Aimar Ventsel: webinaride head ja vead ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel Autor/allikas: Riina Litov /ERR

Arvuti ees esinedes ja isegi kuulates tuleb nüüd hakata mõtlema ka oma seljatagusele. Taust muutub osaks inimese kuvandist, taustaga peab arvestama ning selle dekoreerimisele tuleb teinekord aega kulutada. Aimar Ventsel vaagib webinaride ehk internetis toimuvate seminaride plusse ja miinuseid.

"Ajad on muutunud ja need ajad, mis olid enne koroonaviiruse kriisi ei pöördu enam kunagi tagasi!" Seda lauset on igaüks kuulnud ja kõigi eelduste järgi on see viimase kolme kuu kõige enam korratud mantra.

Kindlasti ei ole valdkondi, kus poleks viimaste kuude jooksul toimunud ühtegi muutust, mõnes radikaalsed ja mõnes vähem märgatavad. Mõningate uuendustega torkab aga hoopis pähe küsimus, et miks seda juba varem ei tehtud.

Õhkkond on vabam

Ülikoolis töötava inimesena on mind muidugi kõige enam mõjutanud just ülikooli õppetöös toimunud muudatused. Alguses ei olnud ma webinari ehk siis internetis toimunud seminari ideest eriti vaimustunud. Ma pole kunagi olnud silmapaistvate IT-teadmistega ja kõiksugu arvutiga seotut ratsionaliseerivad tegevused ning muutused on mul alguses reeglina elu pigem raskendanud kui lihtsustanud.

Tegelikult on ka nii, et kui kasvab võimaluste arv ühte-või teist toimingut (kasvõi näiteks ettekande illustreerimine slaididega) läbi viia, siis teeb see tegelikult optimaalse võimaluse otsimise ka aeganõudvaks.

Kui on vaid üks-kaks võimalust kasvõi näiteks pilte näidata, siis on ka kiirem ning lihtsam valida. Tudengitel oli probleeme silmnähtavalt vähem, neile ei paistnud arvuti vahendusel akadeemilise koosoleku pidamine mingeid raskusi valmistavat.

Viimased paar nädalat olen pidanud webinare Riia Stradina ülikooliga ning see on mulle osutanud interneti teel õpetamise nii positiivseid kui negatiivseid külgi.

Üks asi, mida on märkinud ka kolleegid, on see, et webinaridel osaleb palju rohkem üliõpilasi kui auditoorsetel loengutel ja seminaridel. Mis on iseenesest väga oluline mõttekoht just õppejõule, kelle eesmärk on kaasata maksimaalne arv kursusele registreerunud üliõpilasi. Paistab, et juhul kui koht pole kindlaks määratud, siis on tänapäeva noorel inimesel aega kergem leida.

Õhkkond on minu Riia webinaridel olnud väga meeldiv, selline stressivaba, isegi kui ettekanded või diskussioonid on olnud väga intensiivsed. Nähtavasti on üheks – ja võib-olla ka peamiseks – põhjuseks see, et osalejad said ise oma lokatsiooni valida.

Tuleb ette muidugi ka üllatusi. Ühes seminaris tegi tudeng näiteks ettekande autost. Ta ühendas nutitelefoni interneti arvutiga ja tegi Zoomi-ettekande koos slaidide ja tekstidega.

Riias töötavad üliõpilased enda ülalpidamiseks päris palju, seal algavad isegi loengud õhtusel ajal, et tudengid saaksid päeval töötada. Viimasel seminaril istus üks tudengineiu tumedad päikeseprillid ees oma rõdul ja silmnähtavalt nautis ta peale ettekande ka päikselist ilma.

Seminari õnnestumise seisukohast on sellised asjad väga olulised. Kui tudeng saab oma töösõitude vahel autost ettekannet teha, siis saab ta osaleda seminaril ning kogu kursus saab plaanikohaselt edasi minna. Kui osalejad tunnevad ennast vabalt, siis on ka õhkkond vabam.

Muidugi, mingi osa sellest atmosfäärist võib olla tingitud ka sellest, et ka Riias on inimestel kõrini eneseisolatsioonist ka karantiinist ning nad rõõmustavad kaastudengite nägemisel.

Kõik toimub kodus

Kui nüüd taolised Zoomi (või mõne muu programmi) teel läbiviidavad seminarid saavad normiks, siis toob see kaasa ka uuendusi. Näiteks peaks pildi- või tekstipresentatsiooni näitamisel ühte serva jätma vaba riba. Seda on vaja selleks, et pisikesed ekraanikesed osalejate nägudega ei kataks teksti või siis pildimaterjali.

Arvuti ees esinedes ja isegi kuulates tuleb hakata ka mõtlema oma seljatagusele. Sõna otseses mõttes. Maal köögis loengut lugedes torkas mulle enne pähe, et peaks kapipealse kraamist lagedaks tegema. Nööril rippuvad nõudekuivatamise rätikud aga ununesid ja rippusid uhkelt terve seminari toimumise aja. Taust muutub nüüd osaks inimese kuvandist, tausta peale peab mõtlema ning selle dekoreerimisele teinekord aega kulutama.

Suur miinus on webinaride puhul peale vahetu kontakti puudumise ka see, et kõik tegevused kontsentreeruvad nüüd ühte kohta – koju. Auditoriaalsete seminaride puhul pidin ma minema sinna, kus on auditoorium, nüüd tuleb auditoorium mulle ekraani vahendusel tuppa või kööki. Aga vähemalt mulle on vaja vaheldust, teises kohas olemist, inimesi mu ümber, kui ma ühistranspordis ülikooli sõidan.

Eriti on see tuntav Riia puhul. Ma õpetan Riias sellepärast, et Riia mulle meeldib. Riia turul uudistamine, kesklinna kohvikutes loengute ettevalmistamine, Riia uhkes rahvusraamatukogud artiklite kirjutamine, kõik see jääb nüüd ära. See oli ka põhjus, miks ma algul ei tahtnud seminari üldse pidada, ent Stradini õppekorraldaja rääkis mu lihtsalt ära. Et on vaja tudengitele regionaalset kursust, muidu nad lõpetada ei saa.

Ma tunnen puudust ka sellest, kuidas me tudengitega pärast seminari alati läksime ülikooli vastas olevasse vene kohvikusse diskussiooni jätkama. Nüüd on nii, et kella kukkudes sulgub ka ekraan ja ongi kõik.

Kokkuvõtvalt võib ütelda, et webinar ei suuda kunagi täielikult asendada seda "päris" õpet, aga täiendada saab küll. Eriti käib see väljamaal õpetamise kohta. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: