Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) ütleb, et põhikoolis on klassi täitumuse ülemine piirnorm 24 õpilast. Vaid erandjuhul, nagu rõhutab seadus, võib kooli pidaja ehk enamasti kohalik omavalitsus direktori ettepanekul ja hoolekogu nõusolekul suurendada õpilaste arvu üle 24 ja sedagi üheks õppeaastaks konkreetses klassis juhul, kui kõik tervisekaitse- ja ohutusnõuded on täidetud.

Seega käsitleb seadus õpilaste arvu üle 24 erandina, mida tuleb igal aastal üle vaadata, ja sedagi võib rakendada vaid juhul, kui sotsiaalministri määruses ette nähtud kaks ruutmeetrit klassiruumi õpilase kohta tagatud on.

See piirnorm tuleb paljudele lapsevanematele üllatusena, sest olukord, kus põhikooli klassis õpib üle 30 lapse, on mõnes koolis üsna tavapärane. Miks siis hoolekogud sellega nõustuvad, ehkki see tähendab vähem tähelepanu õpetajalt ja kokkuvõttes võimalik, et hariduse viletsamat kvaliteeti?

Linna surve

Igas omavalitsuses on koolikorraldus pisut omamoodi, kuivõrd õpilaste kooli määramise eest vastutavad koolipidajad ehk omavalitsused. Nii on ka igas linnas välja kujunenud oma eripärad.

Tallinna eripäraks on mõned ülelinnalise vastuvõtuga koolid, mis paiknevad valdavalt kesklinnas. Sinna tahavad paljud, aga saavad vähesed. Kui veel mõned aastad tagasi olid vastuvõtukatsed ka Gustav Adolfi Gümnaasiumisse ja Kadrioru Saksa Gümnaasiumisse, siis need kaks hinnatud kesklinna kooli on juba mõnd aega olnud linna otsusega nn piirkonnakoolid, mille esimestesse klassidesse Tallinna haridusamet ise, ilma katseteta õpilased määrab. Ülejäänud kesklinna koolid on aga jätkuvalt linna määramise vastu "vaktsineeritud" ehk saavad oma õpilased ise valida.

Ometigi ei mõjuta kumbki asjaolu klasside suurust - seaduses lubatavast isegi kuni kolmandiku võrra suuremate klassikomplektidega paistavad silma nii katsetega õppureid valivad kui ka linna määratavate õpilastega kesklinna koolid.

Näiteks Tallinna Westholmi Gümnaasiumis, kus algklassides on õppekohti 24, õpib klassiti tegelikult 24-28 õpilast. Põhikoolis on hoolekogu nõusolekul kehtestatud klassi õppekohtade arvuks 26, ent õpilasi on mõnes klassis kuni 29. Tegemist on tavalise, ehkki hinnatud piirkonnakooliga, mis tähendab, et õpilased määrab sinna Tallinna haridusamet.

Tallinna haridusametil on vaja hulk lapsi koolidesse ära määrata ehk kõik need esimese klassi lapsed, kes ei lähe katsetega koolidesse. Seejuures määruse järgi on Tallinn üks koolipiirkond, nii et teoreetiliselt puudub kohustus Pirita laps tingimata Piritale või Nõmme laps Nõmme kooli määrata, ehkki kodulähedus on üks peamisi argumente, millest haridusamet siiski üldjuhul lähtub. Ometi aga on juhtunud nii, et kõige rohkem määratakse lapsi just neisse mainekaisse kesklinna koolidesse, kuhu katseid enam ei korraldata.

Gustav Adolfi Gümnaasiumis (GAG) on algklassides õppekohti valdavalt 24, nagu seadus ette näeb, ent mõnes klassis on see kergitatud hoolekogu nõusolekul ka kuni 29 kohani ja just nii palju neis klassides lapsi õpibki. Alates 7. klassist kerkib õppekohtade arv kohati juba lausa 32 kohani.

Lapsevanemana GAG-i hoolekogusse kuuluv Karin Madisson ütleb, et tema pole hoolekogu liikmena klasside paisutamisega nõus olnud.

Selle vastu on GAG-i hoolekogu liikmed olnud juba pikalt, ka enne Madissoni aegu. Kooli kodulehel rippuvatest hoolekogu otsustest leiab, et juba 2018. aasta veebruaris kinnitas hoolekogu otsuse, et haridusametile, haridusvaldkonnaga tegelevale abilinnapeale ja linnapeale saadetakse hoolekogu ja vanematekogu ühispöördumine, millega selgitatakse õpilaste arvuga seonduvat olukorda ning palutakse järgmisteks õppeaastateks mitte määrata 1. klassi üle viie klassikomplekti õpilasi, arvestusega maksimaalselt 24 õpilast ühte klassi. Kuna sellest abi polnud, korrati oma palvet linnale ka aasta hiljem. Siiani on pöördumised läinud kurtidele kõrvadele.

Madissoni hinnangul on kogu protsess praegu pahupidi.

"Probleem algab linnast, kes määrab rohkem lapsi, kui on klasse või õppekohti. Igale koolile lihtsalt määratakse suvaline arv lapsi veel enne seda, kui hoolekogu üldse arutellu kaasatakse. Hoolekogu ei tea, palju lapsi linn kooli määrab. Haridusameti seisukoht on: ei huvita, mahuta ära! Saa hoolekogult see nõusolek! Haridusamet ei ütlegi, palju õpilasi ta sinna kooli kavandab, lihtsalt määrab ära ja jätab kooli selle numbriga omapead. Mis see kool siis teeb? Variandid on kas suurendada klasse või luua mingi poolik klass juurde või tekitada teine vahetus. Koolipidaja visatakse sellega uskumatult nõmedasse olukorda: öeldakse, et sul on hoolekogu nõusolekut vaja, aga hoolekogu ei kaasata sel hetkel. Seadus on valepidi, mis see hoolekogu seal enam saab kaasa rääkida?" leiab Madisson.

Üleüldse kõneleb seadus sellest, et hoolekogud võivad klasside suurusi paisutada erandlikult ja ühe aasta kaupa ehk igal aastal teemat uuesti läbi arutades.

"Seda kindlasti ei tehta enamikus koolides," on Madisson veendunud.

Mitme kooli hoolekogu liikmed kinnitasid ka ERR-ile: viimastel aastatel pole hoolekogud suuremate klasside küsimust hääletanud. Need asjad lihtsalt tehakse ära, aastast aastasse, ilma diskussioonita.

Omaette küsimus on ka, kui pädev hoolekogu otsus klassikomplektide suurendamisel üldse on - see ju ei võta määruses kehtestatud tervisekaitsenõudeid arvesse.

"Sellesse otsusesse ei kaasata ei terviseametit ega päästeametit, et hinnata, kas see nii on või ei ole. Hoolekogule ka ei esitata dokumente, et neilt oodatav otsus tervisekaitsenõuetele vastab, selle koha pealt pannakse silm kinni," tõdeb Madisson.

Koolid sundviskes

Koolid saavad lõpliku õpilaste nimekirja haridusametilt alles 31. augusti seisuga.

Kui siis peaks avastatama, et lapsi on määratud rohkem kui kooli olemasoleva ressursi juures mahuks, seab see koolid ebamugavate valikute ette: kas otsida juurde õpetajaid ja moodustada seaduse mõttega kooskõlas olevad klassid, tekitada juurde õhtune vahetus või paisutada klassid hoolekogude abiga ebamõistlikult suureks. Ja lõpuks hoolekogudelt formaalne luba ka saadakse, sest kõik mõistavad: kool on sundviskes, lapsed tuleb vastu võtta, õhtuses vahetuses ei taha keegi koolis käia, ja kust neid õpetajaidki klassi ette leida.

Madisson leiab, et hoolekogu on tegelikult liiga kauge organ ühe klassi laste arvu üle otsustamiseks, kui peaks määratama, et näiteks 6.a-s hakkab senise 24 asemel hoopis 28 last õppima.

"Ka lapsevanemaid võiks kaasata sellistesse protsessidesse. Mida see hoolekogu oskab arvata? 6.a on minu jaoks lihtsalt 6.a, kui ma ei tea seda klassi, neid lapsi ega klassijuhatajatki, ei tunne seda sünergiat. Õige oleks, et see 6.a kaasataks sinna, et arutada läbi laste juurdevõtmine sinna, mitte hoolekogu tasand, mis on väga kauge organ sellest," leiab Madisson.

Põhimõtteliselt on Tallinna haridusameti juht Andres Pajula selle kirjeldusega nõustub, kuidas posu lapsi nende määrusega ühte või teise kooli satub. Ta rõhutab, et nemad lähtuvad oma tegevuses täielikult seadusest, ent kuidas see koolis lahendatakse, on juba kooli vastutada.

"Esimeses klassis me ei määra klassi suurust, vaid õpilaste arvu. Näiteks kui me määrame Gustav Adolfi Gümnaasiumisse 140 õpilast, siis me ei küsi, kas tehakse viis või kuus klassi. Klasside komplekteerimisega tegeleb iga kool ja vastutab ise, kuidas ta seadust täidab," ütleb Pajula. "Tähtis on, millised õpetajad on, sest hariduskvaliteeti ei määra mitte klassi suurus, vaid õpetaja, kes klassi ees seisab. Kui on viis väga head õpetajat ja kuuendat ei ole, on mõistlikum teha viis 26-st klassi kui kuus 22-st klassi."

Pajula lisab, et kui hoolekogu küsib luba klassikomplekti suurendamiseks, siis on haridusamet selle loa ka alati andnud, keeldumisi pole ette tulnud.

Sellega, et koolid nii palju õpilasi ära ei mahuta, kui haridusamet neile lapsi suunab, pole aga Pajula nõus.

"Ruumide hulk ei määra ära õpilaste arvu," leiab ta, pakkudes vajadusel välja võimaluse korraldada õppetööd libiseva graafikuga või kahes vahetuses. Mitmes Tallinna koolis võetakse kasutusele ka moodulhooned.

"Esimene probleem on õpetajaprobleem. Kui on ruumiprobleem, on võimalik lahendada seda hoopis teistmoodi, kas kahe vahetusega või moodulmajadega. Need probleemid on lihtsamalt lahendatavad kui õpetajaprobleemid," kinnitab Pajula.

Kui palju Tallinnas klassiõpetajaid puudu on, ta öelda ei oska.

Ise võetud koormus

Ent kõige suurema õpilaste arvuga klassis on pealinna koolidest hoopis Tallinna Reaalkool, mis komplekteerib oma klassid ise ülelinnaliste katsete tulemusel. Esimestes klassides õpib kuni 30 last, sealt edasi algkoolis ja põhikoolis aga juba kuni 33 last klassis ehk üheksa võrra enam kui seadus maksimaalselt ette annab.

Kooli hoolekogu liige Sven Ratassepp ütleb, et põhjuseks on soov tulla lapsevanematele vastu. Esimese klassi katsetel on tahtjaid keskmiselt viis kuni seitse last kohale, seega enamik jääb niikuinii ukse taha. Seetõttu püütakse vastu tulla nii palju kui võimalik.

"See on inimlik küsimus," toonitab Ratassepp. "Katsume kuidagi niimoodi teha, et püsida sellise arvu piires, millega ise veel hakkama saame ja kus lapsed end veel normaalselt tunnevad."

Ratassepp kinnitab, et tava üle 30 lapse ühte klassi paigutada on juba aastatepikkune, mistõttu kinnitab hoolekogu selle igal aastal ilma diskussioonita.

"Teame, et Tallinnas on koolikohti niikuinii vähe, aga ega me oma kooli ei saa lõhki ka ajada, aga see on kompromiss, nii palju kui see võimalik on," ütleb ta.

See, millest keegi ei räägi

GAG-i hoolekogu liige Karin Madisson peab Reaalkooli suguseid põhjendusi viigileheks, millega varjatakse tegelikku põhjust, "millest keegi ei räägi", nagu ta ise ütleb. Raha.

"Ülejäänud põhjendused, mis sinna taha räägitakse, on otsitud," leiab Madisson. "Tõenäoliselt sõltub väga palju sellest, kui palju kohalik omavalitsus raha õppetööks eraldab. Pearahad on väga suur osa koolieelarvest. Selge see, et kui klassis on kümme last rohkem, tähendab see ka kolmandiku võrra rohkem raha."

Kui pidada kinni laste ülempiirist, ei tule koolid pearahadest majandamisega toime. Ent koolide rahastamise süsteem on Madissoni hinnangul arusaamatu.

"Mingid rahadejagamised käivad ka ruutmeetrite järgi, see sõltub koolimajadest. Aga ma pole sellest loogikast veel aru saanud, mis printsiipide järgi see rahajagamine täpselt käib," ütleb Madisson. Ta teab, et kui tahta häid õpetajaid ja suuremaid valikuid õppetöös, on koolidel ka rohkem raha vaja.

"Ega keegi seda kõva häälega välja ei ütle, aga mida rohkem lapsi on võimalik määrata, seda lihtsamalt ja paindlikumalt saab koolitööd ka korraldada," tõdeb Madisson.

Küsimus on Madissoni jaoks aga laiem, nimelt kust on üldse võetud see 24 õpilase piir? Ta on kuulnud räägitavat, et kui keeleõppegruppides on alla 12 õpilase, polevat see enam kõige funktsionaalsem.

Tegelikult pole keegi hariduslikult lahti selgitanud, kust see 24 last kui klasside optimaalne suurus võetud on, millele see "igavesest ajast igavesti" seaduses püsinud arv rajaneb.