Heli Aru-Chabilan: viis sammu tulevikukooli suunas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Heli Aru-Chabilan
Heli Aru-Chabilan Autor/allikas: Erakogu

Enne koroonakriisi paljude jaoks veel tulevikumuusikana kõlanud e-lahendustest sai üleöö päästerõngas, mille abil õppetöö Eestis jätkuda sai, kirjutab Heli Aru-Chabilan.

Ja me saime päris hästi hakkama - Balti- ja Põhjamaades läbi viidud uuringu põhjal oli üheksa Eesti õpilast kümnest distantsõppe korraldusega rahul (vt: Balti- ja Skandinaaviamaades läbiviidud uuring: Laste e-õppe kogemused COVID-19 eriolukorra ajal. Telia 2020) Aga mida me kõik õppisime?

Kiiresti muudab inimene oma harjumusi, kui midagi muud üle ei jää. Üle kahe aastakümne, alates Tiigrihüppe algusaegadest oleme koolitanud ca 3000 õpetajat aastas, aga alles sel kevadel paranes digipädevus hüppeliselt, korraga nii õpetajatel kui ka õpilastel. Olime kõik otsekui osa suurest inimkatsest, mille tulemusena on meil nüüd palju andmeid.

On aeg analüüsida ja otsustada, kuidas tahame edasi liikuda.

1. Me õpime erinevalt. Arvestame siis sellega

Distantsõpe tõi esile õppijate erinevused õpistiilis. Eks me teadnud ju ennegi, et oleme erinevad: peame enesestmõistetavaks, et Spotify arvestab meie muusikamaitsega ja Youtube soovitab videosid, mis meile huvi võiks pakkuda.

Oleme ju isiksused ja harjunud, et igaühele meist erinevat, isikupärast sisu pakutakse. Samal ajal õpivad meie lapsed enam-vähem samamoodi nagu 19. sajandil - vanuse järgi klassidesse jaotatult, sama plaani järgi samal kombel samu asju õppides.

Koroonakevad tõi õppijate erinevused veelgi paremini esile. Oli neid, kel asi ilma õpetaja juuresolekuta üldse ei edenenud. Aga väga palju oli ka õppureid, kellele suurem vastutus ja iseseisvus, loomingulisem lähenemine või koduseinte vahel valitsev turvalisem keskkond palju paremini sobisid.

Pole kahtlustki, et õppimise personaliseerimine ehk tingimuste loomine iga õpilase vajadusi, tugevusi ja võimeid arvestavaks õppeprotsessiks peab olema lähiaastate haridusotsuste keskmes.

2. Paindlikkus annab tiivad

Videotunnid, videokoosolekud ja isegi videosünnipäevad muutusid sel e-õppe kevadel tavaliseks. Tehnoloogia aitas hoida ühendust, jätkata tööd ja õppimist. Saadud kogemusest tasub võtta kaasa kõik kasulik. Toon vaid mõned näited. E-õppega põimitud paindlikum koolikorraldus:

  • elustab maapiirkondi. Koroonakriis tõestas, et elu maal on võimalik ehk kaugtöö ja paindlik e-õpe võimaldaksid maale kodu rajada neil Eesti peredel, keda praegu sunnib linna jääma vaid kooli asukoht;
  • aitab siduda välismaal elavaid peresid Eestiga. Head emakeelset Eesti haridust võiksid e-õppe teel saada ka lapsed, kes vanemate töö tõttu välismaal elavad;
  • on päästerõngas noortele, kes ei saa koolis kohal käia erinevatel põhjustel - spordilaagrid, tervislikud põhjused, vmt. Nüüd on neil võimalik püsida oma klassikaaslastega samas tempos.

Paindlikum elukorraldus võiks puhuda tuult tiibadesse paljudele väärt ideedele. Muu hulgas meelitada ka rohkem noori õpetajakutse juurde või jagada häid aineõpetajaid mitme kooli vahel.

Valdav enamus lastestki tundis end distantsõppe ajal turvalisemalt, suur osa magas paremini ja paljud isegi sõid tervislikumalt. Kõiki maailma probleeme e-õppega môistagi ei lahenda, kuid paistab, et päris mitmed siiski. Sellest kevadest saime me palju väärt andmeid - kasutame neid targalt.

3. Digilahendused - vabadus valida ja vajadus otsustada

Eesti kool on autonoomne. Iga kool otsustab ise, milliseid digilahendusi ta kasutab. Hariduse e-lahenduste valdkond areneb kiiresti, kõike pole alati mõistlik keskselt otsustada. Ka e-Eesti edu tugineb otsusele valida riigiinfosüsteemi loomisel paindlikum ja kohanemisvõimelisem hajus süsteem. Meie õpetajad ja kool on osanud valikuvabadust hästi kasutada - Eesti haridus on kõrgel tasemel. 

Samas jääb eriolukorra esimesi nädalaid paljudele õpetajatele-õpilastele meenutama suur segadus ja erinevate õppekeskkondade virvarr. Uues olukorras vajasid õpetajad ja õpilased uusi tehnoloogilisi lahendusi paljude igapäevaprobleemide lahendamiseks. Loetud päevadega tuli õppida selgeks palju seni võõraid keskkondi. Ekstreemsematel juhtudel, eriti kui pere lapsed käisid erinevates koolides, võis neid olla mitukümmend.

Õppisime, et kriisis vajame selgeid juhtnööre ja tuge. Koolil tuleb otsustada, milliseid lahendusi õpetajad kasutavad: kuidas toimub õpilastega suhtlemine, kuidas korraldatakse videotunnid, millises kanalis suhtlevad õpetajad omavahel jne. See teeb ka õpilaste-lapsevanemate elu kergemaks.

Koolidele oleks kindlasti toeks, kui Eestis oleks olemas hariduse e-lahenduste "turuplats", kust saaks ülevaate erinevatest lahendustest ning oleks võimalik vastavalt vajadusele ka huvipakkuv tarkvara soetada.

4. Internet on inimõigus, seadmed hädavajalikud

Ka maal peab olema hea ligipääs netiühendusele. Koostöö riigi ja telekomiettevõtete vahel toimis kriisiajal hästi: operaatorid jälgisid internetiliiklust, suurendasid kanalite mahtu ja paigaldasid seadmeid, et üleöö hädavajalikuks muutunud internet oleks paremini kättesaadav. Peredele tulid appi ka kohalikud omavalitsused ja koolid. Me saime hakkama, aga veelgi selgemaks sai, et kiire internetikaabel peab jõudma Eesti äärealadele ning parandada tuleb ka koolide internetikvaliteeti.

Riigi investeeringuid digitaristusse on olnud tark otsus, ent õpilaste arvutitega varustamiseks vajasime kevadel ka kodanikuinitsiatiivi "Igale koolilapsele arvuti". Tulevikus aitaks seadmenappust leevendada Chromebooki kasutuselevõtmine. Tänu soodsale hinnale, turvalisusele ja lihtsusele on need maailmas palju populaarsust kogunud just haridusvaldkonnas. Alates tänavu kevadest on ka Eesti koolidel võimalik litsentseeritud Chromebooke soetada.

5. Eesti tehnoloogiatargaks. Turvaliselt

Koos e-eluga muutus seni kaugena tundunud küberturvalisus ühtäkki meie igapäevaelu osaks. Kellega ja milliseid andmeid me oma lapse kohta jagame? Kuidas võime olla kindlad, kes tegelikult meie videokoosolekutel ja -tundides osalevad? Mida võib võõras silm videokohtumisel minu taustal märgata? Detaile, millele mõelda, oli ühtäkki palju rohkem.

On väga tähtis, et e-Eesti kodanikud pole mitte ainult head tehnoloogiakasutajad, vaid ka targad ja teadlikud kasutajad. Meie õpilased, õpetajad ja lapsevanemad peavad tundma netiohtusid. Ja küberturvalisus peab olema kindel osa meie haridusest. Haridustee algusest peale.

Tulevik on siin

Muutused, mida haridusstrateegia 2035 projekt kirjeldab kauge tulevikuna, jõudsid 2020. aasta kevadel kohale. Võib-olla mitte veel kõikidesse koolidesse ja võibolla ei tunneta seda veel kõik õpilased, kuid Eesti õpetajad ja paljud Eesti kodud said tunda muutuste valu.

Jah, me saime hakkama. Ja palju kergem oli koolidel, kus oli toeks oma haridustehnoloog. Siiski on rohkem koole, kus oma haridustehnoloogi pole. Eesti Haridustehnoloogide Liidu andmeil vajaks Eesti veel 300 selle tänapäeval nii vajaliku ameti pidajat.

Eesti on juba Tiigrihüppe aegadest osanud panustada koolide ja hariduse tehnoloogilisele toele ja tõuseb sellega maailmas esile. 2020. aasta kevad näitas, et see on end ära tasunud. Nii tasub ka jätkata.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: