Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.

Poes käia on igal juhul ohtlik. Igalt pinnalt võib saada nakkuse. K-o-h-e tuleb teine laine, sest piirangud võeti maha. Kui kohe ei tule, tuleb sügisel. Kui ei tule sügisel, tuleb talvel tsunamina. Immuunsust kindlasti ei teki. Kui korra põedki läbi, nakatud edaspidi veel lugematu arv kordi!

Vaktsiini ei tule. Kui tuleb, siis ei toimi, sest viirus on muteerunud. Ravi ei ole, kuid ka ei tule. Elu on igaveseks muutunud. Maailm on igaveseks muutunud. Edasine on vaikne, aga erakordselt (elu)ohtlik tiksumine vältimatu, kuid see-eest kohutava lõpu poole.

Kui te nüüd ühel (või sellel teisel) põhjusel niisuguse ilukirjanduslikke liialdusi sisaldava sissejuhatuse peale pahandate, siis ei saa ma sinna midagi parata. Pahandage aga.

Tegu on paari kuu jooksul kogunenud seisukohtadega, mida on kippunud esitama inimesed, kes muudel teemadel kui konkreetne tervishoiukriis on minust kindlasti selgelt targemad, ratsionaalsemad ja külmema närviga.

Hirm lihtsalt on midagi täiesti inimlikku ning ma olen kaugel sellest, et seda naeruvääristada. Küll aga on mul tõsiseid kahtlusi selliste mõtete kogumiga illustreeritud mentaalse seisundi pikaajalise püsivuse suhtes laiemates massides.

Ajalugu on näidanud, et mingilgi moel võrreldavad tervishoiukriisid on lõppenud sotsiaalselt varem, kui nad on lõppenud meditsiiniliselt.

See on ka juhtmõtteks majanduse vaatlemisel.

Lühike vaade

Seega, esiteks – arvestades majanduse pausilepanekut, on tervishoiukriisi tagajärjel inimtekkelise majandusvaakumi leevenemise järel tõenäolised paar kvartalit erakordselt kiiret kasvu.

See on ka loogiline, kui mitmedki ärid hakkavad sisuliselt täielikust seisakust liikuma. Samas pärast seda arengut tuleb oma optimismiga olla ettevaatlik, sest esialgse spurdi järel ilmselt selgub, et osa tööpuudusest on püsivam.

Väikeettevõtted on eriti haavatavad, sest tervishoiukriisi kontekstis võib olla olnud vägagi raske kohaneda. Samuti valitseb selge teadmatus selle suhtes, kuidas mõjutavad näiteks sotsiaalse distantseerumise reeglid, kui need peaks ühel hetkel taas karmistuma, edaspidi käibeid ja kasumeid.

Parastavad süüdistused puhvrite puudumise kohta ei ole siin kohased, sest olgem ausad – keegi ei valmistu selleks, et käive mingiks perioodiks (peaaegu) nulli kukub. See tähendab, et fiskaalne stimulatsioon ehk riigipoolne lünkade täitmine ei pruugi tuua (oodatud) jõulist taastumist. Samas muidugi aitab see paljude jaoks šokki pehmendada.

Lisaks on igasugused lühiajalised majandusprognoosid täna selgelt ülispekulatiivsed. Kuigi näiteks kohalik trend tervishoiukriisi osas on lootustandev, on maailmas piisavalt piirkondi, kus see nii ei ole.

See tekitab olukorra, kus ühes äärmuses on optimistlik stsenaarium sellest, kuidas tervishoiukriis taandub, ning teises äärmuses tervishoiukriisi teine (ja hullem) laine. Kõige ausam seisukoht on seega tunnistada, et sõna "prognoos" tuleb vähemalt lühiajalises kontekstis asendada sõnaga "arvamus".

Pikem vaade

Pikemaajalise vaatega on veidi (!) lihtsam. Kui teame, et potentsiaalse majanduskasvu määravad tööjõu hulga ja tootlikkuse kasv, saame teha praeguse tervishoiukriisiga seonduvalt pikemaajalisi järeldusi.

Esiteks on arusaadavalt tekkinud täiendav motivatsioon võtta kasutusele meetmeid/tehnoloogiaid, mis tootlikkust parandavad. Teisalt aga pole tervishoiukriisi mõju tootlikkusele kindlasti ainult positiivne. Tootlikkus tähendab ju seda, et hea ja paraneva kvaliteediga toodanguühik saadakse kätte madala(ma) ühikukuluga. Arvestades seda, et tervishoiukriis sunnib tarneahelaid ja nende kindlust ümber hindama.

Tootmine kolib odavatesse piirkondadest tagasi. Tarnekindlus paraneb, kuid kulud kasvavad ning kasumimarginaalid vähenevad. Globaliseerumine võib meeldida või mitte meeldida, kuid tootlikkuse vaatevinklist on sellel olnud selge positiivne efekt ning selle "tagasi keeramine" evib seega vastupidist efekti.

Teine praegusest tervishoiukriisist tulenev löök tootlikkusele on tingitud asjaolust, et ettevõtete bilansside tervis on arusaadavatel põhjustel halvenenud. Seega räägime me suure tõenäosusega kahanevast valmidusest ja võimekusest investeeringuteks. Investeeritakse aga ju innovatsiooni ehk tootlikkuse kasvu.

Kolmas tervishoiukriisiga seotud pikemaajaline probleem on kulude kasv seoses nii töötajate kui ka klientide turvalisuse tagamisega. Loomulikult on need meetmed igati arusaadavad, kuid need tähendavad ka kulu ning see kulu tootlikkuse kasvuks ei transformeeru. Palun mitte valesti aru saada – eelnev oli tõiga nentimine, mitte hinnangu andmine.

Neljas pärandus, mille me sellest kriisist saame, on riigi rolli oluline kasv. Enamus, kes majandusega praktiliselt vähegi on pidanud kokku puutuma, teavad, et see on asjaolu, mis tootlikkuse kasvule nüüd kindlasti positiivselt  ei mõju. Ilmselt liigutatakse tervishoiukriisi järel ka rohkem ressursse meditsiini, mis jätab muude valdkondade jaoks vähem ressursse.

Palun jällegi mitte valesti aru saada – eelnev oli tõenäolise arengu kirjeldamine, mitte hinnangu andmine.

Seega ei ole liialdus öelda, et tervishoiukriis mõjutab potentsiaalse majanduskasvu tootlikkuse komponenti selgelt negatiivselt.

Tööjõu komponendist pole siin mõtet rääkida, sest arenenud riikide rahvastiku vananemistrend ei tohiks enam mingi üllatusena tulla. Loomulikult on tootlikkusele avaldatava negatiivse mõju suurust raske hinnata, kuid isegi kasvu kerge vähenemine võib tuua pikema aja jooksul suuri kumulatiivseid efekte.

Tulles aga tagasi ilukirjanduslikke liialdusi sisaldava sissejuhatuse juurde, siis vaatamata problemaatika teravuse ja riskide adumisele ei ole mul võtta ei oma kogemust ega ajaloolist pretsedenti sellest, et kriis või sündmus suudaks inimeste sotsiaalselt käitumist oluliselt muuta.

Inimeste mälu on lühike ning kohe, kui tervishoiukriis tundub olevat arusaadavates ja kontrollitavates raamides, minnakse tagasi oma tavapärase käitumise juurde. Seda eriti siis, kui saame rääkida mingi hetk mingitestki meditsiinilistest läbimurretest.

Seega jah, mingil hetkel tungleme me jälle lennukile ja igale poole mujale. Ajalugu kipub viitama sellele, et elu kipub edasi minema ja tegema seda paljuski nagu varem.