Kogemus. Eesti tudengina USA-s ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rahvapidu Lääneranniku Eesti päevadel Los Angeleses 2017. aasta augustis.
Rahvapidu Lääneranniku Eesti päevadel Los Angeleses 2017. aasta augustis. Autor/allikas: Enn Auksmann

Eesti tudengid tunnevad teisel pool maakera aeg-ajalt puudust kodumaa toetusest. Oma kogemustest välisüliõpilasena kirjutavad Ameerika Ühendriikides õppivad Sten Leinasaar, Erik Herbert Lõhmus, Grete Helena Kütt ja Marcus Lukas Kiisa.

Sten Leinasaar, Skidmore College, sotsioloogia / IT

Idee õppida välismaal oli juba 18. eluaastast peale mõtetes. Kultuuriline kogemus, inglise keele praktiseerimine ning kontaktide loomine olid kõige ahvatlevamad neist põhjustest, mis mu mõtteid hõivasid.

Skidmore College'isse kandideerides sain ma väga hea stipendiumipakkumise. Mulle meeldis see keskkond ja ümberolev linn (nii palju, kui ma internetist infot leidsin), aga stipendium oli kaalukausi kallutajaks. Minu hirmuks enne minekut oli oskamatus luua uusi sõprussuhteid ja tervet oma elu uuesti alustada. Seda selles mõttes, et uude kultuuri ennast sisse seada ning kogukonda ennast siduda. Taipasin kiiresti, et hirm oli asjata.

Koduigatsusest ma võitu küll ei saanud, sest aeg-ajalt tekkis tunne, et tahaks käia kodumaa looduses ja süüa kodumaist toitu. Leidsin, et eestipärane muusika ja kodumaiste retseptide katsetamine olid minu jaoks täitsa piisavad sidemete säilitamise taktikad.

Tuleb tõdeda, et olles eemal oma isamaast, olen ma järjest rohkem hakanud igatsema traditsioone, toitu ja omaenda emakeele kõnelemist. Kui satun suviti tagasi kodumaale, vaatan ma kõike hoopis teistsuguse pilguga – tähelepanelikumalt, üritades kõike endasse võtta. Distants on mind kodumaaga lähedasemaks teinud, mitte vastupidi.

Ma leian, et minu teadmised sotsioloogia valdkonnas ja teadmised nende kultuurist aitavad mul mõista inimeste eripärasusi ning mõista teatud otsuseid, mis meie ümber tehakse ja on tehtud.

Ma arvan, et mida laiema silmaringiga on inimene, seda rohkem on tal mõtteid ja ideid, millega panustada. Kui ma nüüd tulevikus otsustan paiksemalt resideeruda kodumaal, siis on mul eeldatavasti palju rohkem kogemusi ja mõtteid, kuidas arendada Eestis toimuvat paremuse poole ning olla muutus, mida ma kogu aeg näha olen tahtnud.

Erik Herbert Lõhmus, Claremont McKenna College, majandus ja poliitika

Välismaale minek tundus kui loomulik otsus. See, et selleks riigiks kujunes USA, on paari erineva faktori kokkulangemine. Esiteks, minu keskkoolil Singapuris, kuhu ma sattusin läbi United World Colleges (UWC) programmi, on tihedad kontaktid USA ülikoolidega. Teiseks oli mul sisemine tung minna õppima kaugele kodust. Ja nii kandideerisin ma varakult Claremont McKenna kolledžisse Los Angelese külje all.

Olen aus, algselt välismaale kolimisel oli Eestiga kontaktis olemine veidi problemaatiline. Nii palju oli toimumas, et lihtsalt ei jõudnud tagasi vaadata. Californiasse kolides oli situatsioon täiesti teine.

Aeg küll tundus mööduvat kui linnulennul, aga ma olin avastanud tõsiselt sügava armastuse oma, meie riigi vastu. Ma ei saa öelda, et ma ei oleks kriitiline selle suhtes, mis Eestis toimub, aga lööksin mis tahes inimesele vastu näppe, kes julgeb väita, et Eestis on halb elada. Eesti elab minu südames, ühes päiksepoolses toas.

Kui olla aus, siis mingit suunitletud programmi välismaal õppivatele Eesti tudengitele minu radarile pole sattunud. Isegi, kui see eksisteerib, siis vast nii sügaval bürokraatia hingesopis, et on vaja professionaalset arhivaari, kes selle oma ekspertiisiga üles leiab.

Minu puhul on asi lihtne – ma tahan toetada Eesti riiki. Ma otsin võimalusi Eestisse panustamiseks. Olgu see kandideerides ministeeriumidesse praktikale või suheldes EAS-i esindajatega välisriikides.

Ma ei taha öelda, et Eesti riik on oma noored välismaal unarusse jätnud, aga oma ignorantsuses on Eesti kujundanud sellise fassaadi. Ma olen läinud õppima välismaale tahtest omandada parimat haridust, mille tulemusel oleksin ühiskondlikult kasulikum oma riigile.

Võib-olla on palju küsida, et riik näitaks üles rohkem huvi meie vastu kui kutsed ajateenistusse meie postkastides, aga kahjuks ei näe ma ka põhjust, miks peaks suhe riigi ja välistudengi vahel olema ainult ühesuunaline – mis kohustust on näidata huvi riigi vastu, mis sinu vastu külm ja ükskõikne.

Grete Helena Kütt, Pomona College, California, informaatika ja prantsuse kirjandus

Ameerikas õppimine ei olnud algselt mu unistus. Naastes UWC programmist Norras oli maailma avastamise pisik küll suur, kuid eestlasena tundus mulle ajuvabana mõte võtta ülikooli astumiseks sadu tuhandeid dollareid laenu. Küll aga otsisin võimalust, et kombineerida oma eripalgelised huvid – teadus, kirjandus, muusika ja keeled.

Kui täisstipendium Californias Pomona College'is sellise võimaluse lausa kandikul mulle ulatas, kõhklesin kaua. Neli aastat teisel pool maakera Eestist kümnetunnise ajavahe ja 20+ lennutunni kaugusel?

Kui alguses tundus otsus tõsta esimest korda jalg Uude Maailma tudengi staatuses hulljulgena, siis nüüdseks võin öelda, et see oli minu jaoks ainuõige valik. USA kõrghariduse võlu seisneb selle paindlikkuses.

Näiteks ei takistanud topeltkraad informaatikas ja prantsuse kirjanduses mul samaaegselt muusikateaduskonnas klarnetitunde võtmast või astronoomia kursusel osalemast. Mu intellektuaalse paradiisi pahupool seisnes 9000-kilomeetrises vahemaas, mistõttu kontakt kodumaaga piirdus peamiselt perele piltide saatmise, ERR-i uudiste ning "Plekktrummi" järelvaatamisega.

Seetõttu sai Los Angelese Eesti Majast mu sisemise eestlase pelgupaik. Kui vähegi võimalik, surusin ennast reedeti läbi Los Angelese juhmistavate ummikute, et jõuda kooriproovi, kus lõpuks ometi sai eesti keeles laulda ning "Ta elagu" saatel sünnipäevi tähistada.

Just siis, kui avaldasin kolmandal ülikooliaastal oma esimese teadustöö, sain kirja Eesti noortegarantii tugisüsteemilt, sest riiklikel andmetel kuulun ma nende noorte hulka, kes ei õpi ega tööta. Oli valus tunda, et hoolimata mu ambitsioonist ning saavutustest peegeldub Eesti ühiskonna suhtumine "ega ta sealt Ameerikast küll enam tagasi tule" ka riigi ükskõiksuses. Loodan tulevikus kogeda, et Eesti väärtustab, toetab ja tunnustab ka oma välismaal õppivaid tudengeid – alates täpsetest andmetest, lõpetades asjakohaste tugiteenustega.

Marcus Lukas Kiisa, New York University, arvutiteadus

Soov minna välismaa ülikooli õppima tekkis mul juba keskkoolis. Veetsin 11. klassi Šveitsis vahetusaastal ning tundsin, et saan võõral maal hakkama. Mind motiveeris ennekõike parem akadeemiline haridus, ingliskeelne keskkond ja huvitavad tutvused.

Californiasse jõudes tabas mind kiirelt kultuurišokk – olin endale teadvustamata asunud elama hipilinna Santa Cruz, kus keskkond ja elustiil oli kodust radikaalselt erinev. Et hoida ära koduigatsust, hakkasin läbi käima kohaliku Eesti kogukonnaga ning kuulasin ohtralt Eesti räppi. Pärast teist aastat otsustasin kolida New Yorki ning jätkata õppimist New Yorgi ülikoolis.

Teisel pool maakera elades jõudsin paratamatult Eestis käia ainult paar korda aastas – enamasti suvel ja jõulude ajal. Mu läheduses ei elanud teisi Eesti tudengeid, mistõttu tahest-tahtmata hakkasin Eesti kultuurist kaugenema. See-eest iga kord, kui ma pidin rääkima ameeriklastele Eestist, tugevnes mu eestlase identiteet ja armastus kodumaa vastu.

Välismaal elades sain aru, kui hea on Eesti riigi IT-infrastruktuur võrreldes Ameerikaga, kus makseid tehakse endiselt tšekkidega ning ülikool kubiseb bürokraatiast.

Kodus enamikel tuttavatel puudus perspektiiv USA osas – lähedastel tekib aina rohkem mure, et kas ma üldse kunagi tagasi tulen. Tundub, et Eesti riigi jaoks olen ma number ajude väljarände statistikas ning lootus, et ma Eestisse midagi panustan, on kadunud.

Nüüd, kui ma olen lähedal lõpetamisele, näen ka, et mul on palju paremad töövõimalused Ameerikas. Puuduv kontakt Eesti ühiskonnaga on probleem, mille saaks hõlpsasti lahendada tugisüsteemide ning tudengite, riigi ja ettevõtete vahelise koostöö loomisega. Minusarnaseid tudengeid on välismaal palju.

Eesti jaoks oleks see hea võimalus tuua kodumaale uusi teadmisi, oskusi ja perspektiive. Kahjuks pole riik siiani suutnud seda ressurssi ära kasutada.


Artikkel on osa seeriast, milles välismaal õppivad Eestist pärit tudengid jagavad oma mõtteid välismaale suundumise motivatsiooni, Eestiga sideme hoidmise ja Eestiga seotud koostöövõimaluste osas. Kontaktihoidmine välismaal õppivate tudengite ja teadlastega on osa rahvastikuministri eestvedamisel koostatavast üleilmse eestluse programmist siseministeeriumis. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: