Tänapäeva (parem-)populistide üks meelistonte, kellega hirmutada, on multikulturalism. Too ähmane multikulti neelavat alla kõik rahvuslikud identiteedid, kellega maid jagab.

Samal ajal, kui esmajoones idariigid kardinaid ette tõmbavad ja igaks juhuks tuledki kustutavad, on Lääne-Euroopa multikulturalismi juba minetamas, eelistades uut kuldvasikat – postmultikulturalismi.

Eestiski on avalik debatt veel multikulturalismi juures, ent integratsioonitemaatika üks komistuskive on lähtuda üksnes nii-öelda uue laine sisserändajatest, iseäranis neist, kes tulevad väljastpoolt Euroopat, kuna kõik võõras on oma olemuselt võõristust tekitav.

Siinne artikkel argumenteerib, et nüüdisintegratsioon ei tohiks oma uudsuses ja populismikõlbulikkuses varjutada seda integratsioonidebatti, mis on käimas juba aastakümneid – räägime eesti-vene integratsioonist. 

*

Põhjuseid ja nurki vaatlemaks eesti-vene integratsiooni on mitmeid. Kindlasti ei saaks väita, et on olnud hetki, mil debatt poleks päevakohane. Kummalisel kombel hõljub see aga riiklikus teadvuses limboseisundis mugaval vastutusvabal kujul – nii see vähemalt mõneti näib.

Milles on aga täpsemalt probleem? Riigile süüdistavalt rehmates ei saavuta midagi, liiatigi ei oleks aus väita, et midagi ei tehta. Ometi on see levinud hoiak – küll kaugeltki mitte ainult integratsiooni puhul, ent selgusehuvist ja lugejavastasest austusest tõukudes võtame hetkel luubi alla vaid selle.

Näib, et integratsioon kui selline on ühest küljest üks põletavamaid teemasid Eesti rahvusteadvuses, teisalt on see kuidagi ammendunud, ära väsitanud. Palju huvitavam on rääkida "Pagulastest", tuntud ka kui "Need Seal".

Vene küsimus hõõgub aga püsivalt ja pidevalt, alalhoidlikult, oodates vaid, et keegi taas leegi sütitaks – on ta ju teadaolevalt kergesti lahvatav teema. Ehk on see põhjus, miks seda hetkel kuigivõrd puudutada ei taheta?

Praegu näib, iseäranis teiste suurte probleemide kõrval, et integreerimiseks ja selleteemaliseks vaidlemiseks pole aega. Nii on vaat et rahulikumgi.

"Pealtnäha hästi" ei ole aga ammendav vastus, sestap võtame järgnevalt vaatluse alla kaks küsimust.

Esmalt uurime eestivenelast läbi identiteedipoliitika prisma: kuidas on integreeritud vastavalt vanema ja noorema põlve venelast (olgu siinkohal öeldud, et eestivenelane kui selline on mõistena küllaltki kohmakas ja tihtilugu ebatäpne, ent selguse huvides kasutame seda üldlevinud sõna siiski siingi)?

Seejärel uurime, kas ja kuivõrd toimib integratsioon läbi hariduspoliitika: milliseks kujuneb vene noor läbi tänase neurootilise keeleõppehariduse? Nende tükkide abil paneme loodetavasti kokku selgema pildi meie oma kodusest multikulturalismi küsimusest – teisisõnu näeme, milliseks (kelleks?) kujundab Eesti riik meie vene päritolu elanikke. 

Eestlase ehitamisele-kujundamisele-kasvatamisele ei pöörata projektipõhiselt nii suurt tähelepanu kui näiteks kohalikule majandusele. Ometi tuntakse üha rohkem vajadust oma identiteedilise paigutamise järele – riigi huvides on see identiteet endaga siduda.

Eestlase puhul on see lihtsam: teda seob Eestiga veri, maa, keel ja muud paatoslikud märksõnad. Säärane riigirahvuslik mõtteviis võib parimal juhul olla võimas rahvustühendav relv, kuid ajalugu on näidanud, et selle relvaga ei tasu mängida. Liiatigi ei ole tõenäoline, et rahvuslik missioonitunne Eesti riigi ees tekiks praegustes oludes ka neis, kel pole nii-öelda vastavat verd ja lipukest riiulil.

Kuidas "müüa" Eestit näiteks kolmanda põlve venelasele rohkemana kui elupaik? Kuidas näidata end väärt kavalerina kauniks kauakestvaks riik-kodanik püsisuhteks?

Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk (Valk 2021) on välja toonud, et veel tänagi leidub eestlase identiteediküsimuse puhul ringmängulikku teisestamist, mis põhineb suuresti keele ja kultuuri tundmisel ning soovil eestlane olla.

Selles osas erinevusi pole – iseäranis esimene nimetatuist on eestlase südame kuldvõtmeke. Suure osa eestlaste arvates ei pea see oskus olema nendega samal tasemel, piisab initsiatiivist; siiski tõdevad nii eestlased kui ka venelased, et vähene keeleoskus takistab omaks saamist. Nii et kas ikka piisab?

Tõrksus ja segased signaalid ei teeks vast kellelegi rõõmu, kui tahes suur on algne soov sulanduda. Seega tasub mõtestada, kui kaua on ratsionaalne raskesti kättesaadavat mängida, enne kui teine pool tüdineb ja eraldub. 

Will Kymlicka on sedastanud, et läänes ei tunta enam muret selle üle, et riigis elavad vähemusrahvused probleemide tekkides niinimetatud emamaale truuks jääksid (Kymlicka 2010, 106).

Eesti kontekstis tundub see väide aga võõras ja kummastav: ei saaks öelda, et siin seda ei kardeta (ehkki peab tõdema, et Kymlickagi tõi siinkohal välja geopoliitika kui multikulturalismi arengut pärssiva faktori paljudes kontekstides).

Hirm selle ees, et Eestis elav venelane pole eestimeelne, on koguni üks levinumaid meetmeid, mida kasutavad siinsed rahvuskonservatiivid ja ksenofoobid (gruppide vahel on paraku ka omajagu kattumist).

Siin on tõenäoliselt mängus mitmed faktorid, ent üldistavalt võib väita, et mida paremal tasemel on riigisisene integratsioon ja -turvatunne, seda vähem nähakse taolist ohtu oma teisest rahvusest kaaskodanikes.

Seega on polariseerumine üks suurimaid ohte mis tahes nurga alt vaadeldes: kui eestivenelane "kapseldub" meediaruumi, mis on suuremal või vähemal määral propagandistlike sugemetega, ei saa seda pidada stabiilseks ega jätkusuutlikuks integratsiooniks ega kodanikukasvatuseks.

Seda on teadupärast leevendatud muu hulgas kohalike venekeelsete meediakanalitega nagu ETV+, kuid ajal, mil enamik usaldab üha enam alternatiivseid meediakanaleid nii vormi kui ka sisu mõttes (teisisõnu: mil Facebookil on hoomamatu teaberohkus ja teenimatu tõemonopol), ei ole see enam piisav. Seega on riigil üha keerulisem tajuda, mis kujundab vene kogukonna identiteeti – mida enam allikaid, seda enam eri tõdesid. 

*

Üks eesti-vene integratsiooni suurimaid küsimusi, mis figureerib teadupärast eredalt iga valimistsükli aegu, on haridusküsimus – kes õpib kus, kellega, mis keeles? Kas keelekümblus viib liblikaefekti läbi riigikeele minetamiseni?

Narvast Tallinna kolinud Igor Širai kirjutab ERR-i portaalis avaldatud arvamusloos, et muretseb oma kodulinna noorte pärast. Tema põhiliseks mureks on see, et eakaaslased ja koolilapsed Narvas ei saagi endale kunagi eesti keelt suhu, kui hariduspoliitika ei võta integratsiooni osas kindlaid ühiseid ja püsivaid seisukohti, vaid laseb Narvas omavahel ühendada keelekümbluskooli ja puhtalt eestikeelse kooli (Širai, 2019).

Peame leidma tasakaalu, mis võimaldab vene noortel päriselt eesti keelt praktiseerida ja harjutada rohkem kui kuus tundi nädalas, aga mis võimaldaks ka neil noortel oma emakeel säilitada. Pelgalt eestikeelsete koolide vene keele tundidest, mis algavad alles kuuendas klassis, pole vene emakeelega noortel ka kasu.

Lahenduseks pakub Širai seda, et me teeksime Narva (ja kõik teised) koolid täielikult eestikeelseks, kuid säilitaks vene emakeelega noorte jaoks võimaluse valikainete kaudu vene kirjandust või keelt õppida. Uuringute põhjal on näha, et noortel, kes saavad tuge oma emakeeleõppes, on ka teistes ainetes paremad tulemused (Lehepuu 2021).

Veel suurema probleemina näeb Širai aga seda, et eelmainitud probleemiga ei tegeleta. Kõik teavad, et vene noored ei oska piisaval tasemel eesti keelt ning ei saa seda harjutada, olgu nad Narvas või Mustamäel, aga pikaajaliste lahenduste otsimine ei tundu endiselt olevat prioriteet.

Siin võib ühelt poolt öelda, et Širai ideed on rawlsilikult liigidealistlikud ning võib-olla teooriatest väljaspool päriselus ei ole meil alati võimalik võtta asju kõige nõrgema lüli vaatenurgast. Samas võib läbimõtlematult kiire tegutsemine "proovipõlvkonnale" rohkem kahju kui kasu tuua.

Narva elanikud ise on seisukohal, et kahe erineva kooli ja kultuuri üleöö kokku toomine tekitab ootamatuid tagajärgi. Tuues kokku nii need noored, kes eesti keelt juba paremini valdavad, kui ka need, kes õpivad 60/40 süsteemi järgi, teeme liiga just neile, kes on keeleõppega kaugemal. Ent mis on alternatiivid?

Samas artiklis toob Tartu Ülikooli Narva kolledži juht Katri Raik välja asjaolu, et Euroopa haridusintegreerijad on šokis selle üle, et Eestis töötavad endiselt paralleelselt nii eesti kui ka vene koolid (Lukk 2013). Eesti võib endale ettekäändeks tuua tõsiasja, et iseseisvumisest pole üldse palju aega möödas, ent tegelikult enam väga kaua selle vabandusega läbi ei saa.

Ehk peaksime kaasama oma aruteludesse neidsamu oma ala spetsialiste, kes on haridusintegratsiooniga juba aastakümneid Eestist ees.

Statistika näitab, et venekeelset õpet pooldavad vähesed ning olenemata rahvusest ollakse pigem eestikeelse õppe poolt. Vene koolid on välja suremas, nii õpilaste kui õpetajate arv neis väheneb (Lehepuu 2021). Fakt on ka see, et üleminek ei saa lihtne olema, kuid poliitikud peavad selle sammu siiski astuma; igavesti venitada ja valimistel populaarsemaid teemasid valida ei saa, sest rahvas kannatab.

See probleem meenutab suuresti ülikooli lõputöö kirjutamist: mida kauem seda edasi lükkad, seda tõsisemad tulevad tagajärjed. Töö saab küll tehtud, aga ikka mõtled, miks küll varem ei alustanud – oleks ju ometi saanud paremini teha.

Vene rahvusest vanemate hirmude nimekiri on seoses lapse eestikeelsesse lasteaeda või kooli panekuga lõpmatu. Kuigi need valikud on aina populaarsemaks muutumas, on levinud mureks jätkuvalt, et last hakatakse kiusama, ta kaotab oma rahvusidentiteedi, ei oska enam vene keelt, ei salli oma perekonda, ei saa koolis hakkama või lihtsalt kannatab raskustes, sest kodus ei saa teda eestikeelse loodusõpetuse töövihikuga keegi aidata. Neid hirme ei tasu pisendada, sest vaevalt keegi end või oma last sellisesse olukorda panna sooviks.

Seega jääb kõige suuremaks argumendiks jääb nende jaoks ikka rahvusidentiteet. Elades täiesti teises kultuuriruumis, ei tahaks ju kaotada osakest enda niigi väiksest siinsest perest. Venelased hoiavad kokku, samamoodi nagu ka eestlased laulupeol.

Noori eestivenelasi ei huvita see, mitu protsenti on eestikeelset õpet või millises klassikoosseisus nad õpivad. Mida nad tegelikult tahavad ja vajavad, on turvatunne. Teadmine, et kuigi nad võivad kodus rääkida teist keelt, siis olles täieõiguslikud Eesti kodanikud nagu nende "päriseestlastest" eakaaslased, siis mitte ainult de jure, vaid ka de facto suhtutakse neisse samamoodi ja neile antakse riigis samad võimalused.

Ühe noore tulevik ei peaks nii tugevalt sõltuma tema vanemate valikutest, mis baseeruvad tihtipeale nende negatiivsel kogemusel Eestis, ja hirmudel, et kui punamütsikesest laps visata hundikarja kätte, saab ta haiget.

Seesama hirm on eriti praegu koolis õppivate noorte vanemate elus läbiv teema. Need noored tahavad olla enesekindlad, julgeda rääkida ja harjutada keelt sõpradega, kes ei tee neid maha, kui nad mõne vea teevad.

Kuigi parempopulistidele meeldib pidevalt öelda "nad ei tahagi olla eestlased, nad ei taha õppida ega keelt osata," saame seda hinnata alles siis, kui neile antakse kõigepealt võimalus (konkurentsivõimeliselt) õppida ja kultuuri sulanduda.

Eestluse pealesurumine tekitab vastupidise efekti, samas ei tähenda see ka, et puudub tahe vähemalt kultuuri ja keelega tuttav olla. Võti on selles, et midagi ei võeta ära, vaid antakse juurde. Neilt ei tohi ära võtta nende identiteeti, nende emakeelt ja võimalust selles hinnanguvabalt avalikult suhelda, vaid peame andma kõikvõimalikud vahendid kohaliku keele õppimiseks ja praktiseerimiseks päriselulistes olukordades. 

*

Praegu 60/40 süsteemi järgi koolis õppivad noored ei ole aga üldse mitte esimene põlvkond, kelle jaoks on teema aktuaalne või kelle saatus on otsustamisel olnud juba aastaid. Venelaste olukord Eestis on küsimärgiga olnud alates 1991. aastast. Tol hetkel oli muid, pakilisemaid probleeme ning ilmselgelt ei olnud venelaste keelevajadused just eriti populaarne teema.

Seetõttu on praegu vananemas mitu põlvkonda inimesi, kes eesti keelt endale korralikult või üldse kunagi suhu ei saanudki (ning ega tol hetkel polnud ka vaja). Mõni nendest inimesest on Eestis elanud kauemgi kui need poliitikud ja kaaskodanikud, kes neid täna kritiseerivad.

Bussipeatustes ja veebis on mõnikord näha küll reklaame, kus Anne Veski keelekursusele kutsub, kuid 50-aastane Olga ei taha enam minna uut keelt õppima, samamoodi nagu ka temavanune Tõnu Türilt ei tahaks reeglina minna rootsi keelt õppima, sest "ta on selleks liiga vana". Olgal on seetõttu kõvasti raskem – mõnikord tundub, et lausa võimatu – head tööd leida.

Nii on ühe vähemuse jaoks juba algusest peale tekitatud  tõeliselt ebasoodsa olukorra, kus ühelt poolt ollakse nende peale pahased, et keelt ei osata ja kultuuri ei austata, samas ei olda ka altid olukorda parandama.

Venelased tõdevad aina enam, eriti koroonakriisi valguses, et madalast palgast tingitud niigi habras turvatunne on kadumas. Teistest rahvustest inimesed teenivad Eestis kõvasti vähem, naiste palgalõhet mainimata, ning juhipositsioonidel on neid samuti harvem näha. Kuigi uuringud on avalikud, eiratakse seda, et pooled uuringus osalenutest tunnevad, et Eestis edukaks olemiseks on vaja olla eestlane (Lehepuu 2021).

Kuid see siin pole süüdistus, sest näpuga näidata on nüüdseks asjatu. Pigem tasub visata õhku küsimus, kas me tahame, et ka tulevased põlvkonnad sellised oleksid. Kas räägime edaspidigi "kadunud põlvkondadest", kes ei oska korralikult ei eesti- ega emakeelt, ei saa eestlastega võrdset palka, ei tea, mis rahvuse hulka nad kuuluvad, ega seda, kuhu rahvaloenduses linnuke panna?

*

Integratsiooniküsimuse lahendamine ei ole aset leidnud üheski varasemas artiklis ning ei leia paraku aset ka siin. Küll aga pakume omalt poolt mõningaid lahendusi. Francis Fukuyama (Fukuyama 2006) kohaselt peab riik nii oma rahvuslik-kultuurilist identiteeti tugevdama kui ka tagama, et see identiteet oleks atraktiivne neilegi, kes seni ringist välja on jäänud.

Nii tema kui ka Charles Taylor rõhutavad muujuures tunnustustaotluse fenomeni ehk marginaliseeritud gruppide väärtustamist ja välist tunnustamist. Kuniks eestlusega teisestamine kaasneb, ei ole realistlik loota, et venelasest "ideoloogiline" eestlane saab.

Haridussüsteemide puhul on kõige olulisem tegutsema hakata. Võimalusel (ehkki see võiks olla ka rangelt kohustuslik) tasuks kaasata haridusintegratsiooni eksperte ka välismaalt. Eesti olukord on ainulaadne, ent milleks on naabrid ja liitlased, kui mitte selleks, et üksteiselt õppida.

Teine oluline eesmärk on kaasata aruteludesse need, keda diskursus otseselt puudutab – noored ja nende vanemad. Eestlased üksi ei saa venelaste saatuse üle otsustada; tuleb tekitada laiem arutelu ja mitte lasta populismil ajakriitilist teemat mis tahes klikisõbraliku suitsukatte taha peita.

Multikulturalism seostub nüüdseks pigem tänapäevase poliitvooluga, kuid selle debati juured on Eesti ühiskonnas juba aastakümneid. Selmet leppida olukorraga, et eesti-vene integratsioon pole lõpuni võimalik, tasub mõelda, kas ja kuivõrd on midagi praeguseks tehtud. Ilmneb, et oleme lapsekingades, aga seda ei tasu võtta kui hävitavat diagnoosi, vaid kui potentsiaali.

Tulevikulootusi hellitavad muu hulgas huvi integreeritud keeleõppega koolide vastu ning polariseerunud rahvusidentiteedi lahtumine ühtsemaks eestluseks kogu oma kultuurilises rikkuses. 

Allikad:

• Fukuyama, Francis. 2006. "Identity, Immigration, and Liberal Democracy." Journal of Democracy 17 (2), 5-20. https://www.researchgate.net/publication/236724298_Identity_Immigration_and_Liberal_Democracy (külastatud 26. aprill 2021).
• Kymlicka, Will. 2010. "The rise and fall of multiculturalism? New debates on inclusion and accommodation in diverse societies." International Social Science Journal 61 (199), 97-112. 
• The Rise and Fall of Multiculturalism? New Debates on Inclusion and Accommodation in Diverse Societies (külastatud 26. aprill 2021).
• Lehepuu, Greete. 2021. "SUUR LUGU | Venekeelsesse perre sündimine annab Eestis halvema stardipositsiooni. Olukorra paranemist pärsivad poliitikute küünilised mängud" https://ekspress.delfi.ee/artikkel/93365105/suur-lugu-venekeelsesse-perre-sundimine-annab-eestis-halvema-stardipositsiooni-olukorra-paranemist-parsivad-poliitikute-kuunilised-mangud (külastatud 16. mai 2021). 
• Lukk, Kristjan. 2013. "Narva eestlasest lapsevanem: koolis toimuv on ka minu mure" Eesti Päevaleht 24. juuli https://epl.delfi.ee/artikkel/66485910/narva-eestlasest-lapsevanem-koolis-toimuv-on-ka-minu-mure (külastatud 26. aprill 2021).
• Širai, Igor. 2019. "Igor Širai: Narva vajab eestikeelset gümnaasiumi" ERR 7. november https://www.err.ee/1000321/igor-sirai-narva-vajab-eestikeelset-gumnaasiumi (külastatud 26. aprill 2021).
• Valk, Aune. 2021. "Kas me sellist Eesti identiteeti tahtime?" ERR, 31. märts. https://www.err.ee/1608161107/aune-valk-kas-me-sellist-eesti-identiteeti-tahtsime (külastatud 26. aprill 2021).

Kommentaar ilmus algselt on Riigiteaduste Seltsi häälekandjas Poliitikalabor.