Katrin Kiisler: noored toob Eestisse tagasi isikuvabadusi austav riik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Katrin Kiisler
Katrin Kiisler Autor/allikas: Erakogu

Riik ei peaks keskenduma mitte niivõrd sellele, et välismaale läinud noored tahaksid tagasi tulla, vaid sellele, et noored laiemalt tahaksid Eestis elada ja töötada. Kui noor selle veendumusega välismaale õppima läheb, on pool tööd tema tagasitoomiseks tehtud, kirjutab Katrin Kiisler.

Seda artiklit ajendas mind kirjutama rahvastikuminister Riina Solmani mure välismaale läinud noorte tagasituleku pärast. Nõustun ministriga, et Eesti riigi edenemise seisukohast on ülimalt tähtis, et meie noored saaksid välismaal õppida ja õpitut hiljem Eestis rakendada.

Väga väikese keele ja kultuuri hoidjatena vajame neist igaühe panust, sest erinevalt suurematest rahvastest ei saa me jääda lootma ainult nende asemele tulnute tahtele ja võimele meie keelt ja kultuuri edendada. Väikese ja väheneva rahvastikuga riigina vajame tingimata nii väljas käinute, kodu hoidma jäänute kui ka teistest riikides tulnute panust Eesti riigi edenemisse.

Üle 20 aasta välismaal õppivaid noori nõustanud ja selles vallas doktoritöö kirjutanud inimesena on mul ka arusaam, kuidas selle tulemuseni jõuda.

Eesti noored on avatud mõttelaadiga

Uuringud nii välisriikides kui ka meil näitavad, et välismaale mineku esmane eesmärk mõjutab tagasituleku tõenäosust suurel määral.

Kui noored lähevad välismaale eesmärgiga tulla tagasi ja rakendada saadud haridust Eestis, siis töötavad nad sihikindlalt ka tagasituleku nimel, hoiavad tõenäolisemalt kontakte siinsete sõprade ja võimalike tööandjatega. Nad on välismaal mõnes mõttes isegi silmaklappidega – nad ei otsi ega märka sealseid töövõimalusi, sest see ei ole osa nende plaanist.

Seetõttu ei peaks riik keskenduma mitte niivõrd sellele, et välismaale läinud noored tahaksid tagasi tulla, vaid sellele, et noored laiemalt tahaksid Eestis elada ja töötada. Kui noor selle veendumusega välismaale õppima läheb, on pool tööd tema tagasitoomiseks tehtud.

Selliseid noori on meil palju, kuid suurema osa moodustavad siiski need, kes lähevad välja sihiga ennast teostada ja vaadata, milliseid uksi sel teel neile avaneb. Nende hulgast leiame tihti kõige andekamad ja ambitsioonikamad oma noortest.

Eliit tõmbab eliiti. Parimatele avanevad võimalused parimates ülikoolides, hiljem parimates laborites, ülikoolides ja ettevõtetes. Parimatel on valikuvõimalust rohkem ja riigina võistleme siin atraktiivseimate elukeskkondadega maailmas. Uuringud näitavad, et needki noored võivad ometi tulla tagasi, kui nad säilitavad oma esmase kuuluvustunde Eestis asuvate kogukondadega ning koduriik suudab neile pakkuda keskkonda, mis arvestab nende vajaduste ja tõekspidamistega.

Mõned aastad tagasi Kantar Emori poolt läbi viidud noorte väärtusuuring tõdes, et Eesti noored on avatud mõttelaadiga, neid iseloomustab sallivus erinevate kultuuride ja vähemuste suhtes. Võrdõiguslikkus on nende jaoks oluline ja nad arvavad, et nende vanemad võiks seda noortelt õppida.

Kui Eesti riik liigub teiste kultuuride ja vähemuste sallimises ajas tagasi, mitte edasi, siis mõjutab see selgelt ka noorte tahet siia pärast õpingute lõppu tagasi tulla. Seega, nagu kõrgelt haritud välisspetsialistide, nii ka meie oma noorte valikute mõjutamisel ei saa me arvata, et tööalaste kontaktide vahendamine üksi saab tuua edu.

Minister on õigesti mõistnud, et kontaktide hoidmine koduga on see, mis aitab välismaale läinud noortel koju tagasi tulla. Seda kinnitavad nii teistes riikides kui ka meil tehtud uuringud. Kuuluvustunne on see, mida kontaktide hoidmine nendele noortele annab.

Üksi maailmas hakkama saavate noorte kuuluvustunde hoidmisel on aga oluline silmas pidada paari asja.

Esiteks, uuringud näitavad, et kuuluvustunne riigi vastu, teisisõnu patriotism, on tugevam autoritaarsetes, väiksema sõna- ja majandusvabadusega riikides. Hiinast või Brasiiliast välismaale õppima läinud noored tunnevad tohutut lojaalsust oma riigi suhtes, isegi määral, et nad on oma riigile võlgu.

Samas lääneriikide noored seostavad tagasitulekut sagedamini sobiva elukeskkonna, töökultuuri, sõprade ja eluviisiga. Nad ei tunne sundust koju tulla, vaid neile meeldib mõte seal elamisest ja võimalusest sinna panustada. Eesti noorte väärtusuuringud näitavad, et meie noored sarnanevad pigem viimastele ja panustamine kuuluvustundele riigi vastu meil hästi ei töötaks.

Teiseks, meil jäetakse sageli tähelepanuta, et tagasitulekul on kaks olulist eeldust. On vajalik, et tahetaks tagasi tulla, ent sama tähtis on ka kohapealsete avatus tagasitulekule. Avatus peab olema siiras ja sisaldama valmisolekut tulijat ära kuulata, toetada, tema arvamusega arvestada.

Avatus ei ole see, kui tahame tulijate panust majandusse või iibesse, kuid eirame nende moraalseid tõekspidamisi ja sotsiaalseid vajadusi. Uuringud näitavad, et isikuvabadused mõjutavad haritud töötajate töökohavalikuid väga suurel määral. Meestest enamgi naiste puhul, kes jälgivad väga, milline on nende sookaaslaste kohtlemine ja eneseteostuse võimalused kodus.

Riigi avatus ja tööandjate avatus

Avatuse ja võrdsete võimaluste teljel me praegu atraktiivsema riigi suunas ei tööta. Selle asemel näeme Euroopa suurimat palgalõhet, naiste vähest esindatust poliitikas ja juhtivatel ametikohtadel, laste saamise kohustuse rõhutamist naiste eneseteostuse asemel, poliitilist suundumust vähemuste õiguste piiramisele.

Riigi avatusele peame kõrvale panema ka tööandjate avatuse. Meil on edumeelne IT- ja start-up sektor, mille avatust keegi kahtluse alla ei pane, kuid kõik ei saa töötada infotehnoloogia vallas.

Kui vaatame elu väljaspool Tallinna, koolides, traditsioonilises tööstuses, väikeettevõtetes, kohalikes omavalitsustes, siis kohtame pigem skepsist, mida toidab muuseas ka riigi hootine retoorika, nagu oleks koju naasev talent väärtuslikum kui aastaid kodus panustanud inimene.

Kui riik maksaks Soome ja Norra eeskujul kõigile välismaale õppima läinutele stipendiumi, tugevneks see skepsis veelgi. Makstes vaid välismaal õppijale, ütleme selgelt, et nemad on tähtsamad. Ütleme seda mitte ainult neile, vaid ka 40 tuhandele siinsele üliõpilasele ja nende vanematele. Siit ka väljakutse valitsuskommunikatsioonile laiemalt – kuidas väärtustada ühtesid ilma teiste väärtust pisendamata?

Uurisin oma doktoritöös välismaale doktoriõppesse läinud noorte tagasituleku mõjutegureid. Leidsin, et ajude äravoolu tagasipööramiseks on tegelikult olemas väga lihtne ja mõjus viis.

Doktorandid, kes säilitasid välismaal õppimise ajal tööalase tiheda kontakti siinsete kolleegidega, tulid kõik Eestisse tagasi. Mõnel neist olid need suhted juba enne minekut olemas, teised näitasid üles huvi ja initsiatiivi välismaal õppides, kolmandatega võtsid siinsed tööandjad ise ühendust.

Kõigil juhtudel see töötas. Töötas seepärast, et selline koostöö toetas vastastikuse väärtustamise tunde tekkimist. Ühelt poolt pakkus ta võõrsil üksi toimetavale noorele kuuluvustunnet. Tunnet, et teda oodatakse ja peetakse mõnest suvalisest tulijast olulisemaks.

Läbi sellise professionaalsesse gruppi kuulumise tunde tajume oma tööalast väärtust, mis on õnneks väga oluline. Teisalt tekitas see koostöö kodus olijate hulgas omaksvõtmise. Tunde, et see väljas õppiv noor on üks meie seast, et me tahame teda tagasi, sest ta aitab meil siin paremaks saada. Kui tegemist on omadega, siis me pingutame, et aidata neil edu saavutada. See avatus ja tugi tööandja tasandil on tegelikuks tagasitulekuks ülimalt tähtis.

Eesti riigi esmane roll on tagada oma ülikoolide konkurentsivõime. Me ei peaks massiliselt toetama välismaal õppimist, välja arvatud valdkondades, mis on Eestile vajalikud, kuid mida siin õppida ei saa.

Paljud valivad siiski välismaal õppimise tee ja ka see on hea, sest väikeses riigis ei suuda me ise kõigis valdkondades piisavat mitmekesisust tagada. Nende noorte tagasituleku soodustamiseks peaksime toetama aga ennekõike nende tööalaste kontaktide teket õpingute ajal, mitte pärast lõpetamist.

Kontaktid õpingute ajal hoiavad nende tööalase kuuluvustunde Eestis ja käivitavad omaksvõtu mehhanismi võimaliku tulevase tööandja juures. Meetmete mõttes tähendaks see hoopis erialase praktika võimaluste loomist ja toetamist, õpinguteks vajalike uurimisprojektide Eestis teostamise toetust, kaugtöö võimaluste vahendamist ja muud taolist.

Kirjeldatud kontaktide loomise toetamisest olulisemgi on see, kui suudame pakkuda atraktiivset elukeskkonda haritud ja isikuvabadusi väärtustavale noorele laiemalt. Kuigi Eestis võib vahel tunduda teistpidi, siis maailm meie ümber liigub peatumatult erinevate väärtushinnangute austamise ja piirangute vähendamise poole.

Meie teadmised muutuvad üha suhtelisemaks ja rünnatavamaks, sõltudes allikatest, mida tarbime ja usaldame. Selles maailmas viib sihile vaid sõnumi selgus ja järjepidevus. End maailmakodanikena tundvate noorte usalduse võitmiseni ei vii siin üksikud poliitilised algatused, mis ei välju ühe ministri haldusalast, vaid järjepidev, nii tegudes kui sõnades väljenduv tahe arvestada noorte arvamuse ja vajadustega.

Seda eesmärki ma selge sõnumina valitsuse tegudes ja plaanides ei näe. Rahvastikuministri üksik kutse võõrsile õppima ja tööle läinud noortele ei jõua sihile ka seetõttu, et valitsus tema ümber otsib üha uusi võimalusi noortele oluliste õiguste ja vabaduste piiramiseks.


Katrin Kiisler töötas 20 aastat sihtasutuses Archimedes välismaale õppimise programmide käivitaja ja juhina ning kaitses septembris tagasituleku teemal doktoritöö Lancasteri ülikoolis. Katrin Kiisler on Eesti 200 liige. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: