Anzori Barkalaja: "Tšehhovi püss" ideelise võitluse kirsiaias ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Anzori Barkalaja
Anzori Barkalaja Autor/allikas: Olev Kenk/ERR

Kui tahame näha noortes eestluse edasikandjaid, tuleks "jääge koju sinimustvalgeid kartulikoori saama" manitsuse asemel midagi aja- ning asjakohasemat välja mõelda. Sissejuhatuseks sobib soovitus maailmas ringi vaadata ja õppida, kirjutab Anzori Barkalaja.

Hoolimata enesele antud sõnalise kasinuse vandest, sundis mind siiski kirjutama Maarja Vaino viimane mõtteavalduste kimp Eesti taasvabanemise aastapäevaga seotud sündmuste teemal.

Miski minus tõrgub, kui loen või kuulen etteheiteid, milles risti vastukäivad väärtusihalused on justkui maha astunud Proppi vene imemuinasjuttude morfoloogiast või vääriksid oma ajasiirdeliste paradoksidega pigem kohta Nolani "Teneti" süžeestikus.

Võib-olla oligi see meelega rakendatud kunstiline võte, raputamaks lugejate-kuulajate suveroidunud ajusid taas erksusele. Loodaks väga. Sel juhul olen rõõmuga nõus olema see lihtsameelne, kes liimile läks.

Mõttevahetusse ühisosa sisse toomise huvides tuletaksin meelde, et eksistentsialistide üks põhiubasid peitub tõigas, mille järgi absurditunnetus on mõtleva inimese vastus maailma ahistavatele asjaoludele, taotlusega hoida natukenegi oma vaimset tervist. Just nimelt mõtlemisvõimet rakendavana, kuivõrd tunnelda või lihtsalt eluleda saab tõepoolest ka vana hea romantilise tormi ja tungi vaimus.

Alustaks süütumast juhtumist

Presidendile, nagu igale teisele inimesele, saab ette heita igasuguseid asju, vastavalt maitsele ja tujule. Aga antud juhul oli OECD juhi kohale kandideerimise valmisolekust teatamine igati professionaalne ning asjakohane liigutus. Ja hästi ajastatud, isegi kui see kogemata kukkus sedaviisi välja.

Kõik erakonnad on alustanud ettevalmistusi järgmisteks kohalike omavalitsuste valimisteks. Parteikontorite tagatubades ei peeta seejuures silmas mitte niivõrd kohaliku elujärje edendamist, vaid järgmist presidenti valivas üldkogus positsioonide sissevõitlemist.

Kersti Kaljulaid andis aegsasti mõista, et tema järgmisel korral ei kandideeri. Sellega andis ta kõigile asjaosalistele riikliku tähtpäeva puhul omalt poolt vabastava selguse ja kodurahu. Tore liigutus.

Pettumusemaitselist meelepaha saaksid tunda ainult need, kelle tegelik eesmärk oleks valijameeste südamete võitmise asemel kellegi kõri närimine. Või parema puudusel oma fännkonna rõõmuks mehise keretäie võrra peksa andmine. Aga korralike eesti inimeste hulgas selliseid ju ei ole, eks?

Nii et sellega on tegelikult kõik hästi. Ei mingit halva maitse piiril toiduga mängimist ameerika filmihuumori klassika stiilis.

Sellest, mis pole nii süütu, kui paistab

Üldsegi pole aga hästi Maarja Vaino poolt läbi lillesideme esitatud sunnismaisuse kaheraudse nõudega, üks laeng suunatud meie presidendile ning teine meie noortele. Tõsiselt? 21. sajandil?

Selle nõude lausung langeb üksüheselt kokku sõnumiga, mis anti teatavaks nendele naistele, kes harituselt võrdväärsete elupartnerite põuas julgevad teha välismaalasega abiellumise või üksinda elamise pattu. Laske oma nõudmiste latt alla. Leppige etteantud olukorraga.

Kui mõelda "arenenud maailma" lähiminevikule, siis on sellel kõnetusel ju väikeses kirjas juures: "Koolid käidud, aga päeva lõpuks on tavalise naise koht kombekohaselt pliidi ja mehe rusika vahel".

Muuseas, olukorraga leppimine on just see kaart, millele mängivad kõik ahistajad ja vägivallatsejad. Laias laastus pole siin mingit vahet kooli- või töökiusajal, peretürannil või omakasu lõikaval raha- või poliitvõimukandjal. Ohvriteks sattunutel peab olema tunne, et neil pole mingit pääsu ning ainuke lahendus on ahistava olukorraga leppida või ideaaljuhul lausa anduda.

Süütuna näivate "president tegelegu ainult rahvale heameelt tegevate presidendiasjadega" ja "noored võivad ju keeled suhu võtta ja kübarad kanda, aga ei sammugi kodukamaralt eemale" ideede kaudu öeldakse tegelikult kõigile tippjuhtidele, et nood peavad lolli mängima ja kõigile noortele, et nood peavad enda lolliksolemisega leppima.

Nimelt, intelligentsust hinnatakse tänapäeval järjest enam mitte testitulemustes või pangaarvel skoorimisega, vaid lihtsustatult väljendatuna - võimekusega lahendada altkulmu vastu vaatavat probleemi nii, et pärast on valikuvabadus suurem, kui oli enne. Väärtusmustrilt on see risti vastupidine vaade ennasttaandava olukorraga leppimise omaga.

Juhid juhtideks, enamasti saavad hakkama. Aga meie noorte sunnismaisesse rumalusseisundisse ahistamine oleks lihtsalt kuritegelik. Nii üksikisiku kui ka eesti kultuurikandja tasandil.

Paar põhjendust

Oma sümboolsusest hoolimata liigitub presidendiamet tippjuhikohtade sekka. Kõrgliiga hõredas õhustikus on väga naiivne, kui mitte rumal igasugune mõte, et täiesti tühjalt kohalt ootavad lahkuvat juhti kohe uued "lahked inimesed, ühes käes kuum kakao ja teises käes vastselt küpsetatud pannkoogid".

OECD, Euroopa Liidu administratsiooni, rahvusvahelise korporatsiooni või isegi riigifirma juhi koha jahtimine on seejuures kaugelt aega- ja vaevanõudvam, kui väikeriigile tooli saamine julgeolekunõukogu laua taga. Nõuda sellistel puhkudel, et kes iganes käituks nagu laulutegelasest suurtükiväelane, kes "laadis kõigest väest, ei andnud alla ta", on britilikult väljendudes pehmelt öelda ahistav. Kas pole?

Hetkel pole koht arutleda selle üle, et milline issanda õnnistus oleks Eesti-suguse väikeriigi jaoks riikidevahelise "tegijate klubi" juht, kes teab sellest maast veidikenegi rohkem, kui konkreetsest valitsuskoosseisust või krimikroonikast välja paistab. Aga mõelda tasub. Sest mitte igasugune pealtnäha lahkumine ei pruugi olla tegelikult lahkumine ja mõnigi kooslus on tegelikult suurem, kui konkreetne taretäis hetkel mahutab.

Noorte tulevikuvõimaluste piiramine pelgalt suletud Eesti toimeruumiga võib olla ju väga idülliline mõte. Sama armas, nagu oli 1990. aastate alguse "noored pered maale talu pidama ja ilusaid eesti lapsi tegema". Aga see mõte räägib vastu füüsikaseadustele. Kooliajast peaks ju mäletama - "igasugune suletud süsteem sureb varem või hiljem soojussurma".

Kui füüsika tundub liiga pelutav, siis on välja pakkuda teine võrdpildilise väärtusega näide, seekord turvalisest humanitaariast.

Meie ühisest euroopalikust väärtusruumist on pärit rändmotiiviline lugu, kuidas keskajal olla rotinuhtlusega võitlemiseks välja mõeldud asi, nimega "rotitapja kasvatamise tünn". Selleks võetud pinutäis rotte ning pistetud nad tugevast materjalist tünni, mis kaanetatud omakorda nii, et nood välja ei pääseks. Lõppude lõpuks ellujäänud rott lasti lahti ning too murdis kõik ümbruskonna rotid toiduks ja tihti ka lihtsalt lõbuks.

Miks on see lugu noorte seisukohalt oluline?

Selle loo põhiuba peitub ressursside, antud juhul toidu, defitsiidis. Ja loomulikult suletud ruumis. Eestis on pärast taasiseseisvumist toimunud pidev ressursside kahanemine, mida on pelgalt aeglustanud üleilmsete keskpankade vaikne, aga pidev ning aega ajalt ka paaniliselt kiirendatud rahatrükk. "Eesti majanduse" nimelise patsiendini jõuavad need elustamisaparaadi torud peamiselt EL-i struktuurifondide, ettevõtete välismaiste omanike ning võrdlemisi soodsate laenude kaudu ja mille sisu on riigiaparaat jõudumööda pesemas maksude kaudu riigieelarvesse.

Millegipärast pole sellest piisanud, sest riigis on järjepidevalt vähendatud haridusasutuste, reapolitseinike, päästetöötajate, kiirabibrigaadide, teadusasutuste jne hulka, lastud OECD haridusraportööridel kirjutada, et Eestis on liiga palju õpetajaid ning praegu alustasid tööandjad juttu, et miinimumpalga määra tuleks alandada. Muidu surevat Eesti majandus ära.

Koroonaviirus pole samal ajal tegelikult otsene mõjutegur, see on ainult protsesside kiirendaja. Reaalne mõjutegur on reaalse maksejõuga rahastuse järjepidev vähendamine. Suurenevad arvud on ainult inimeste muutustele reageeriva aju ärapetmiseks. Eelarve tähendab aga toidulauda. Ja kasin toidulaud paneb pilgu mõtlikult otsima üleliigseid suid.

"Rotitapja kasvatamise tünni" efekt juba toimib niigi, ilma totaalse sunnismaisuseta. See avaldub kasvavas majanduslikus ja hariduslikus kihistumises, seda nii piirkondlikus kui ka seisuslikus lõikes. See avaldub ka asjaolus, et liigagi mitmed Eestisse tagasi pöörduda soovinud pered kolivad üsna varsti välismaale tagasi, sest vaid ühele jagub erialast tööd.

Ja muidugi ei saa eirata järjest vähem varjatavat korporatiivsust vähegi asjalikumat äraelamist/eneseteostust võimaldavate ametikohtade mehitamisel või vastuhakuliste karistamisel sinekuurist ilmajätmisega.

Jah, inimene pole rott. Ta tegutseb üksikisendi asemel pigem võrdlemisi väikeste organiseeritud grupeeringutena. Aga põhimõte on sama. Ainult vaataja privileegipimedus või alandlikult mahalöödud pilk ei lase seda tõsiasja näha, eeldusel, et ta tahab vähemalt enese vastu aus olla.

Iseenesest pole ju kõik see nii kole asi, looduslik valik ja puha. Tugevad isendid annavad aluse tugevale riigile.

Nõks on aga selles, et tõhusaks kannibaliks kasvatamise ülekanne inimtegevustele annab ikkagi ainult tõhusa konkurentide kõrvaldaja toidulaua ümbert. Ei anna head ettevõtjat, leiutajat, meistrit, õpetajat, kunstnikku, muusikut, teadlast, rääkimata organisatsiooni- või riigijuhist. Lihtsalt lihaks minevaid elusaatusi sündsuse huvides siinkohal pikemalt ei torgikski.

Ja sellisesse auku tahamegi oma noori ajada? Ainult püstiloll ja/või ahne läheks sinna teadlikult ja vabatahtlikult püsiasustuse eesmärgil, väljavaateta mängust lahkuda.

Võib ju väita, et selline jutt on liialdamine, kuid ka järkjärguline "konna kraadhaaval ära keetmine" annab suletud toimeruumi puhul ikkagi ju sama tulemuse, kui kohene keevasse vette pistmine. Ära tuleb "ratsida/retsida" lihtsalt põlvkonna-paari jagu rohkem, kui siinses visandis.

Käimasolevate tegevusmustrite ja tagajärgede sisulise iseloomu räige, aga selle eest järjekindel vastuolu väljahõigatavate progressiusuliste või rahvusromantiliste loosungitega on igal juhul väärt Tšernomõrdini-nimelist auhinda kultuurilise enesetapu alamkategoorias.

Täiesti pöörane on see eriti olukorras, kus AI-põhiste robotsüsteemide lavaletulekuga nii füüsilise kui ka vaimse töö vallas, muutuvad kogu maakeral üleliigseteks sellised inimhulgad, mille taustal kogu Eesti inimkooslus, isegi kui see toimiks ühtsena, kaob liigagi lihtsalt statistilise vea prakku. Mida veel siin rääkida uue kujuneva klassiühiskonna ülemistele korrustele in corpore jõudmisest, mis oleks eestluse ellujäämise vältimatuks eelduseks?

Noored käigu meie sõnade, mitte tegude järgi?

Kui tahame näha noortes eestluse edasikandjaid, tuleks "jääge koju sinimustvalgeid kartulikoori saama" manitsuse asemel midagi aja- ning asjakohasemat välja mõelda. Sissejuhatuseks sobib: "vaadake maailmas ringi ja õppige" ning tänitamisest hoidumine ka, kuigi pelgalt sellest enam kauaks tõesti ei piisa.

Sellepärast ongi kummastav näha või kuulda, kuidas võetakse kurjustada pidupäeva puhul kanaarilinnuna kaevanduses tehtud säutsu, et Eesti ühiskonnas on mõiste "küünarnukitunne" omandanud ribidevahelise valuaistingu tähenduse meie igapäevase toiduahela, vabandust, toidulaua ümber.

Muuseas, traditsiooniliselt ongi just pühadeajad olnud selleks pesaks, kus künnivao või tootmisliini ajasurvest vabanenud mõtlemisvõime normaalsemat sorti mõtteid välja haub.

Absurdsena tundub seejuures asjaolu, et noortelt eeldab patriootiliselt ennasttaandavat enesesulgemisvalmidust minu oma põlvkonna esindaja. Teades väga hästi, kui palju meie inimesi on läinud Eestist ära majanduspagulaseks.

Ükskõik, mida need inimesed ei tee ka valimiskastide juures või sotsiaalmeedia seintel, tulemuspõhine tõsiasi on see, et nad väärtustavad oma praeguste asukohariikide tööturu ja pensionisüsteemi pankrotikindlust selgelt rohkem, kui Eesti omade puhul.

Mida me noortele selle peale kostame? Käige meie sõnade, mitte tegude järgi? Või pole "meid" põlvkonnaidentiteedi tasandil tegelikult olemas? Mida meil siis oodata üleriigilisest "meie-tundest", kui identiteediredeli alumised pulgad on puudu või puruks?

Absurdist veelgi edasi viib aga korduma kippuv äratundmine, kuidas Eesti ühiskonnas on nii kiiresti ja varmalt avalikuks normaalsuseks kujunemas üle-eelmise sajandi šovinistlikud, olgu siis soo-, vanuse- või seisusepõhised, mõttemallid. Nii normaalseks, et varsti ei pane enam tähelegi, ohutundest rääkimata. Aga padrunid nende teostamiseks pole siit maailmast kuhugi kadunud, kui Maarjamaast natukenegi kaugemale kiigata.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: