Mitmel pool kasvas epideemia tragöödiaks. Meie pääsesime suhteliselt kergelt, seetõttu on meil lihtsam vähemate emotsioonidega selle õppetunni üle mõtelda.

Esiteks tundub mulle, et seda äratuskella oli inimkonnale väga vaja. Me oleme kasvanud väga suureks, meie surve looduskeskkonnale on muutunud nii agressiivseks, et ohustab meid endid ja samal ajal oleme nii haavatavad.

Haavatavad, aga ikka nii ülbed, et pidada ennast looduse krooniks ja mitte hoolida teiste eluvormide huvidest. Mistahes olukorra puhul on meil ainsaks mõõdikuks majanduskasv.

Teiseks oli sotsiaalse distantsi aeglustusperiood vajalik. Osade inimeste jaoks oli see piinarikas, osade jaoks meeliülendav, aga me kõik saime hetke, et järele mõelda, mis meie jaoks päriselt tähtis on, kas meie elus on midagi, mis ulatuks üle hirmu ja surma?

Kas on mingeid teisi olemasolemise viise kui need, mida me oleme harrastanud viimased mõnisada aastat? Kas on võimalik kasvada ka mingis muus kui majanduskasvu suunas?

Lisaks eksistentsiaalsetele küsimustele jäin ma nendel kuudel mõtlema veel ühe asja üle. Mida tähendab e-riik?

Muidugi on meeldiv, et enamus majapidamisi oli varustatud korraliku internetiga, mis siis, et jaburalt kalliga. See pole aga riigi, vaid operaatorfirmade teene. E-riigilt oleksin ma oodanud palju enamat. Näiteks paindlikku ja efektiivset infotehnoloogiat kriisiolukorra puhuks. Mina sellest ühtegi märki ei näinud.

Jäi mulje, et riigi ametkonnad ei ole selle peale üldse mõtelnud ega sellesse midagi investeerinud. Kas pole nii, et meie e-riigi renomee on lihtsalt kaaperdatud mõnedelt edukatelt IT-firmadelt?

Vähim, mida tulnuks oodata, oleks hariduse jätkumine isolatsiooni tingimustes. Tegelikkus oli kaos. Küsige kahe ja enama lapsega peredelt. Seda kaost kutsuti küll e-õppeks, aga see ei olnud ei "e" ega ka "õpe".

"E" ei olnud see sellepärast, et kumbki koolide poolt kasutatav portaal, ei eKool ega Stuudium, pole õppekeskkond, vaid digitaalne klassipäevik ja viletsa kasutajaliidesega jututuba. Õpe ei olnud see sellepärast, et õpilastele peatükkide ja harjutuste numbrite saatmine ei mahu kuidagimoodi juhendatud õppe mõiste alla.

Eesti Ekspressis kutsus Priit Hõbemägi üles õpetajatele distantsõpetamise eest hindeid panema ja kutsuma neid arenguvestlusele. Hea ettepanek. Aga ma leian, et nendele õpetajatele, kes oma uneajast jalgratast leiutasid ja digitaalse õppekeskkonna puudumise kiuste käepäraste vahenditega interaktiivseid tunde ja loenguid leiutasid, tuleks ordeneid jagada.

See, et e-õpe näiteks Itaalias või Hispaanias veelgi haledamalt läbi kukkuda võis, on väga vilets vabandus. Ja meie läbikukkumine ei ole mitte meie õpetajate, vaid riigi süü.

Digitaalne õppekeskkond ei teki iseenesest nagu mets, mida meil pidi nii meeletu tempoga peale kasvama, et ilma linnupesi rüüstamata kohe kuidagi ei saa. Digitaalsesse õppekeskkonda tuleb investeerida riiklikke vahendeid, muidu ta ei teki.

Mida me järgmise nakkuslaine ajal teeme? Saadame vanaviisi õpilastele õpikupeatükke läbilugemiseks? Paneme raamatukogud kinni, aga ülikoolidiplomeid jagame endistviisi? Mitmenda viiruselaineni me niimoodi välja veame?

Kui tahame olla tehnoloogiliselt arenenud riik, siis peame suutma säilitada ka hädaolukorras vähemalt need riiklikud funktsioonid, mida on võimalik digitaalselt korraldada. Haridus on selline funktsioon.

Võimalused, mida arvutitehnoloogia õppe näitlikustamiseks ja materjalide kättesaadavuseks teha suudab, on tohutud. Vaja on keskkonda, funktsionaalset portaali, mille kasutajaliides oleks nii õpetaja kui ka õpilase suunas käepärane, suudaks kaugõppe teha inspireerivaks ja elamuslikuks.

Sellise loomiseks on Eestis oskusteavet küll ja veel. Aga keegi peab selle tellima ja sellesse investeerima ning see keegi saab olla ainult Eesti riik. Nüüd, mil meil on poolteist miljardit eurot laenu kaela võetud, võiks ju mõnisada miljonit jätkuda ka vajalike asjade jaoks. Ma ei raatsi lisamata jätta, et õnnestunud digitaalsel õppekeskkonnal saaks vabalt olla ka e-riigi vääriline ekspordipotentsiaal.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.