Vello Loemaa: ühe maksumaksja mõtted keelest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vello Loemaa
Vello Loemaa Autor/allikas: Erakogu

Suudan rääkida peaaegu et kolmes keeles, kuid tunnistan, et jään jänni kõigi nende grammatika eksamil. Sellegipoolest jälgin oma keeleoskuse võimaluste piires meediakanaleid, sh riiklikke ning olen püüdnud olla aus kodanik. Kuid vahetevahel hakkab midagi kõrva kriipima, kirjutab Vello Loemaa.

Minu kunagine hollandi kolleeg ja sõber õppis koolis ladina, vana-kreeka, prantsuse, saksa ja inglise keelt. Nii et heas mõttes kadestamiseks ruumi jagub. Madalmaad on sõdinud nii mere kui ka vallutajatega, aga nende jalajälg kolooniates pole sarnane teiste suurte riikidega. Pigem on neil tulnud rohkem sõdida endast suurematega.

Samal ajal on nende keel (dutch, originaalis siiski Nederlands) suutnud jätta jälje paljude teiste rahvaste keeltesse, sh ka eesti keelde. Afrikaans on vast tuntuim näide, kuid ka merenduse terminoloogias tunneme tänapäevani hollandi meresõitjate mõju. Väiksemad riigid on andnud oma panuse teistesse keeltesse ning selle kinnituseks veel üks näide Havailt: "aloha".

Mäletan ka Havai rahvuskala nimetust humuhumunukunukuapuaʻa ja seda oli kergem ära õppida, kui kümme aastat tagasi Euroopat kimbutanud Islandi vulkaani nimetust Eyjafjallajökull. Eesti keele baasilt on küllaltki lihtne jõuda teiste keelte omandamiseni, vähemalt häälduses. Kuid see selleks.

Rahvusvahelise tsiviillennunduse organisatsiooni ICAO (The International Civil Aviation Organization) ametlikud keeled on araabia, hiina, hispaania, inglise ja vene keeled, nagu ka mitmes teises ÜRO-süsteemis tegutsevas struktuuris. Muidugi on paljudes rahvusvahelistes organisatsioonides kasutusel ka prantsuse keel.

Sarnaselt paljude eestlastega suudan minagi suhelda inglise ja vene keeles. Seega maailmas vast hätta ei jää. Kuid Euroopas oleks vast ka saksa keele oskus kasuks.

Inglise keel kui moodne diplomaatiline keel levis omal ajal impeeriumis, kus päike kunagi ei loojunud. Tänapäeval eristatakse riike, kus räägitakse seda riigikeelena, neid, kus inglise keel on kasutusel teise riigikeelena ja muidugi õpitakse seda paljudes riikides ühe esimese võõrkeelena.

Arvatavasti peab olema keeleteadlane, et üles lugeda ja kirjeldada erinevaid inglise keele variatsioone. Kuid tavaelus on paljud puutunud kokku olukorraga, et mujalt pärit vestluskaaslase inglise keel paistab olema arusaamatu, vähemalt esimese hooga.

Traditsiooniline diplomaatiakeel prantsuse keel on sarnaselt levinud üle maailma ning ka siin eristatakse dialekte jms. Minu prantsuse keele oskus lubab kuidagimoodi ellu jääda restoranis, lugeda kümneni ja on ka kõik. Kuid veidi ringi reisinuna võin tõdeda, et Kanadas Quebecis võivad mõned elanikud olla rohkem prantslased kui Prantsusmaal võib leida, kusjuures nende keeles on sajanditetaguseid sõnu, mida praeguse prantsuse keele kõnelejad võib-olla ei tunnegi.

Prantsusmaa kõrval Belgias on samuti tekkinud moodsaid prantsuskeelseid sõnu, mida prantslased ei kasuta. Belgias, kuhu on immigreerinud miljoneid inimesi Aafrikast, on riigikeelte õpetamine alates lasteaiast väga heal järjel. Olen kohanud näinud, kuidas kohaliku omavalitsuse ametniku ees seisab külastaja poole silt kirjaga: "teiega suheldakse ainult riigikeeles". Multikultuursus multikultuursuseks, kuid riigil on oma hädavajalikud nõuded paigas ja keeleõppe süsteem toetab seda.

Ametliku riigikeelena on inglise keel Euroopa Liidu riikides veel ainult kahes neist, kuid teise keelena (Iirimaa, Malta). Mujal maailmas aga kasutatakse seda riigikeelena Austraalias, Uus-Meremaal ja Ameerika Ühendriikides. Inglise keel on kasutusel kümnetes riikides ja paikades ametlikult ning mitteametlikult, kusjuures kohati suurte erisustega. Ainuüksi Euroopas kogenud kõrv eristab kohe, kas inglise keelt räägib soomlane, hispaanlane või kreeklane vmt.

Riigikeele eest kannab hoolt juba vastav pealinn, olgu see Reykjavik või Helsingi. Kuid vaevalt et London kipub mingitele kaugetele kohalikele ette kirjutama, kuidas nende inglise keelt rääkida. Selles mõttes erinevad Vene ja Briti impeerium kindlasti, vähemalt pole käibel mõisteid nagu ameerika vene keel (võrdle: American English) või Venemaa vene keel (võrdle: British English). Moskva üksi seisab vene keele kaitsel.

Kuid ka Venemaal keel areneb, isegi niivõrd, et paljudel juhtudel ei kasutata omaenda vene keele rikkust, võttes hoopiski naljakalt kõlavaid laensõnu mujalt. Kuid nagu näitab reaalne elu igal pool, keeleteadlased on lõppude lõpuks soostumas nende arengutega, mis on rahvakeelest välja kasvanud.

Vene keeles sain kunagi põhikooli lõpetamisel aastahindeks koolipoisi kolme. Sellegipoolest sain hiljem selle üpris hästi selgeks, ehkki eesti aktsendiga. Nii et kontrollimaks, et tegu on "välismaa agendiga", polnuks vaja küsida, kuidas kõlab sõnapaar "must kohv". Väga paljud venelased ütleksid valesti черное кофе ja väljamaa luuraja ütleks kindlapeale õigesti черный кофе.

Pole mina olnud spioon ega ka reeglid raudsed, tänapäeval on lubatud kõnekeeles ka kunagine vale väljend. Kuid uuemal ajal olen nii mitmelgi korral murdnud pead, kui olen kuulnud mõne noore inimese kõnet nii eesti kui ka vene keeles. Pole võimalik aru saada, missugune on ta emakeel, nii puhtalt räägib. Nii et õppimine ja eriti harjutamine teeb meistriks.

Kõik keeled arenevad, nii ka vene keel. Loomulikult on tänavakeeles tunda, kes valdab Puškini keelt või kes on käes hoidnud sõnaraamatut, mille on koostanud Vladimir Dal, kuid ka neid, kelle sõnavara on ülimalt kasin ning seda "rikastavad" vaid väga pahad (sõimu)sõnad. Tegelikult on vastik ka siis, kui viimaseid pruugivad need, kelle emakeeleks pole vene keel. Kahjuks juhtub seda ka haritlaste seas.

Iseenesest on nii mulle kui ka paljudele teistele, kes on üles kasvanud roppusteta keelekeskkonnas, nende vohamine tänapäeval vastik, ükskõik mis keeles. Võib näida uskumatuna, kuid minu pikaaegne kogemus venekeelses keskkonnas näitas, et saab hakkama ka roppusteta, ei kasutanud ma neid ise ega kasutatud ka minu vastu.

Kuid ka vene regioonides on erinevaid kõnepruuke, nagu suures riigis ikka. Isegi meil on selgesti eristatavad Setumaa, Võromaa, Saaremaa jt oma murretega. Eestis on vene keelde tekkinud sõnu, mida Venemaal ei kasutata või on nende asemel on mingid teistsugused väljendid.

Sellegipoolest aga paistab, et kohalik vene keel hoiab kramplikult kinni nendest raamidest, mis on just Moskvas kasutusel. Üheks selliseks märkimisväärseks tunnuseks on suhted Ukrainaga.

Nõukogude pärandi ja mäluga venelased rõhutavad oma grammatilist "traditsiooni" seoses sõnaga "окраина". Kes vene keelt valdab põhjalikumalt ja ei jää toetuma ainult ilukirjanduslikule tagapõhjale, teab, et okupant ja vägistaja on alati peal, st "на".

Mis aga puudutab grammatikat, siis see kehtib ühtemoodi kõikide riikide suhtes ja siis on kasutusel "в". Igal juhul pole mingit probleemi rakendada seda Eesti Vabariigi avalikus meedias. Seda enam, et jutt on ikkagi vene keele grammatika reeglite järgimisest. Erand on tekitatud kunstlikult.

Muide, Nikolai Karamzin (1766-1826) oma juttudes Vene riigi ajaloost kasutas väljendit "в Украине" (Предания веков, Издательство "Правда", 1989). Karamzin kirjanikuna oli vast ikkagi rohkem ajaloolane, kui poliitikutest ajalookirjutajad. Ta sai kasutada veel Nestori ülestähendusi, mis hävisid Moskva põlengutes 1812. aastal Neid tulekahjusid ei süüdanud ei Napoleon ega ka tema väed. Kui ajaloolasena oli Karamzinil väiksem roll, siis kirjamehena vast suurem, panustades vene keele arengusse.

Hoopis raskem lugu aga on hääldusega. Kõigepealt, ERR-i venekeelsete saatejuhtide ja ajakirjanike seas on mõned väga head eeskujud. Kuid on üks asi, mida kindlasti soovitaksin parendada. Eesti nimede, kohanimede ja nimetuste hääldus peab olema kohaliku kasutuse jaoks. Veelgi enam, nende inimeste, kelle emakeeleks või peamiseks suhtluskeeleks on olnud siiani (sõltumata rahvusest) vene keel, eluliseks vajaduseks on läheneda Eestimaale, mitte mängida heasoovlikku turisti.

Omast kogemusest tean, et võõral maal on mitte ainult viisakas kasutada kohalikele arusaadavaid sõnu. See on ülimalt kasulik, näiteks, kui küsid kohalikelt teed, hääldada nimesid ja nimetusi nii, et see oleks neile arusaadav.

Mul on olnud juhuseid, et teleekraanil räägib eestimaalane ja ma esimestel hetkedel ei saa aru, mis kohanime ta mainis.

Minu arusaamise järgi elame kõik ühes riigis ja käime samades kohtades, millel on sageli lausa iidne eestikeelne nimetus, kuid venekeelse häälduse tõttu on ta lihtsalt tundmatuseni moonutatud. Nii ka nimede ja muude nimetustega. ERR peab rakendama oma võimet õpetada. Sealt on juba lihtsam edasi arendada eesti keele oskust. Tehke see esimene samm ära.

Protsessil on ka teine külg. Need inimesed, kes püüavad rääkida vene keeles, peavad aduma, kui hea on nende tase. Liiga sageli on mul kahju nendest õpetajatest, kes peavad kuulama kunagiste õpilaste niivõrd halba keeleoskust, et mõnikord läheb isegi jutu iva kaduma.

Muidugi peavad õppima ka paljud saatejuhtide ja ajakirjanike külalised, kes soovivad pildil ja valijaskonna kõrvus olla, sõltumata emakeelest. Kui kooliharidusest jäi puudu, siis pole ka hullu. Kunagi pole hilja hakata vabanema parasiitsõnadest, ee-tamisest või ää-tamisest vms.

Eneseväljendamise oskus tuleb alati kasuks. Kuid oma keele kõla ja võlu tuleb hoida ka vabaduse tingimustes. Nõukogude korra tingimustes tulime meie Eestis sellega toime paremini kui tuldi näiteks Valgevenes.

Minu tagasihoidlik kogemus tunnistab, et kui vestluskaaslasel on väga hea ülikooli tasemel keel, siis tahes tahtmata püüad ka ise tema moodi sõnu ja lauseid seada. Hea eeskuju on nakatav.

Ma armastan Eestit ja eeldan, et seda tunnet jagavad ka need, kes elavad siinsamas. Armastus sõnades on üks asi, tegudes aga võib juhtuda, et see tunne oli ekslik. Kui ikka armastad Eestit, siis õpid armastama ka keelt, mida siin räägitakse.


ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: