Beatrice Marlene Metsaorg, University of Edinburgh, Medical Sciences

Minu põhjused välismaale õppima asuda lähtusid isiklikust soovist mugavustsoonist väljuda, omandada haridus veidi teistlaadi lähenemisega kui Eestis, et siis hiljem naastes oma kogemusi jagada ja rakendada.

Väikese Eesti puhul, kus ülikoolid saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda, ja kus meditsiiniõpet pakub vaid üksainus ülikool, tundus võimalus ühes maailma hinnatuimas ja vanimas meditsiiniülikoolis teadmiste omandamine mulle kordumatu võimalusena.

Kuigi teadsin juba lapsena, et tahan arstiks õppida, siis peale USA vahetusaastat keskkoolis sündis idee ka rahvusvahelisel haridusmaastikul teistega mõõtu võtta. Ameerikas kogetud pidev akadeemiline võitlus ja konkurentsitihedus koha saamise nimel ülikoolis näitas, et elus vaid tubli olemisest ei piisa.

Seni vaid Eesti haridussüsteemis olnuna võtsin haridust ja tasuta ligipääsu haridusele iseenesestmõistetavana, ent USA-s nähtu pani mind aga veelgi hindama ligipääsu mitmekülgsele ja taskukohasele haridusele (Šotimaal on Euroopa Liidu tudengitele tasuta bakalaureuseõpe), võimalust rahvusvahelises keskkonnas õppida ja sidemeid luua.

Samal ajal mõistsin, et pelgalt arstiharidusega võib mu soov inimeste elu paremaks muuta jääda piiratuks. Lähedase inimese ravimatusse tõvesse haigestumine andis viimase tõuke mõistmaks, et tahan tulevikus tegeleda lisaks praktilisele meditsiinile ka teadusega.

Soovisin õppida esmalt süvitsi, miks haigused tekivad molekulaar- ja geenitasandil, ning alles siis arstiõppele keskenduda, et tulevikus arsti-teadlasena tegutseda. Šotimaal asuv Edinburghi ülikool, kus suur rõhk just neurodegeneratiivsetele haigustele ravi leidmisel, aga ka praktilisel meditsiinil, tundus parima võimaliku lahedusena.

Sealne ainulaadne "Medical Sciences" bakaleureuseprogramm, mis kombineerib nii molekulaar kui ka (pre)kliinilise meditsiini ja kus põhirõhk just meditsiini taga oleval teadusel, äratas minus huvi.

Kas minu otsus ülikooliteed välisriigis alustada viib mind sinna, kus kolm aastat tagasi ennast ette kujutasin, seda ei kindlusta aga miski, ent juba praegu olen saanud hindamatu kogemuse. Küll aga tean, et soovin ühel hetkel Eestisse naasta, kus on mu kodu ja kus tunnen ennast kõige mugavamalt. Armastus oma kodumaa vastu tundub aga ühendavat kõiki minu rahvusvahelisi ülikoolikaaslasi ja jõuludeks koju minekut oodatakse pikisilmi.

Kristjan Erik Liive, University of Edinburgh, Artificial Intelligence and Computer Science

Kandideerisin välisülikooli lihtsalt proovimise pärast - suurt tungi esialgu polnud, kuid ei tahtnud tagantjärgi kahetseda. Neli aastat hiljem tõden kindlalt, et minu jaoks oli see igati õige otsus - mõistsin, et mulle sobib rahvusvahelise keskkonna mitmekesisus koos kaasnevate väljakutsete ja võimalustega.

Edinburghis õppides olen saanud panustada ka kohalikku Eesti kogukonda. Edinburgh Estonian Society presidendi ja treasurer'ina kasutasin võimalust tihendada tudengite sidemeid nii Londoni Eesti Suursaatkonna kui ka Eesti aukonsulitega Edinburghis ja Aberdeenis.

Lisaks regulaarsetele kohaliku kogukonna üritusele korraldasime ka suuremaid Eesti kultuuri tutvustavaid sündmusi, nagu Contra ja Jaanus Vaiksoo luuleõhtu ning nublu esimene kontsert väljaspool Eestit.

Kõige selle taustal märkasin suuremat potentsiaali välismaal õppivate Eesti tudengite, Eesti riigi ning Eesti ettevõtete vaheliseks kolmepoolseks koostööks, millest kirjutasime 2019. aasta kevadel pikemalt Äripäeva Eduka Eesti konkursil.

Ühelt poolt kujundavad välismaal õppijad ainuüksi oma kohalolekuga Eesti mainet, olles samal ajal ka potentsiaalsed kohalikud koostööpartnerid. Teisalt on neil tudengitel tihti Eestis raske jalga ukse vahele saada, sest siinsed tööandjad on palju paremini kursis Eesti ülikoolide õppekavade sisu ja tasemega, samal ajal kui iga välismaise kõrgharidusega kandidaadi hindamine toob tööpakkujale lisatööd.

Ometi soovivad nii Eesti riik kui ka siinsed ettevõtted proaktiivseid rahvusvaheliste suhete ja kogemusega kodanikke/töötajaid, kelle pärast tuleb aga konkureerida juba globaalsel turul.

Usun, et olemasoleva potentsiaali realiseerimiseks on oluline vastastikune usalduslik side luua juba enne, kui seda tegelikult tarvis läheb ehk ajal, kui tudeng on alles välismaale minemas. Nii väärtustaksime minejaid kui inimesi mitte lihtsalt ressurssi, mida riik või ettevõtted ainuüksi oskuste pärast vajavad.

Üks võimalus kõiki osapooli kokku tuua on luua haridus- ja noorteameti, välis-, sise- või haridusministeeriumi juurde andmebaas, kus tudengid saaksid oma õpingute andmeid iga-aastaselt vabatahtlikkuse alusel 100-200€ eest uuendada - nõnda on tööandjatel olemas värsked andmed ning tudengitel otsene motivatsioon teavet jagada. Lisaks saaks andmebaasi sarnaselt välisministeeriumi  ReisiTargalt lehele kasutada kriisiolukorras välismaal õppivatele Eestist pärit tudengitele konsulaarabi pakkumiseks.

Markus Meresma, Edinburgh Napier University, Software Engineering

Olles hiljuti lõpetanud esimese kursuse välisülikoolis, julgen väita, et välismaal kõrghariduse omandamine on hindamatu kogemus iga tudengi haridusteel. Alles aasta tagasi seisin praeguste abiturientide kingades ning murdsin pidevalt pead edasiste õpingutega seotud küsimuste osas.

Välismaale siirdumise põhilisteks motivaatoriteks said tahe laiendada enda silmaringi teistsuguses kultuuriruumis ning soov saada iseseisvalt hakkama võõras keskkonnas. Kindlasti asub igal õppeaastal ka teisi sarnase mõtteviisiga värskeid tudengeid uute teadmiste jahile, kuid veelgi rohkem abituriente peaks julgemalt vaatama välismaal õppimise võimalusi.

Läbi aastate välismaale õppima siirdunud abiturientide arv ei ole suur. Riiklikult neid andmeid ei koguta, kuid toetudes ERR-is avaldatud artiklile on igal aastal välisülikooli siirduvate õppurite arv viis protsenti lõpetanud gümnasistidest.

Üks põhjuseid, miks suurem osa lõpetanutest otsustab enda haridusteed jätkata Eestis, on väike riiklik toetus välismaal õppivatele üliõpilastele. Tihti piirdub tunnustatud väliskõrgkooli õppima asumine vaid eelarve koostamisega ning kehv majanduslik olukord võib osutuda saatuslikuks isegi kui läbitud on tihe valikusõel.

Riigi poolt välja antavaid stipendiume välistudengitele on ebaõiglaselt vähe ning toetuste pakkumine avaks uusi uksi andekatele Eesti noortele.

Kindlasti tekib küsimus, miks peaks riik rahastama noorte õpinguid piiri taga, kuid välismaal õppivate tudengite näol on tegemist ainulaadsete Eesti saadikutega. Välisriigis õppimine tagab globaalse suhtlusvõrgustiku ning keelelise kompetentsi, mis tuleb kasuks Eestit laiemale maailmale tutvustades.

Lisaks sellele aitab kogemus võõrast kultuuriruumist esile tuua kodumaa puudujääke, mille lahendamisse saab hiljem enda panuse anda. Kindlasti säilib kahtlus, kas tudeng hiljem tagasi ka pöördub, kuid vaadates kaasmaalasi, kellega olen ümbritsetud Edinburghis õppides, siis olen veendunud, et igaüks neist naaseb eesmärgiga edendada Eesti kohalikku elu ning positsiooni maailmapildis.

Eesti tudengite seltside koosviibimisel on tihti kõige põletavamaks teemaks just Eesti poliitmaastikul toimuv ning huvi kodumaa sündmuste vastu on tõsine.

Riik peaks rohkem toetama välismaale õppima siirduvaid üliõpilasi, et akadeemilisi võimeid ei piiraks majanduslikud võimalused ning julgustama veelgi enam abituriente säärast teekonda ette võtma.

Artikkel on osa seeriast, milles välismaal õppivad Eestist pärit tudengid jagavad oma mõtteid välismaale suundumise motivatsiooni, Eestiga sideme hoidmise ja Eestiga seotud koostöövõimaluste osas. Kontaktihoidmine välismaal õppivate tudengite ja teadlastega on osa rahvastikuministri eestvedamisel koostatavast üleilmse eestluse programmist siseministeeriumis.