutama. Need muutused, mis on tehtud, on tehtud parimas teadmises ja väga suure toetusega ülikooli kogukonna poolt ja ma usun, et terad sõkaldest oskab ta ise eraldada.