Võõrriikide sekkumised valimistesse muutusid taas aktuaalseks mitte ainult teadusmaailmas vaid ka ühiskonnas laiemalt peamiselt pärast Venemaa suuremahulisi sekkumisi 2016. aasta Ameerika Ühendriikide ja 2017. aasta Prantsusmaa presidendivalimistesse.

Aga miks muutus valimistesse sekkumine taas diskussioone tekitavaks teemaks, kuigi teiste riikide siseasjadesse mõjutamisega seotud meetmeid on kasutatud pikka aega, ulatudes 18. sajandisse (Prantsusmaa üritas 1796. aastal Jay lepingu (Jay Treaty) tõttu sekkuda Ameerika Ühendriikide presidendivalimistesse.)?

Üks peamine järeldus seisneb selles, et sarnaselt sõjalistele konfliktidele, kus eesmärkide saavutamiseks kombineeritakse sõjalisi vahendeid mittesõjalistega (majanduslikud, informatsioonilised meetmed), on ka valimistesse sekkumiseks tekkinud kordades rohkem mõjutamise võimalusi.

Kui varasemalt uurisid teadurid selliseid valimiste mõjutamise meetmeid nagu sõjaline sekkumine, spionaaž, majandussanktsioonid jpm, siis tänapäeval on fookus liikunud füüsilisest mõjutustegevusest psühholoogilisele mõjutustegevusele. On mitmeid põhjuseid, miks hakati mõjutamiseks eelistama avalikke ja poolvarjatud meetmeid, näiteks sotsiaalmeedia manipuleerimine.

Esiteks, avalikud ja poolvarjatud meetmed võimaldavad palju ulatuslikumat mõjutamist ning seetõttu suuremaid eduvõimalusi. Selle peamiseks põhjuseks on sotsiaalmeedia ja veebiuudiste "alati kättesaadav" aspekt, mis jõuab paljude sihtrühmadeni kiiremini traditsioonilisest meediast (televisioon, ajalehed, raadio).

See aga ei pane võrdusmärki meediatarbimise ja infokanalite olulisuse vahele. Näiteks võib mitmetes erinevates avaliku arvamuse küsitlustes osalenud vastajad kasutada sotsiaalmeediat palju rohkem kui traditsioonilist meediat, aga kui vastajatel palutakse hinnata, millised infokanalid on nende jaoks olulised informatsiooni saamisel, siis sotsiaalmeedia võib olla vähem oluline kui seesama televisioon või raadio.

Lisaks ulatuslikumale mõjutamisele nõuavad avalikud ja poolvarjatud meetmed tihtipeale vähem tehnilist ekspertiisi kui varjatud meetmed. Näiteks on suhteliselt lihtne osta bot või üles seada libakonto sotsiaalmeedias, samal ajal kui mõne poliitiku või ärimehe värbamine nõuab märkimisväärselt rohkem ajalist ja ka rahalist ressurssi.

Lisaks võivad varjatud mõjutamisega kaasnevad palju suuremad võimalused vahele jääda, kuid interneti kaudu mõjutamise puhul on kordades raskem tuvastada konkreetset sekkujat. See aga ei tähenda, et varjatud meetmeid ei kasutata üldse. Tihtipeale on avalikud ja poolvarjatud meetmed lihtsalt tõhusamad ja odavamad.

Eesti eelseisvad valimised

Viimastel kümnenditel on intensiivistunud välisriikide poolsed püüdlused sekkuda suuremahuliselt eeskätt demokraatlike riikide otsustusprotsessidesse. Olulisemad sekkumised olid USA (2016) ja Prantsuse (2017) presidendivalimistesse.

Tundub, et poliitiliste ideoloogiate muutused (nt populismi ja äärmusluse kasv, ühiskonna kaugenemine võimust, euroskeptitsism) pakuvad tugevaid stiimuleid valimistesse sekkumiseks. Seetõttu on oluline, et ei tekiks olukorda, et võõrriigil tekiks ajend sekkuda Eesti valimistesse ja seekaudu mõjutada Eesti poliitikat ja otsustusprotsessi. Eriti olukorras, kus taasiseseisvunud Eesti peamised välised julgeolekuohud tulenevad Venemaa Föderatsiooni käitumisest.

Potentsiaalset ohtu kujutab Eestile ainult Venemaa Föderatsiooni oportunistlik käitumine, millel võivad olla erinevad ajendid ja eesmärgid Eesti valimiste sekkumiseks. Sedalaadi mõjutustegevused, millega tahetakse fundamentaalselt mõjutada inimeste hoiakuid, võtavad reeglina aega kordades kauem kui paar nädalat või kuud.

Seega on Venemaa üheks potentsiaalseks eesmärgiks soodsa pinna tekitamine, et tulevikus suuremahuliselt sekkuda Eesti valimistesse, lootes saavutada mingit poliitikamuutust. Näiteks kui Eesti äärmuslikud jõud hakkavad rahvusvahelistes organisatsioonides ühtsust lõhkuma või kui Eesti võtab sõna Venemaa sanktsioonide leevendamise või nende kaotamisel teemal.

Teiseks eesmärgiks on täita kohustuse tõttu julgeoleku- ja luureasutustele (nt GRU, SVR, FSB) püstitatud ülesandeid. Kui Lääneriikide julgeolekuasutuste esmane ülesanne on koguda ja analüüsida infot sisemiste ja väliste julgeolekuohtude kohta, siis Venemaa eriteenistuste funktsioon on oma olemuselt ründavam, agressiivsem. Kolmas eesmärk võib lihtsalt olla propaganda ja heidutus.

Üks potentsiaalne ründaja on Hiina Rahvavabariik, mille eesmärk on muuta Lääneriigid sõltuvaks nende tehnoloogiast. Hiina võimalik sekkumine sõltub aga suuresti sellest, kas valimiste eel tekib poliitiline debatt selle üle, kas Eesti peaks end siduma Hiina tehnoloogia ja investeeringutega. Siiski on ebatõenäoline, et Hiina soovib lähitulevikus mõjutada ainuüksi Eesti valimisi.

Samuti võivad ründajateks olla terroristlikud organisatsioonid, mille peamine eesmärk on kehtestada kalifaat ja saavutada seeläbi islamikogukonnas ülemaailmne domineerimine. Eestis siiski pole soodsaid tingimusi (Eestis ei ole ühtegi aktiivset terroristlikku organisatsiooni), mistõttu on väga ebatõenäoline, et terrorirühmitused prooviksid mõjutada Eesti eelseisvaid valimisi.

Rakendatavad mõjutustehnikad ja –protseduurid

Olgugi, et valimisteks kasutatavad tehnoloogilised lahendused on soodustanud mitmetahulist sekkumist (õngitsuskirjad, küberrünnakud valimissüsteemide pihta, sotsiaalmeedia manipuleerimine jne), siis eelistatakse Eesti valimistesse sekkumise korral endiselt masside mõjutamiseks kasutada pigem strateegilist kommunikatsiooni ja psühholoogilisi operatsioone.

Peamiseks mõjutustegevuse vahendiks on jätkuvalt Venemaa riigitelevisioon ja Balti riikidele suunatud regionaalsed uudisteagentuurid ning vähemalt määral mõjuagentide ülal hoitud sotsiaalmeediagrupid ja –lehed.

Nende kanalite kaudu proovitakse sõltuvalt olukorrast korraldada propagandarünnakuid, lootes, et nende sõnumid ja strateegilised narratiivid "valguvad" ka Eesti kohalikesse eesti- ja venekeelsetesse meediakanalitesse.

Eesti tingimused

Olgugi, et Eesti teatud tingimused (kohalike mõjuagentide koostöövalmidus; ühiskonnas äärmuslike vaadete tekkimine) tunduvad osaliselt soodustavat võõrriikide sekkumist, siis tegelikkuses enamus tingimusi ei soodusta suuremahulist ja tulemusele orienteeritud sekkumist.

See on eriti tingitud proportsionaalsest valimissüsteemist, populaarsete kremlimeelsete erakondade ja kandidaatide puudumisest, propagandale piisavalt immuunsest traditsioonilist meediast, elanikkonna kõrgest ohutajust ning sellest, et Eesti on rahvusvahelisel areenil, sh rahvusvahelistes organisatsioonides, vähemõjukas riik.

Seega võib väita, et lähitulevikus on kõige tõenäolisem stsenaarium Venemaa Föderatsiooni mõjutustegevuse jätkamine madalal intensiivsusel. See stsenaarium kehtib, kui Eesti kohalikud tingimused ei muutu radikaalselt Venemaa kasuks (vene vähemuse õiguste rikkumine, äärmuslike erakondade ja vaadete esiletõusmine, Eesti muutumine mõjukaks rahvusvaheliseks tegijaks). Sellisel juhul võib Venemaal tekkida ajend ja soov sekkuda Eesti valimistesse.

Kõige ohtlikum, ent ebatõenäolisem stsenaarium on Eestis populistlike ning NATO- ja euroskeptikute ulatuslik kasv, mis võib luua Venemaale võimaluse ulatuslikuks sekkumiseks, võimendades äärmuslike jõudude ja populistlikke sõnumeid, kasutades nii riiklikku meediat kui ka kohalikke kremlimeelseid tegelasi.

Kuigi see ei too otseselt kohalikke kremlimeelseid tegelasi võimule, võib see halvata Eesti valitsuse ja parlamendi otsustusvõimet, mis omakorda võib vähendada Eesti rahvusvahelist usaldusväärsust ja selles tulenevalt kahandada Eesti suhteid USA ja teiste liitlastega.

Venemaa jaoks on selge, et kui sellised võimsad liitlased nagu Ameerika Ühendriigid ei kaitse ega seisa Eesti suveräänsuse eest diplomaatiliste, sõjalise heidutuse või majanduslike meetmetega, suureneb venelaste tegevusvabadus märkimisväärselt.

Kommentaar põhineb Mark Riisiku Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud magistritööl "Võõrriikide sekkumine valimistesse: Eesti eelseisvate valimiste juhtumianalüüs". Artiklis avaldatud tulemused ei kajasta täielikult magistritöös leitud tulemusi ja soovitusi.