Raul Rebane: väikeste sammudega Suure Vaikuse poole ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Ülo Josing/ERR

Raul Rebane arutleb Vikerraadio päevakommentaaris ringhäälingunõukogu valimiste üle ja soovitab presidendil sviiter kirjaga "Sõna on vaba!" puhtaks pesta. Võib jälle vaja minna.

Eelmisel nädalal ilmus Soomes artikkel, milles Hanna Virkkunen UNESCO-st ja Jarmo Mäkelä organisatsioonist Reporters Without Borders ehk Piirideta Reporterid küsisid otse, kui kaua meil veel on vaba ajakirjandust? Ohuks sellele on võimulolijad ja majandusolukord, väidavad nad. Väga keeruline on olukord siis, kui võim ajab taga ka meediavõimu.

Nad tõid kõige halvema näitena Ungari, kuidas maksuraha kasutades, seadusi väänates ja valitsust toetavate ärimeeste abi kasutades muudeti mitmekülgne meediamaastik võimulolijate hääletoruks.

Ajakirjandusvabaduse indeksi järgi on Ungari maailmas juba 89. kohal ehk absoluutselt juhitava meediaga riikide seas. Eesti koht on palju kõrgem, neljateistkümnes. Kui kauaks, ei tea.

Meediataevas on pilvi täis, ajakirjandus on rünnaku all. Ebameeldiv asi juhtus eelmise nädala neljapäeval. Riigikogu kultuurikomisjon valis uusi ringhäälingunõukogu liikmeid, spetsialiste, ja valituks osutusid inimesed, kellest ainult Priit Hõbemägi kvalifitseerub meediaasjatundjaks. Meedia on väga spetsiifiline valdkond. Kraadiklaasi ostmine ei tee veel arstiks, teleka vaatamine ringhäälinguasjatundjaks. Aga valiti ikka, väga paljude hulgast, kes tõesti on profid.

Ja kohe tekkisid protestid, sest nii valik ise kui ka valiku langetamise protseduur ajasid lambid põlema ja need ei kustu.

Erakonnal Isamaa tuli protseduuriliselt teha mage liigutus, millega komisjoni liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits vahetati viimasel hetkel Sven Sesteri vastu, kes hääletas nagu vaja. Vahetati seepärast, et Ladõnskaja-Kubits ei olnud nõus kandidaatide sisuliselt määramisega. Õhtul pärast kultuurikomisjoni otsust oli kurb vaadata komisjoni esimehe Aadu Musta intervjuud ETV-s, kus ta üritas kuidagi seda määramist õigustada, aga oli selge, et tal oli piinlik.

Peabki olema, sest kui professionaalsus ei loe, siis loeb midagi muud ja see muu on maailmavaateline, poliitiline usaldusväärsus. See oli nüüdse valiku puhul otsustav.

Neljapäeval toimunu andis olulist infot ka tuleviku jaoks. Toon välja paar punkti.

Ringhäälingunõukogu valiku põhimõtted on poliitiline käkk. Paljud erakonnad näevad oma kohta selles ainult ühte moodi. Koht annab võimaluse proovida suruda oma erakonna poliitikat suuremas mahus ERR-i kanalitesse.

EKRE poliitiku ja eurosaadiku Jaak Madisoni kommentaar kõlas: "Nii nagu on täna kaunis päikesepaisteline päev, on seda ka vast Eesti Rahvusringhäälingu nõukogule, kui üheks liikmeks määratakse Peeter Espak. Ehk saab selle asutuse ka lõpuks neutraalsemaks kallutatud". Sisuliselt sama ütles hiljem ka Martin Helme. Enam isegi ei teeselda mingeid vaba ajakirjanduse põhimõtteid, nõukogu liikme eesmärk on kallutada.

Rein Lang rääkis Kuku raadio esmaspäevases meediasaates, et olekski absurdne loota, et poliitikud valiksid ringhäälingunõukogusse eksperte, kelle maailmavaade oleks vastupidine nende omale ja neljapäevane tulemus oli oodatav. Seejuures naeris ta välja võimaluse, et poliitikud käituksid mingi kõrgema eetilise põhimõtte alusel, loomulikult toimivad nad vastavalt erakonna huvidele. Päris kurb lugu, aga ilmselt Lang asja tunneb, tema poliitiline kogemus on väga suur.

Valijatel võib siiski olla illusioon, et äkki kõikidel ei ole isiklik südametunnistus erakondlikuga asendunud. Ka minul on. Aga seda testitakse varsti, kui kultuurikomisjoni kandidaadid lähevad riigikogu suurde saali kinnitust saama ja siis saab selle südametunnistuse osas selgema pildi.

Kui Langil oleks õigus, siis see tähendaks, et kui olukord nõuab, siis vajadusel sokutatakse suvalisse nõukogusse kasvõi onu Heino ja seda kutsutakse poliitikaks. Päris kole.

Veel sai neljapäeval selgeks, et võitlust vaba ajakirjanduse eest ei saa jätta poliitikutele, seda peavad tegema ikka ajakirjanikud ise. Ainar Ruussaar ütles laupäeval Kuku raadios, et tema on veendunud, et Eesti ajakirjandus on nii tugev, et ei lase endale pähe istuda.

Mina nii kindel ei oleks. Nii arvati Ungaris ja mujalgi, aga tulemust teame. Seal mitte ainult ei istutud, vaid astuti väikeste sammudega õiguste piiramise teed, nii kaua kui vastu tuli Suur Vaikus. See on seal siiani. Kas me seda ka Eestis tahame?

Nüüd saame ehk selgemalt aru, kui tugev sõnum oli presidendi Kersti Kaljulaidi sviitri kiri "Sõna on vaba!". Omal ajal seda kõvasti kritiseeriti. Kritiseerida on muidugi ohutum, kui see endale selga panna ja seda mõtet kanda. See käib ka ajakirjanike kohta. Presidendile soovitus, kui see sviiter on alles, võiks selle puhtaks pesta ja valmis panna, varsti võib uuesti vaja minna.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: