Marju Himma: ainult veebipõhine õpe võtab õppimisest ära kõige väärtuslikuma
Veebiloengute ja muude digitaalsete õppeviiside kasutamine on kindlasti avardanud teadmiste omandamist, kuid kaduma läheb vahetu suhtlus inimesega, mis on kõige väärtuslikum osa õppimisest, leiab Vikerraadio päevakommentaaris ajakirjandusõppejõud Marju Himma.
Eelmisel nädalal rõõmustas nii mõnigi mu tuttav uudise üle, et Cambridge'i ülikool otsustas kõik loengud pidada 2021. aasta suveni veebipõhisena. Kõlab nagu võimalus saada maailma tippülikooli teadmisi kodust lahkumata, kas pole? Tegelikult see siiski nii ei ole.
Rõõmustajatest nii mõnigi arvas mõistagi, et veebipõhine tähendab ühtlasi tasuta, aga see ei tähenda seda. Tudengid peavad veebikursuste eest maksma sama suurt õppemaksu nagu tavaõppes.
Seetõttu soovitaski ülikool tudengikandidaatidel hoolega tutvuda õppekorraldusega, enne kui avaldus esitada. Kõigile distantsõpe või kaugõpe ei sobi – üksi ja iseseisvalt pusimine või video vaatamine lihtsalt ei motiveeri ja jääb seetõttu pooleli.
Aga praegust olukorda vaatan teiselt poolelt – õppejõuna ülikoolis. Ma ei ole tahtnud veebiloenguid teha, sest minu jaoks nii õppuri kui ka õppejõuna on alati olnud ülikooli väärtus pidada akadeemilist mõttevahetust, vahetult, ühes ruumis viibides.
Teadmised poole lühemas loengus
Koroonakriis sundis siiski ka mind oma loenguid digitaalselt salvestama. See võttis oluliselt rohkem aega ning nõudis pingutust, sest videosse loetud loeng peab olema oma sõnastuses ja esituses täpne, viimistletud, ja seal ei saa mõtet ümber sõnastada või astuda tudengiga mõttevahetusse. Isegi nalja on keerulisem teha, sest sa ei näe, kas õppur sellest ka aru saab.
Panin tähele, et videoloengud olid palju lühemad: kolmetunnise tavaloengu materjali salvestasin videos ühe tunni ja 20 minuti pikkuseks loenguks.
Kriitikud ütlevad nüüd kindlasti, et kes see jaksabki kolmetunnist loengut kuulata. Päriselus olen pikemaidki loenguid pidanud nii, et tudengid ei taha pärast sedagi auditooriumist lahkuda. Tunni ja 20-minutilist videoloengut aga, julgen öelda, ei viitsi inimesed tegelikult kuulata. Miks?
Väga lihtne: kui sul on vabalt valida, millal sa paned oma aju pingsalt tööle, siis sa lükkad seda tegevust edasi. Näiteks vaatad "veel ühe osa lemmikseriaalist", "teed veel ühe võileiva", "käid enne veel trennis" või leiad endale vabanduse: "küll pärast ka jõuab". Need viimased olid muide kirjeldused distantsõppe kohta, mida tudengid minuga jagasid.
Auditooriumis loengus või seminaris olemine sunnib inimese olema kohal nii füüsiliselt kui ka mõtetes. Koduses keskkonnas seda survet pole ja kohalolu kaob.
Mittesõnaline suhtlus
Videoloengud ja digiõpe on selgelt välja toonud, kui suure osa õppimisest ja õpetamisest moodustab mittesõnaline suhtlus – näoilmed, silmavaade, kehahoid, hääletoon.
Olen viimastel päevadel uurinud tuttavatelt üldhariduskoolide õpetajatelt nende digiõpetamise kogemuste kohta. Kõik on ühiselt välja toonud selle, et distantsõppes on kõige keerulisem õpetada lapsi, kel on ka klassiruumis õppimisega raskusi.
Õpetaja jaoks on oluline näha kohe, kas õpilane töötab kaasa mõttega, kas ta oma kehakeelega väljendab arusaamist või mitte. Paraku on kaks kuud distantsõpet loonud olukorra, kus nüüd istuvad õpetajad just nende lastega üks-ühele ja õpivad seda, millest need õpilased distantsõppes jagu ei saanud.
Ülikooliga on samamoodi – seda, kui palju mõni tudeng distantsõppe sobimatuse tõttu maha jäi, näeme tegelikult alles sügisel õppetöös, eksamitel või stuudiumi lõputöö kirjutamise juures.
Kooli ja ülikooli väärtus ongi võimalus inimestega vahetult suhelda, arutleda, vaielda. Ilma selleta on võimalik teadmisi omandada ju ka internetist ja raamatutest, kuid selles puudub õpetaja ja õppejõu lisaväärtus.
Positiivset distantsõppest
Tõsi, distantsõppel on ka rida positiivseid mõjusid. Näiteks on see muutnud ja muudab ilmselt tulevikuski hariduse oluliselt kättesaadavamaks. Ma ei räägi siin vaid õppemaksust.
Maailmas on üha suurem probleem suurlinnades või tõmbekeskustes elamine - ei ole piisavalt ühiselamukohti ega üürikinnisvara, üürikorterid on kas väga kallid või asuvad ülikoolilinnakutest kaugel ning sageli ebaturvalises piirkonnas.
Isegi kui tudeng jõuab näiteks stipendiumi toel maksta õppemaksu, siis Londonis, Pariisis, Stockholmis või New Yorgis elamist ta endale enam naljalt lubada ei saa.
Muide, Eesti on siin positiivne näide, sest elu Tallinnas, Tartus või Narvas on taskukohane ka tudengitele. Nii võimaldakski ülikoolide distantsõpe omandada väärt haridust elades kohas, mida inimene endale lubada saab.
Koroonakriisi positiivse tulemusena võiks nii ülikoolidesse kui ka üldhariduskoolidesse jõuda tasakaal tava- ja digiõppe vahel. Ülikoolides on e-õpe olnud iga kursuse juures vaikimisi üks lisavõimalus juba aastaid. Selle võimaluse kasutamine on olnud õppejõu valik, sest e-õppe siiski kõigile õppeainetele aga ka õppejõududele ei sobi.
Üldhariduskoolis aga polnud seni põhjust testida kõiki digilahendusi, Näiteks oli tarbetu pidada reaalajas videoloengut, sest alati viibisid ju kõik ühes klassiruumis. See põhjustas distantsõppe alguses nii paljude õpetajate, õpilaste kui ka lapsevanemate jaoks üksjagu raskusi, sest varasem kogemus lihtsalt puudus.
Aga oletame, et osa õppeajast oleks teatud regulaarsusega distantsõpe. Näiteks üle kolme nädala on neljapäevad-reeded pühendatud veebipõhisele õppele.
See survestaks õpetajaid võtma kasutusele digilahendusi. Koolide haridustehnoloogidel oleks ülevaade, kes millist digiabi vajab. Samuti õpiksid õpilased tundma lahendusi, mida tööelus kasutatakse kodukontoris või ülemaailmsetes võrgustikes töötamiseks. Samuti oleks see pidev test Eesti digiriigile nii tehniliste võimaluste kui ka oskuste poolest.
Selle kõige juures ei tasu aga ära unustada, et õpetamine ja õppimine on sobivaimal viisil teadmiste ülekandumine inimeselt inimesele. Ning kuigi digiõppe lahendustel võivad olla omad plussid, on aastatuhandete pikkune kogemus näidanud, et vahetut inimestevahelist suhtlust õpetamises asendada ei saa.
Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel