Hiljuti avaldas Euroopa Liidu (EL) põhiõiguste amet mõtlemapaneva aruande, mis põhines üle-euroopalisel küsitlusel, kus uuriti, mida inimesed teavad ja arvavad inimõigustest.

Aruande tulemusi vaadates on huvitav märkida, et 88 protsendi EL-i elanike hinnangul on inimõigused olulised õiglasema ühiskonna loomiseks. Selliste vastuste protsent varieerus 76 protsendilt Ungaris kuni 96 protsendini Maltal. Küsitletute seas oli 44 protsenti inimesi, kel on majanduslikult keeruline hakkama saada ja 38 protsenti olid vanemad kui 65-aastased.

27 Euroopa Liidu liikmesriigist üheteistkümnes oli pool või isegi veidi enam küsitletutest seisukohal, et nende riigis pole inimõigustega probleeme ja rikkumised leiavad aset "mujal". Eesti elanikest leidis 58 protsenti, et probleemid inimõigustega esinevad teistes riikides.

Aruandes on avaldatud ka küsitluses osalenud Eesti noormehe arvamus, mille järgi inimõigusi Eestis küll üldiselt austatakse, kuid probleem on selles, et vähese sissetulekutega inimestel (näiteks pensionäridel ja puuetega inimestel) on raske hakkama saada.

Samal ajal leidis 68 protsenti Euroopas küsitletutest, et on inimesi, kes saavad inimõigustest ebaõiglaselt kasu. 33 protsenti nõustus väitega, et inimõigustest lõikavad kasu ainult need, kes neid küsitletute arvates tegelikult ei vääri, näiteks kurjategijad ja terroristid. Niisugused avaldused teevad muidugi kurvaks, sest inimõigused on kõigil.

Tuleb selgitada säärase suhtumise tagamaid. Kui vaadata Euroopa inimõiguste kohtusse pöördujaid, siis suur osa kaebustest tuleb just end oma õigustega kurssi viinud kinnipeetavatelt. Küsitlusele vastanute seisukohta võis lisaks nende endi viletsatele elutingimustele mõjutada ka teadmatus ja abitus – tunne, et minust ei hoolita.

Äsja viidi läbi ka üks teine küsitlus Eesti inimõiguste instituudi tellimusel ja see puudutas inimõiguste kaitset eriolukorras. Instituudi akadeemilise nõukogu esimehe Mart Rannuti sõnul selles veebiküsitluses inimõiguste detailidesse ei laskutud, sest loodeti, et inimesed teavad, mis on inimõigused.

See lootus ei ole paraku põhjendatud. Eelnevast võime järeldada, et inimõigused jäävad sageli liiga abstraktseteks ja inimestele võib tunduda, et neid see teema ei puuduta – tegemist on kurjategijate, vähemuste või hoopis rikaste pärusmaaga.

Inimõigused, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted

Et inimõigused on tegelikult kõigi meie õigused, vajab lahti seletamist. Koroonaviirusega kaasnenud meetmed võisid meid ehk tõsisemalt mõtlema panna sellele, kui oluline on õigus elule ja tervisele, aga ka teised inimõigused, nagu liikumisvabadus.

Ent tunnistagem – kui palju aega ja võimalusi on keskmisel tööl käival ja mitte ühtegi vähemusse või eriliselt puudutatud gruppi kuuluval Eesti inimesel mõtiskleda oma igapäevaelus ja tavaolukorras selle üle, mis on tema inimõigused, kas ja kes neid rikub ning kust rikkumise korral abi saada?

Aga ka need keskmised inimesed, mitte ainult nõrgad ja väetid, vajavad tuge, et tugevaks jääda ja vajadusel teisi aidata. Tuleb meeles pidada sedagi, et inimõigusi ei tohi devalveerida.

Tulles tagasi EL-i põhiõiguste ameti küsitluse juurde, siis vaid veidi enam kui pooled küsitletutest on "midagi kuulnud" EL-i põhiõiguste hartast (53 protsenti), natuke rohkem teatakse siiski Euroopa inimõiguste konventsiooni (68 protsenti) ja ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni (67 protsenti).

Ehkki vähem tuntud, on EL-i põhiõiguste harta ometi väga oluline dokument. Seda kohaldatakse juhul, kui liikmesriigid rakendavad EL-i õigust. Kuna suur osa Eestis kehtivast õigusest on tuletatud just EL-i õigusest ja osa sellest kohaldub meile ka otse, on need juhtumid märksa igapäevasemad kui oskame arvata.

Võtame näiteks tarbijakaitse, andmekaitse, EL-i põllumajandustoetuste jagamise, sisserände- ja varjupaiga küsimused jpm. EL-i põhiõiguste harta on võrreldes Euroopa inimõiguste konventsiooniga moodsam dokument ja sisaldab ka selliseid õigusi, mida konventsioonis otsesõnu kirjas pole. Üks olulisi inimõigusi on kahtlemata inimväärikus.

Niisiis on kindlasti vaja tõsta teadlikkust inimõiguste kohta laiemalt, samuti teadmisi Euroopa inimõiguste konventsioonist ja EL-i põhiõiguste hartast. Lisaks inimõigustele on tähtsad demokraatia ja õigusriigi põhimõtted, mis moodustavad ülejäänud osa EL-i kolmest alussambast.

Võimude lahusus, poliitilised vabadused, läbipaistvus ja vastutus on hästi toimiva demokraatia rahvusvaheliselt tunnustatud eeldused. EL-i põhiõiguste ameti küsitlusest koorus üllatav tõsiasi, et kuigi 86 protsenti vastanutest peab õigust vabadele valimistele demokraatia seisukohalt väga oluliseks, siis noored inimesed vanuses 16–29 pööravad sellele millegipärast palju vähem tähelepanu kui vanemad.

Oleks huvitav teada, mis on selle põhjuseks, kas madal teadlikkus, noorte muud huvid, üleküllastumine või pettumine poliitikas, poliitiline olukord riigis?

Selles vanuses noortest leiab vaid 58 protsenti, et opositsiooni õigus sõnavabadusele on oluline, samal ajal peab opositsiooni õigust sõnavabadusele oluliseks tunduvalt suurem osa (70 protsenti) 54–64 aastastest küsitletutest.

Eriti hakkas silma Tšehhi, kus noorte hulgas pidas opositsiooni sõnavabadust oluliseks vaid 32 protsenti küsitletutest, Eestis oli see arv vastavalt 46 protsenti. Opositsiooni sõnavabadust pidasid kõige tähtsamaks Itaalia ja Malta noored (80 protsenti). Seega peaks inim- ja põhiõiguste alane teavitus paremini kaasama ka noori.

Mõtlemapanev on seegi, et 63 protsenti küsitletutest arvab, et võimuerakonda kuuluvad inimesed on töökoha saamisel eelistatud positsioonil. Ungaris leidis nii koguni 92 protsenti vastanutest. Ka Eestis oli see arv murettekitavalt kõrge, 69 protsenti. Madalaim oli see näitaja seevastu Taanis ja Hollandis (18 protsenti). Võimuerakonda kuulumist nägi eelisena töökoha saamisel 76 protsenti Läti ja 46 protsenti Soome küsitletutest.

Inimõigused on mõeldud kõigile

Enesestmõistetavalt on paljude selliste küsimuste puhul oluline, kuivõrd suudab näilikkus tegelikkusele vastata. Näiteks kohtud ei pea mitte ainult olema sõltumatud, vaid sellised ka avalikkusele näima.

Sellega seoses saab välja tuua, et 27 protsenti küsitletud EL-i elanikest arvab, et nende riigis pole kohtunikud "kunagi" või "on harva" võimelised tegema oma tööd valitsusest sõltumatult. Sellise arvamuse osakaal küündib 11 protsendilt Taanis kuni 47 protsendini Horvaatias (Eestis on see siiski küllalt madal – 14 protsenti).

Toonitab ju ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47, kui oluline on sõltumatu ja erapooletu kohtupidamine selleks, et tagada inimõiguste tõhus kaitse. Sõltumatu kohus on osa õigusriigist ja peaks olema sama loomulik nagu õhk, mida hingame. Sõltumatu ja sellisena ka näiv kohtumõistmine pole kohtunike privileeg, vaid ennekõike kohtusse pöördujate ja kohtu alla sattunute õigus.

Samal ajal on tähtis, et ka riikide haldus toimiks õiguspäraselt ja austaks inimõigusi. Liikmesriike seob EL-i õiguse rakendamisel EL-i põhiõiguste harta artiklist 41 tulenev õigus heale haldusele, mis on üldtunnustatud põhimõte ka Eesti õiguses. Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.

Igaühel on õigus sellele, et ametiasutused nii oma riigis kui ka EL-i institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul; et teda kuulatakse ära enne, kui tema suhtes kohaldatakse meedet, mis võib teda kahjustada; et ta saab tutvuda teda puudutavate andmetega ja et asutustel on kohustus oma otsuseid põhjendada.

Inimõigused on mõeldud kõigile, mitte ainult rikastele, kurjategijatele või võimupartei liikmetele. Selleks, et see nii ka tegelikkuses oleks, tuleb inimestele tutvustada nende õigusi ja ka võimalusi, kuidas neid paremini kaitsta nii tava- kui ka eriolukorras. Tuleb tagada, et haldus vastaks hea halduse põhimõttele ja kohtud oleksid sõltumatud ning seda kõike mitte ainult liikmesriikides, vaid ka EL-i enda institutsioonides.