Advokatuuri juht: kriisi ajal olgu riik abistaja, mitte totaalne reguleerija ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sildami intervjuu Jaanus Tehveriga
Sildami intervjuu Jaanus Tehveriga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Valitsus kehtestas koroonakriisis majandustegevusele liigselt piiranguid ning tõstis inimesed ja ettevõtjad ülalpeetava või eestkostetava staatusesse, nagu nad ise polekski võimelised õigeid otsuseid tegema, ütleb Eesti Advokatuuri esimees Jaanus Tehver sisepoliitiliselt rokkivas intervjuus.

Kuidas mõjutab koroonakriis advokaate?

Praegu on seda veel vara hinnata. Kriis oma majanduslike mõjudega on kestnud alles natuke üle paari kuu. Tunnetuslikult ütlen, et see kindlasti mõjutab, aga võibolla vähem, kui kuu-poolteist tagasi arvasin.

Et ei juhtu nii nagu Tallinna lennujaamas, kus aprillis kukkus ära 99 protsenti lendajaid?

Päris nii kindlasti mitte. Seni tundub, et meie töömaht ei ole drastiliselt vähenenud. Kuid advokaaditeenuste turg käib üldise majandusega üsna paralleelses sammus ja meie majanduse negatiivsed sammud jõuavad varem või hiljem ka advokaadibüroode majandusnäitajatesse.

Kolleeg palus kindlasti küsida, miks on advokaadi teenus nii kallis?

Olen valmis alla kirjutama, et kliendi vaatest on tegemist kalli teenusega. Aga kui mina ise vaatan, mida teen, siis mulle ei tundu, et küsin oma töö eest ebamõistlikult kõrget tasu.

Advokatuuri juhina näen selle küsimuse diskuteerimisväärt osana seda, et kuivõrd kättesaadav on advokaadi teenus ühiskonnas. Madal kättesaadavus, mille üks põhjus on selle teenuse hind, on probleem. Nii see on.

Teen siiski ühe täienduse. Mingil määral on ettekujutus advokaadi väga kõrgest hinnast ka müütiline. Tegelikult on seda võimalik turult osta väga erinevate hindadega, kõik advokaadid konkureerivad üksteisega ja see konkurents on päris tõsine.

Kas teie suutsite jälgida kõiki eriolukorra piiranguid, mis kehtestati 12. märtsist kuni 17. maini?

Kindlasti mitte.

Eriolukord tähendabki, et seda tuleb eriliselt juhtida?

Seda ta kindlasti tähendab. Mõiste "eriolukord" ütleb, et midagi peab toimuma teistmoodi kui harilikult. On loogiline, et eriolukorras on juhtimistasandeid vähem, otsustusprotsessid lihtsamad, loogilisemad. See on kõik arusaadav.

Aga ilmselt võib diskuteerida lõpmatult, kas eriolukorra juhtimine peab olema viisil nagu see Eestis toimus.

On's teie sõnades etteheide?

Natuke on etteheide. Kriisi juhtimine on suuresti valitsuse ja valitsusasutuste ülesanne. Nemad said oma ülesannetega enam-vähem hakkama. Aga minu põhiline etteheide on parlamendile, seadusandjale. See, mis seal toimus ja millega parlament tegeles eriolukorra ajal, sellega ei ole põhjust täiel määral rahul olla.

See jäi nüüd umbmääraseks.

Et milles on näiteks konkreetne probleem? Seadusandlikud meetmed, mis võetakse vastu eriolukorra ajal eriolukorra lahendamiseks, peaksid olema ajutised. Aga meil, mingil põhjusel, peaaegu kõik seadused, mis võeti vastu kobareelnõudena või muul kujul, ei ole ajutised. See viis, kuidas eriolukorra tingimustes eriolukorrale viitamist rohkem või vähem demagoogiliselt ära kasutades võetakse vastu norme, mis jäävad kehtima potentsiaalselt igaveseks – see ei ole normaalne.

Kui võrdleme Eesti ja Soome parlamentides eriolukorra ajal vastu võetud seadusi, siis Soomes on eriolukorra lahendamist puudutavad seadusandlikud aktid ühemõtteliselt määratletud kuupäevalise kehtivusega. Miks meil seda ei tehta, ma ei saa aru.

Te ju saate aru, et valitsuserakondadel oli ka praegu soov põlistada enda pikema-aegseid eesmärke.

Kindlasti ma saan aru, et valitsusel ja valitsuserakondadel see soov on. Aga et seda soovi on võimalik nii lihtsalt parlamendis maksma panna ja et sellega käib kaasas nii tagasihoidlik ühiskondlik laiem diskussioon – see on probleem.

Sildami intervjuu Jaanus Tehveriga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Valitsus nautis eriolukorras avalikkuse küllalt tugevat toetust.

Jah, absoluutselt. Ja see teeb mind murelikuks.

Miks? Kriisis tahavadki inimesed, eriti raskustesse sattunud, tunda riigi tuge. Ja riik oli otsustav.

(Muigab) Ühiskonna lai toetus sedalaadi valitsemisele näitab midagi selle ühiskonna arengutaseme kohta, mis minu arvates on... mitte positiivne.

Järgmisena ütlete [nagu Päts 1934. aastal], et rahvas on haige?

Ei. Kindlasti ma väldin selliste kategooriate kasutamist. Siin ei ole tegemist patoloogiliste nähtustega.

Ma ei räägi praegu ainult Eesti ühiskonnast. Probleem on, kui kriitiliselt ühiskond laiemalt analüüsib valitsuse tegevust eriolukorra ajal. Kas ta üldse esitab mingeid küsimusi ja milliseid küsimusi – see näitab, millised väärtused on ühiskonnale olulised.

Ja ma väidan, et meie ja mitmete teiste riikide ühiskonna diskussiooni tase näitab, et minule olulised väärtused ühiskonnas nii kõrgel kohal ei ole. Kui ma ei räägi nüüd liiga krüptiliselt?

Ei, aga suurel osal ühiskonnast oli mure uue viiruse ees, et kuidas sellega toime tulla. Paljud piirangud, keelud, käsud tundusid täiesti asjakohased, millega ei hakatudki vaidlema.

Jah, aga... Kui mure või hirm hakkab mängima olulist rolli selles, milliseid otsuseid teeb iga inimene oma elus ja teisalt, kui ta läbi selle prisma vaatab valitsejate tegevust, siis see ei ole päris hea vaatekoht. Rohkem oleks vaja kasutada kriitilist mõtlemist ja analüüsi.

Hirmul ei saa lasta enda üle sellisel määral võimu võtta.

Millised küsimused jäid küsimata?

Mis on valitsemise ja kriisiolukorra reguleerimise laiem eesmärk, mida me tahame saavutada?

Kaitsta inimeste elu ja tervist, vastaks teile iga valitsuspoliitik.

Jah, aga ainult ühele küsimusele ühe vastuse saamisega ei saa piirduda. Esimese küsimuse kõrval tuleb esitada ka see, et mis on hind, mida oleme valmis maksma, milline on meie pikaajaline plaan...

Kas te tahate küsida, mis on vanaema hind?

Ei taha küsida, mis on vanaema hind. Aga ma tahan küsida või õieti väita, et etteheide nagu igasuguste tervisekaitsemeetmete puhul selle küsimuse esitamine, et mis on selle laiem hind ühiskonnale, oleks kuidagi kohatu ja võrdub inimelule hinnasildi külgekleepimisega – see on demagoogiline väide.

Paratamatult ei saa ühiskond toimida nii, et ainult üks kaalutlus domineerib absoluutselt kõigi teiste üle. Nii ei ole võimalik ka riigi juhtimise tasandil põhjendatult väita, et rahvatervise kaitse õigustab ükskõik milliste meetmete rakendamist, juhul, kui need teenivad seda eesmärki.

Teie arvates läks valitsus piirangutega liiale?

Ma arvan küll, jah. Eelkõige mulle tundub, et majandustegevusele kehtestatud piirangud olid kohati üleliigsed.

See viis, kuidas riik kõikvõimalikke piiranguid kehtestas, on üles ehitatud arusaamisele, et nii inimesed kui ka ettevõtjad on riigi suhtes ülalpeetava või eestkostetava staatuses, nad ei ole võimelised ise õigeid otsuseid tegema ja selle pärast peab riik nende eest otsustama, kuidas ja mida nad teha võivad. Sellisest arusaamast lähtuv valitsemine viib hästi ruttu totalitaarse riigini.

Kriisi ajal peabki riik olema abistav ja toetav.

Abistav ja toetav, aga mitte totaalselt reguleeriv.

Kui mõni vahepeal suletud kaubanduskeskuse või spordiklubi omanik tahaks saamata jäänud tulu asjus riigiga kohut käia ja pöörduks teie kui vandeadvokaadi poole, kas võtaksite selle töö vastu?

Kahtlen selles. Ettevõtjad ei saa vaadata kriise niimoodi, et kuni kriisi ei ole ja nad teenivad raha, siis see on nende eraasi, aga kui tuleb kriis ja raha jääb saamata, siis on see riigi asi ja riik peab selle kinni maksma.

Riik ei saa olla iga ootamatu olukorra puhul garant, et kui kellelgi tekib probleem, siis riik maksab selle kinni. Paratamatult kannab riigi kõrval igaüks meist omavastutust. Peame arvestama, et elu on ettearvamatu, igasuguseid asju võib juhtuda.

Teie eelkäija advokatuuri esimehe ametis Hannes Vallikivi rääkis oma viimases aastakõnes suurenevast survest põhiõigustele. Oli teil põhjust mõelda hiljutise eriolukorra ajal tema sellele hoiatusele?

Absoluutselt oli. Eriolukord on seda probleemi võimendanud, toonud teatud asjaolud teravamini esile. Aga mis mind tegelikult teeb murelikuks, on see, et probleem, millest kolleeg rääkis, on olnud pikemaajalisem ja ei ole üldse seotud eriolukorraga. Põhiõiguste või rahvusvahelise tasandi sõnaga inimõiguste vähikäik on kestnud juba aastaid ja trend on selline, mille murdumist positiivses suunas praegu ette näha küll ei ole.

Tahate öelda advokaatide ühe lemmiklause – Eestis on õigusemõistmine süüdistuse poole kaldu?

Ei, see on ainult üks üsna tagasihoidliku tähtsusega element selles võrrandis. Mina räägin, ja ka Hannes [Vallikivi] pidas silmas, et kuidas meie ja teiste riikide ühiskondades hinnatakse põhiõiguste ja -vabaduste kohta ühiskonnaelu korraldamisel, kui kõrge väärtus neile omistatakse ja mida oodatakse riigilt, et põhiõigusi ja -vabadusi kaitsta.

Kui neid piisavalt ei hinnata, siis need jäävadki suuresti deklaratsioonideks, mida akadeemikud võivad omavahelistes vestlustes käsitleda, aga mille mõju tavalisele inimesele on pigem marginaalne. Ja see on areng, mida ma ei soovi.

Sildami intervjuu Jaanus Tehveriga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Mullu detsembris esinesite riigikogus ja nimetasite kummaliseks, et ajal, mil meie endi silme all on kestnud pikim rahu ja põhiseadusliku korra kehtimise periood Eesti riigi ajaloos, on nii poliitikas kui ka üldiselt ühiskondlikes debattides kerkinud esile küsimus, kas õigusriik on ohus või ei ole ohus. Millest on see küsimus siin anno 2019-2020 tekkinud?

Ega ma ei ole selle põhjuseni ise lõpuni jõudnud. Mina ei ole seda küsimust tõstatanud, see küsimus oli esitatud riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena.

Arutelu pealkiri oli siis "Kas õigusriik on ohus?"

Kui selline küsimus on seadusandjate poolt tõstatatud lausa olulise tähtsusega riiklikuks küsimuseks, siis see näitab, et järelikult kellelgi mingi mure on. Ise olen veendunud, et õigusriik täna Eestis, vähemalt lühikeses perspektiivis, seisab päris kindlal vundamendil ja ma ei näe sellele ekstentsiaalseid ohte.

Aga et see teema on tõusetunud, näitab pikemaajalist trendi, millesse tuleb suhtuda teatava tõsidusega. Mõnedes poliitilistes ringkondades, võibolla ka ühiskonnas laiemalt on tekkinud mure, et äkki kõik see, mida oleme siiani pidanud iseenesestmõistetavaks, ei tarvitse seda pikas perspektiivis niimoodi olla.

Tooge mingi näide suurenevast survest põhiõigustele.

Minule kõige teravamalt teadvustuv näide on esitada küsimus: kui oluliseks peavad Eesti inimesed õigust privaatsusele? Ma näen, et seda ei peeta kuigi oluliseks.

Kuidas nii?

Kõik küsimused, kes ja millistel asjaoludel kasutab meie andmeid ja kuidas me ise vabatahtlikult anname ära andmeid ettevõtjatele, et tarbida nende tasuta teenuseid, mida meie andmetega tehakse, kuidas riik sellesse sekkub – need ei tekita Eesti ühiskonnas väga suurt tähelepanu väärivaid debatte. Nende varjus toimub regulatsiooni areng selgelt selles suunas, et need privaatsuse riived ei olegi mingi probleem. Ja ühiskond aktsepteerib seda. Tavaliselt tuuakse siin sisse ütlus, et mina midagi valesti ei tee ja minul ei ole midagi varjata.

Ega ole olnud ka suuremaid skandaale seoses andmete väärkasutamisega.

Tõsi. Aga kas see tähendab, et meil on privaatsuse kaitsega kõik korras? Kindlasti mitte.

Kõige lihtlabasem näide on nn andmesäilitamise nõue, mis on meil 10 aastat kehtinud ja mille osas rohkem kui viis aastat tagasi EL-is, esialgu Euroopa Kohtu otsuste pinnalt tuli ühemõtteline arusaam, et sellisena kehtestatud süsteem ei ole kooskõlas põhiõiguste kaitse nõuetega. Enamus EL-i riike on oma süsteeme selles osas revideerinud, Eestis jätkub kõik vanaviisi.

Samal arutelul riigikogus ütlesite: "Selleks, et õigusriik saaks eksisteerida ning ka demokraatia ja vabadus saaksid toimida, on meil kõigil vaja ühiskonna usku ja usaldust, ühtlasi pingutust." Mida meil napib – usku, usaldust või pingutust?

Meil napib kõiki neid.

Meil hakkab natuke murenema usk õigusriigi toimimisse.

Kindlasti on meil pikki aastaid probleeme põhiseaduslike institutsioonide usaldusväärsega ja rahva usaldusega nende suhtes.

Ja siis pingutus, mis on minule selles valemis kesksel kohal. Kui oluliseks me mingeid väärtusi hindame, peab peegelduma inimeste käitumises, valmisolekus vajadusel oma õigusi ja huve kaitsta. Seda pingutust võiks rohkem olla.

Tahate näha selgelt väljendunud rahva protestimeelt?

Neid vorme on väga erinevaid. Minule meeldib see, mida prantslastele aegajalt irooniliselt ette heidetakse, et iga asi on väärt streikimist ja plakatiga mõnele demonstratsioonile minemist. Aga see on osa demokraatlikust traditsioonist, mida meil on liiga vähe.

Aga see ei ole loomulikult ainus. Tahaksin näha, et meie demokraatia toimiks selles mõttes paremini, et rahvas suhtleks rohkem enda poolt valitutega ja valitsemine ei oleks rahvast nii kaugel, nagu on.

Seda poliitikutele ette heita on täitsa mõttetu. Kellel ikka meeldib rohkem tööd teha, kui vanaviisi elades pole ka mingit probleemi.

Kellele te siis ette heidate?

Põhimõtteliselt nii iseendale kui ka Eesti ühiskonnale laiemalt. Me ei tee piisavalt selleks, et nõuda oma valitsejatelt nende väärtuste piisavalt kõrgel hoidmist, mida me endale oluliseks peame. Ma heidan seda ka iseendale ette.

Praegu hingavad paljud poliitikud kergendatult ja mõtlevad, et 2014 läks väga hästi, et peaprokuröri kandidaadist Jaanus Tehverist ei saanud riigi peaprokuröri.

Ma isegi ei usu, et keegi seda episoodi mäletab. (Naerab)

Teil läks hästi, sest ei pidanud jagama Lavly Perlingu saatust, keda üks valitsuserakond peaprokuröriks enam ei tahtnud ja kogu valitsus kapituleerus selle vastumeelsuse ees.

Võibolla, kes seda tagantjärele oskab hinnata, kuidas oleks võinud olla. See peaprokuröri [Lavly Perlingu] ümber toimuv oli silmiavav ilmselt paljudele.

Aga valija on andnud valitsejatele – koalitsioonile – mandaadi valitseda.

Jah, aga see ei tähenda, et valitseja võib öelda: mul on mandaat, mina teen seda, mis pähe tuleb.

Tema selja taga on rahva tahe.

Aga kas on?

Ainuüksi see, et valimispäeval on valimiskastidesse lastud teatud arv sedeleid, ei tähenda blankovolitust maksimaalse arvu sedeleid saanud inimesele või erakonnale teha seda, mis pähe tuleb. Sellise järelduse tegemine on loogiliselt põhjendamatu ja sisult demagoogiline.

Rahvas on valinud parlamenti just need erakonnad ja just sellise toetusega.

Mina lähtun selles paradoksis arusaamast, et rahva mandaat on üldine mandaat valitsemiseks. Sealt edasi ongi rahvas delegeerinud valitsejatele, et nemad, kes nad on meie seast parimad ja valituks osutunud, kasutavad kõiki oma võimeid ja oskuseid teha selliseid otsuseid, mis on Eesti riigi ja ühiskonna seisukohalt kasulikud.

See on mandaat, mida valitsejad rahvalt saavad.

Kui räägime koalitsioonilepingutest ja kuidas valitsejad tegelikult käituvad, siis ei saa öelda, et iga nende sammu taga on rahva mandaat. Kui see, mis on toimunud, ikka tervele mõistusele ja kriitikale ei allu, siis see, et nad on valituks osutunud, ei ole mingi õigustus.

Nad viivad ellu oma valimiseelseid lubadusi, millega nad parlamenti valiti.

Jah, aga ütleme siis niimoodi: punkt üks – kõik, mis toimunud, ei ole kaugeltki seotud valimiseelsete lubadustega.

Punkt kaks – kõigi valimiseelsete lubaduste kohta teavad vähegi poliitikat kriitilisemalt jälgivad inimesed, et tegemist ei ole millegi sellisega, mis saabki absoluutsel kujul edaspidise valitsemise aluseks. Ehk et valimistel lubatakse kokku igasuguseid asju, eesmärgiga saada valituks ja mismoodi valitsemine lõpuks toimub, seal tuleb lähtuda reaalsetest võimalustest ja muudest tervemõistuslikest kaalutlustest, mitte ainult sellest, et saada valituks.

Me ei saa valitsejaid vastutusest vabastada lihtsalt sellega, et noh, rahvas valis nad, nüüd peame kõigega rahul olema.

Mida veel tuleb tähele panna – parlamentaarses riigis esindab koalitsioon valimistel saadud häälte kaudu ühte osa Eesti valijatest, aga on ka teine osa, kes neid ei valinud. Valitsemine ei saa lähtuda ainult nende valijate huvidest, kes valimistel neile oma hääle andis, riiki tuleb valitseda tervikuna ja mitte ühiskonda lõhestades.

Kas teie ei ole Eesti valitsemisega rahul?

Võib ka nii öelda.

Ma ei hakka laskuma paljudesse üksikotsustesse, kus on küsimused minu poliitilistes eelistustes, mis ei oma tähtsust. Aga laiemad etteheited Eesti riigi valitsemise kohta on need, et domineerivad lühiajalised kaalutlused, pikaajalisi eesmärke otsuste taga sageli ei näe... Sealt edasi tulevad hädad, et paljud otsused lähtuvad üsna kitsa huvi esindamise vajadusest, Eesti ühiskonnale tervikuna need kasuks ei tule ja... miks ma peaksin sellega rahul olema?

Keegi ütles hiljuti, et vabaduse kui väärtuse ja ka õiguslikult kaitstava hüve erosioon on murettekitav.

Väga.

Kusjuures, mis mulle selle juures kõige rohkem muret teeb?  See, mis on Eesti riigis praegu koalitsiooni moodustavate erakondade maailmavaade, on fakt. Et vabadus ei ole seal prioriteetsete väärtuste hulgas, selle kohta võib öelda, et Eesti valijad on meile niisuguse koalitsiooni valinud. Aga, kui vaatan valitsemist laiemalt ja toome sinna ka opositsiooni sisse, niivõrd-kuivõrd saab sellest üldse ühtsel kujul rääkida, siis seal ei ole olukord palju roosilisem.

Minu mure tuleb suuresti sellest, et kui ma manan enda silme ette mingi muu võimaliku koalitsiooni ja esitan küsimuse, kas siis hakkaksid asjad oluliselt teistmoodi ja teistel kaalutlustel toimuma, ei ole ma selles sugugi kindel. See teeb murelikuks.

Ega te hakka tegema erakonda või mõne parteiga liituma?

Ei, mul sellist plaani ei ole. Ja ma ei näe, kellega peaksin siin liituma.

Te olete nii heitunud?

Ma ei oska öelda, kas heitunud. Ma ei heitu sellepärast, et praegu ei ole Eestis klassikalisi liberaalseid väärtusi kaitsvat erakonda. Minu jaoks on see lihtsalt fakt. Ma ei ole sellepärast ülemäära kurb, võtan seda kui reaalsust. Ma ei heitu, katsun oma tegemisi planeerida niimoodi, et pean hakkama saama keskkonnas, kus olen. Ja usun, enamvähem, küll ma oma asjadega hakkama saan.

Mõned juristid on eravestlustes muretsenud, et põhiõiguste ja -vabaduste ning ka õigusemõistmise tähtsus on ohtlikult kahanenud – nendega tegeletakse niivõrd kuivõrd eriolukorra tingimused lubavad. Mida teie arvate?

Sellega on nii ja naa. Võrdluses teiste riikidega võiksime olla suhteliselt rahul, mis meil toimus eriolukorra ajal õigusemõistmises. Erinevalt paljudest riikidest meil õigusemõistmine ei seiskunud ja muudatused, viivitused, ebamugavused, mis kaasnesid, olid eriolukorra tingimusi arvestades suhteliselt mõistlikud. Kui vaadata avalikku haldust tervikuna, siis õigusemõistmine sai suhteliselt paremini hakkama.

Aga, see ei tähenda, et kõik toimiski ideaalselt. Lihtne näide on kohtumenetlused, mis hõlmavad isikuid, kes on vahi all. Kõik nad on seaduse silmis praegu süütud inimesed. Kui nende asja arutamine lükkus eriolukorra tõttu nende seisukohast määramatusse tulevikku, siis nende vaatest pole tegemist millegi aktsepteeritava ega rahulolu pakkuvaga. Nii, et probleeme on.

Sildami intervjuu Jaanus Tehveriga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Üks meie ühine tuttav refereeris teie mõtet, et "kui üks suhteliselt madala ohtlikkusega viirushaigus suudab riigi ja ühiskonna sellisel määral tasakaalust välja viia, siis ei taha mõeldagi, mis tulevikus saama hakkab". Selgitage, palun.

Me ju peame endale põhimõtteliselt aru andma, et vahetu tervishoiukriis, millega oleme mõned kuud tegelenud, ei ole midagi sellist, mida maailma ajalukku tagasi vaadates saaksime pidada enneolematuks. Olen siiralt mures, et kui sellise asjaga suudame tekitada kogu maailmas olukorra, kuhu me nüüd jõudnud oleme, siis mis saab, kui juhtub midagi oluliselt tõsisemat. Mis me siis teeme?

Juba praegu olime riigivalitsemise tasandil ammendamas meetodeid, mida riigil on üldse kasutada ja balansseerime väga piiri peal, kas need konkreetsed fiskaalsed abinõud on üldse pikas perspektiivis riikidele jõukohased. Ma ei räägi siin ainult Eestist. Eesti investeerib [erakorraliselt oma majandusse] kaks miljardit eurot, meile suur raha, aga maailma mastaabis marginaalne. Kõik need meetodid, ka Eestis, näitavad valitsuste maksimaalset suutlikkust kriisi majanduslikke mõjusid leevendada.

Mis saab aga siis, kui sama kriis kestnuks intensiivsemalt pikemat aega? Või seisame silmitsi teistsuguse kriisiga, näiteks suure looduskatastroofi või relvakonfliktiga. Mis me siis teeme?

Sel kohal tekib mul nõutus. Me ei tea, mis siis saab. Vaat see paneb muretsema.

Oponendid poliitikute hulgast ütleksid – näete, tema valis raha, meie valisime inimelude päästmise.

See on klassikaline demagoogia. Igasugune valitsemine peab arvestama lühiajaliste eesmärkide ja kaalutluste kõrval ka pikaajalist perspektiivi. Kui see jäetakse tähelepanuta, siis needsamad valitsejad kaevavad ise endale auku. Aga mitte ainult endale, paraku, vaid meile kõigile.

Kui seda ei suudeta teadvustada ja valitsetakse loosungitega, et meie valisime tervise ja advokaadid räägivad ainult rahast – see on kurb.

Mullu detsembris, riigikogus, ütlesite, et teie arvates õigusriik Eestis ohus ei ole, kutsusite parlamendi liikmeid uskuma selle toimimisse, usaldama selle reegleid ja institutsioone. Praegu olete samal arvamusel?

Olen praegu sellel arvamusel, jah.

Et õigusriik Eestis ohus ei ole?

Praegu ei ole.

Aga?

Kõike võib juhtuda.

Eesti ei eksisteeri omas mullis, vaid oleme tänaseks suures osas globaliseerunud maailmas, üks osa arengutest, millest me ei saa ennast isoleerida. Igaüks võib vaadata, kui kiiresti ja samas kui märkamatult – alguses – toimusid väga olulised arengud teistes riikides. Vaatame Poolat, Ungarit ja juba sellest piisab, et aduda – ei tasu endas hellitada lootust, et oleme jõudnud ühiskonna arengus tasemele, kust tagasi langemine ei ole enam võimalik.

Paratamatult see sunnib meid olema valvel. See ei pea meid suunama masendusse, vastupidi, see peaks meis tekitama energiat olema valvel ja vajadusel võtma midagi ette.

Oleme jälle jõudnud tagasi intervjuu keskele ja rahva tahteni. Ungaris valis rahvas just sellise parlamendienamuse.

Jah. Samamoodi sai natsionaalsotsialistlikul Saksamaal NSDAP valitsus alguse nii, et rahvas valis sellise erakonna ja nad siis valitsesid.

Me ei saa seda käsitleda õigustusena, et nii on ja meil ei jää midagi muud, kui rahul olla. Iga inimene peab enda sisse vaatama ja esitama endale küsimuse, mis talle oluline on. Igaüks meist peab endale aru andma, et kui meie valitsemises hakkab midagi valesti minema, siis on igaühe kohus midagi ette võtta. Esimene võimalus on seda realiseerida valimiskasti juures. Seal on probleem, et mälu kipub vähe olema, mida on kandidaadid varem teinud.

Ja tänane opositsioon, kes tunneb ennast kõrvale jäetuna, peaks juba nüüd väga fokusseeritult tegelema järgmisteks valimisteks valmistumisega ja sellega, kuidas jõuda selleni, et rahvas teostaks oma põhiseaduslikku õigust valitseda sellisel viisil, mis opositsioonile edu toob. Aga ma ei näe neil praegu seda tegevust.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: