Sveta Grigorjeva: unistan riigist, kus igaüks saab unistada suurelt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Eestil on mõneski mõttes läinud taasiseseisvusajal hästi, kuid me oleme väga kaugel õmblusteta ühiskonnast ja riigist, kus eestivene müüjatüdrukust võiks saada peaminister, ütles roosiaias peetud kõnes luuletaja ja koreograaf Sveta Grigorjeva.

Kui minult 13 aastat tagasi peale keskkooli lõpetamist küsiti, kelleks mõtlen saada, vastasin veidi ülemeelikult, et Eesti esimeseks naispresidendiks. Isegi kui see poleks olnud nali, siis esimeseks ma enam ei saaks.

Suurelt unistamist kipume esmalt seostama lapsepõlvega, ehkki ilma selleta poleks siin maal omariiklust ligi 30 aastat tagasi samuti sündinud. Vabariigi lapsena, vaadates tänast Eestit, on mul tunne, et suurelt unistamise ülemeelikust on võimaldatud vaid teatud osale siin elavast rahvast.

Et siin on täna teie ees kõnelemas lihttööliste ja eesti-vene segaperekonnast pärit noor naisterahvas, on juba väikest viisi ime, pigem erand, ja me kõik teame, mida erandid kipuvad kinnitama. Ameerika kirjanik ja luuletaja Audrie Lorde on öelnud: sinu vaikimine ei kaitse sind. Sedasi kutsus ta üles osutama tähelepanu ühiskonna teatud rühmade poolt kogetavale ajalooliselt kujunenud ebaõiglusele, mõista andes, et kuigi rääkimine võib kujuneda ohtlikuks, ei taga vaikimine samuti kaitset. Sestap olen siin, murdmas vaikust, teades, et mind võib oodata nii poliitiline tagakiusamine, nii tänaste kui tulevate töölepingute ülesütlemised, aga ehk isegi kohtukutse. See on tänapäeva nõudliku ja kohati vihast häält tegeva naise reaalsus.

Ometigi ei saa mitte vaiki olla. Üks päev ärkasin riiki, kus sõna oli antud minust paarkümmend aastat vanemate, majanduslikult kindlustatud ja end puhastverd eestlasteks pidavatele meesterahvastele. Ja üks hetk leidsin ma end riigist, mille tänane koalitsioon tegeleb päevast päeva muu hulgas naiste, noorte, vähemuste, välistudengite, võõrtööliste ja kohalike tööandjate alandamisega. Ma leidsin end riigist, mille tänane koalitsioon juurutab jõuliselt arvamust, et vaba riik ja vaba inimeseks olemine on võimalik vaid teatud mõtlemise, rahvuse, rassi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumuse arvelt. Ometigi ei saa mitte vaiki olla. Ma olen eestlane, kes ei valiks endiselt erakonda, mis oma 17-aastase valitsustegevuse, õigem oleks öelda: tegematajätmistega, on omajagu sillutanud teed tänastele populistidele.

Ometigi ei saa mitte vaiki olla. Ma olen venelane, kes ei hakka kunagi valima erakonda, mis kaasas valitsusse inimesed, kellest nii mõnigi teab väga täpselt, kui palju lapsi peab minuvanusel naisel olema, kellesse ma võin armuda ja kellega tohin abielluda. Aga lisaks sellele olen ma kõigest üks lihtne inimene, kes saab populiste valivast rahvast mingis mõttes aru.

Töötud, vaesed, palgavaesed, maal elavad inimesed, eestivenelased, lihttöölised, niinimetatud kalevipojad – nemad seisavad paradoksaalsel kombel mulle palju lähemal kui teie, kes te siin roosiaias olete ja tähistate minuga koos Eesti vabariiki. Aga miks ma saan aru inimestest, kes usuvad hoopis süvariiki? Kuid kas need inimesed ei otsi hoopis põhjuseid oma tunnetatud või tunnetamata ilmajäetusele, nii sümboolsele kui materiaalsele. Kas need inimesed ei otsi lihtsalt põhjuseid oma kohati väga vähe rõõmu pakkuvale igapäevaeksistentsile. Jah, nad otsivad seda valest kohast, aga kes või kas on neile paremat alternatiivi välja pakkunud?

Kui eriolukorra ajal ringlesid sotsiaalmeedias väga toredad naljapildid Emajõkke tagasitulnud delfiinidest, nägime meie emaga õhtustel jalutuskäikudel, kuidas muidu tühjades möödasõitvates bussides on uuesti sõitma hakanud kodutu välimusega inimesed. Ma ei vaidle, et Eesti on postsovetlikest riikidest üks edukamaid, kui mitte kõige edukam. Meil on, mille üle uhke olla.

Ometigi oleme ilmatuma kaugel niinimetatud õmblusteta ühiskonnast. Koalitsioon valmistab tänasel päeval ette täiesti tarbetut, äärmiselt lühinägelikku ja ühiskonda lõhkuvat abielureferendumit. Samal ajal, kui Eesti päris mure on ligi 300 000 suhtelises vaesuses elavat inimest; samal ajal kui Eesti päris mure on jätkuvalt puudulik integratsioon ja sellest johtuv keelepõhine segregeeritus. Samal ajal, kui Eesti päris mure on nende 18- kuni 24-aastaste noorte hulk, kes elavad siin maal absoluutses vaesuses. Inimesed, kes on tegelenud ellujäämisega juba ammu enne COVID-19 viirust.

Võib-olla olen ma naiivne, eks ma saan homsetest lehtedest teada. Aga ma unistan riigist, kus iga inimene saab unistada suuremalt kui pelgalt elementaarsetest vajadustest. Kaugeltki mitte kõik pole sündinud siia ilma, nagu tänapäeva tõhususpõhise ühiskonna puhul öeldakse, korraliku stardipaketiga. Kui riik ei taga vajaminevat materjali ja korralikku väljaõpet, siis on väheke ennatlik ja isegi küüniline lubada inimesele vabadust olla oma õnne sepp. Ligipääs võimalikult heale haridusele, võimalikult heale tervishoiule on vaid mõned avaused, mis võimendavad kaasarääkiva ja mõtleva kodanikuks olemise ja täisväärtusliku elamise tunnet.

Mart Helme – minu kahjuks, teie rõõmuks peab tunnistama, et teil pole mingit põhjust muretsemiseks – Eesti on väga kaugel riigist, kus mõnest lihttööliste üleskasvatatud müüjatüdrukust võib saada peaminister, veel vähem president. Eriti, kui selle müüjatüdruku nimi on näiteks Maša, Vera või Sveta. Võib spekuleerida, et 21. sajand ei alanud mitte de facto sellel kevadel. Tulevik näis tume juba ammu enne pandeemiat. Me kas laseme oma silmadel järk-järgult süveneva pimedusega harjuda või hakkame kohe praegu, kohe praegu suunama valgust nendesse nurkadesse, mille olemasolu me oleme seni ignoreerinud või osanud seni peamiselt häbeneda. Vastasel juhul istuvad edaspidigi valitsuses, riigikogus ja ehk isegi tulevase presidendi toolil peamiselt vaid iseenda ja ühiskonna väga väikse segmendi heaolu pärast muretsevad meesterahvad, kelle üheks hirmu kehastuseks on suurte unistustega tüdrukud, müüjatüdrukud Lasnamäelt, Sillamäelt, Kohtla-Järvelt, Valgamaalt, Narvast, Elvast, Põlvast, Võrumaalt, Otepäält.

Võitlus koroonakriisiga näitlikustas väga huvitavat fenomeni: me hoidsime kokku distantsi hoides; me hoidsime kokku üksteisest eralduses. Tuleb välja, et ka nii saab. Võimalik, et eestlastele pole üksteisega distantsi hoidmine teab mis proovikivi. Aga – meil on vaja hakata rahvana kuidagi kokku hoidma ka hoopis teisiti.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: