Ülikooli õppejõuna näen neil päevil vahetult e-õppe tugevusi ja nõrkusi. Kolleegidega peame tagama lõputööde kaitsmiste ja eksamite korraldamise e-vormis, rääkimata seminaride ja loengute pidamisest. Samal ajal viibivad mu lapsedki e-õppel. Nad alustavad argipäeva arvutiekraani ees, et osaleda õpetajate juhendamisel koolitundides.

E-õpe on ühiskonnale tervikuna uus kogemus. Meil on Tallinnas toimiv Euroopa kool, kuid tänini pole Eestis – ja pole kuulda olnud, et kaugemal Euroopaski – tõelist kaugõppe vormis e-kooli. Küll aga on selline koolivorm tegutsenud Austraalias juba 1951. aastast saadik, nn School of the Air, mis varem toimis raadio ja posti teel, kuid alates 2009. aastast interneti vahendusel.

Uuringud on näidanud, et Austraalia ääremaadele suunatud sellist tavatut õpimeetodit võib lugeda vähemalt sama tõhusaks kui traditsioonilisi õppevorme. Koroonakriisi kogemusele tuginedes sarnase e-õppe juurutamisel on Eestil võimalik taas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) vallas maailmas esirinnas paista, toetades sedasi arengut meie äärealadel ja hoides kontakti välismaale suundunud eestlastega.

See muudaks kõrgetasemelise eestikeelse koolihariduse kättesaadavaks igas piisava tehnilise võimekusega maailma punktis, edendades sealhulgas maaelu Eestis.

Ääremaa näide

Mu lapsed käivad linnakoolis, kuigi eelistame elada väikesaarel, millel tegutsenud kool suleti juba 1997. aastal. Regulaarse koolitee väikesaarelt välistab ainuüksi tormine meri või habras jää.

Juba kooli sulgemise paiku juhtis Saarte Instituudi direktor Maret Pank üldistavalt tähelepanu Eesti paradoksile, et noored pered ei koli saarele, sest seal pole kooli, kuid kool puudub põhjusel, et pole piisavalt kooliõpilasi. Seda murettekitavat suundumust näeme mis tahes teiseski Eesti maapiirkonnas.

Paradoksaalsel kombel on tööelu kiires muutumises, võimaldades paindlikkust, kuid linnakorteris hoiab peresid pahatihti kinni just laste koolikohustus.

Väljaspool suvehooaega meenutab eraklik elu saarel karantiini, mistõttu saavad lapsed saarel looduse rüpes takistusteta ringi liikuda. Et teist inimest näha, tuleb suunduda saare teise külge. Mujal tavatseti öelda, et kui siinmail sulle üldse keegi vastu tuleb, on see kas kalur, kirjanik või lammas. Neil päevil saare peal uidates võib kohata peaasjalikult vaid lambaid, kuid needki on tänapäeval valdavalt kehastunud Šoti mägiveisteks.

Kui enne sõda elas saarel 150 elanikku, siis viimasel paarikümnel aastal on saarel olnud tosinkond püsielanikku. Aasta ringi elab saarel nüüd vaid viis inimest. Nende sekka ei mahu ühtki last. Ometi täitub suvisel ajal saar lastega.

Väikesaarte areng on siiski alates 2004. aastast saanud Euroopa Liidu struktuurfondide toel olulise tõuke. Siiagi rajati kümmekonna aasta eest moodne sadam, millega hakkas paar aastat hiljem ühendust pidama värskelt ehitatud liinilaev.

Tunamullu asendusid kunagised mudased metsarajad kandvate kruusateedega. Möödunud aastal toodi valguskaabliga külla ka kiire internet. Valguskaabel võimaldabki nüüd lastel kaugõppes osaleda ning teistel oma töökohustusi täita. See kaabel omab regionaalpoliitiliselt veelgi suuremat potentsiaali kui ehk hetkel aimame.

Kaugõppe kool kui e-riigi regionaalpoliitika alustala

Väikesaar ei ole Eestis ainus koht, mis valguskaabli kaudu võib tõhusalt muu maailmaga ühendatud olla. Linnastumist see ainuüksi siiski ei pidurda. Selleks on vaja, et valguskaabli kaudu kanduks Eesti äärealadele vaimuvalgust Eesti õpetajatelt.

Õpetajale ei tähendaks e-kool lisakoormust traditsioonilise koolipäeva kõrvalt, kui nad täidaksid püsiva e-kooli õpetajaametit. Sarnaselt oma õpilastega ei pruugi e-kooli õpetajad ise füüsiliselt keskuses paiknedagi, vaid võivad digitaalsesse klassiruumi astuda suvalisest maailma punktist kaugtöö vormis. See võiks ühtlasi meelitada tööturul paindlikkust ootavaid noori õpetajaametit valima.

Eesti sellisele tasakaalustatud regionaalarengule tuleks kasuks valguskaabli võimalikult laialdane kättesaadavus, sest see loob vajaliku tehnilise toe kaugõppel põhineva e-kooli jaoks. Sellise e-kooli jaoks, mis võimaldab piltlikult Tallinna kesklinna kooli tuua igasse Eesti punkti ja iga õpilaseni, kes selleks soovi avaldab.

Õpilaste koolitee on koolide pideva sulgemise taustal üle Eesti üha pikenenud, samal ajal kui ranits muutub aasta-aastalt üha koormavamaks. Paljudele eesti õpilastele, kes on oma vanematega suundunud laia ilma, on koolitee suisa nõnda pikk, et see välistab Eesti koolis õppima asumise või õpingute jätkamise.

Neile inimestele võimaldaks e-kool sideme hoidmist oma kodukohaga: olgu selleks maapiirkond kitsamalt või koduriik üleüldiselt. Praeguse kriisi käigus kogutud andmesidekasutuse statistika näitab, et inimesed suunduvad meelsasti maale kaugtööle niipea, kui elukorraldus seda vähegi võimaldab.

Riigil on võimalik tugevate õpetajatega e-kooli ja seda toetava korraliku internetiühenduse loomise kaudu tuua kvaliteetne põhikooliharidus maapiirkondadesse ja kanda hoolt kõrgetasemelise eestikeelse koolihariduse eest ka väliseestlaste seas.

Sellise õppevormi loomiseks sobib eelkõige riigikool. Kaugõppe ühe peamise sihtrühmana ei pruugi maapiirkonna inimestel olla võimalik tasuda erakoolile õppemaksu piisavas määras, et võimaldada koolijuhtidel palgata õpetajaid, kes osutaksid lastele konkurentsivõimelist õpet.

Seevastu riigil oleks sellist kooli luues ja hallates võimalik võrdse kohtlemise põhimõttest kantuna täita oma kohustust tagada koolivõrk, mis kataks iga Eestimaa nurka. Koolikatsete asemel tuleks veenduda vaid koolikoha taotleja puhul – olgu narvalase, abrukalase, soomaalase või väliseestlase puhul – piisava internetivõimekuse olemasolus.

Kas Eesti e-tiigril on veel piisavalt indu, et sooritada selline hüpe?