28 aastat Tallinna linnasekretär: Toomas Sepp vaatab koos Sildamiga tagasi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildami intervjuu Toomas Sepaga
Toomas Sildami intervjuu Toomas Sepaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas 28 aastat – aprillist 1992 augusti lõpuni 2020 – Tallinna linnasekretärina töötanud Toomas Sepp on tundnud häbi mõne linnapea pärast? "Kui ma vastan, et jah, siis sellega ma vastuse lõpetan," ütleb ta Poska maja ühes kohvitoas ERR-ile vaba mehena esimest intervjuud andes.

Kas lihtsalt öeldes on linnasekretär sama nagu riigisekretär, ainult et üks juhib linnakantseleid ja teine riigikantseleid, üks vaatab, et linnavalitsus saaks tööd teha ja teine hoolitseb vabariigi valitsuse kui masinavärgi tööshoidmise eest?

Niisugune paralleel on enam-vähem, jah. Aga linnasekretäri puhul diskuteeritakse praegu, kas ta on midagi linnadirektori taolist või on ta ainult õiguspoolelt linnavalitsuse ehk poliitikute abistaja.

28 ja pool aastat Tallinna linnasekretär... Olete pealinna valitsemise lähiajaloo elav tunnistaja.

Olen kõik need ajad tõesti läbi käinud. Juba enne iseseisvust, mil tuli aru saada, kui palju on võimalik niiöelda vene seadusi tõlgendades ja neid pöörates, mõnikord neile selga keerates elu paremaks teha, vahepeal IME seadused, siis Eesti seadused, siis EL-i seadused, nüüd otsime piire riigi ja omavalitsuse suhetes, kus Tallinn on olnud kõva kohtukäija, nagu Vargamäe mehed ikka.

Aga sellest on kasu olnud teistelegi omavalitsustele, et mis see omavalitsus tegelikult on ning kus on piirid omavalitsuse iseotsustamise ja riigi sekkumise vahel.

Kas olete lähiajaloo vaikiv tunnistaja või asute mälestusi kirjutama?

Praegu ei ole mingit mälestuste kirjutamise plaani.

Kaari Sillamaa on lastelaulude raamatuga juba ära võtnud pealkirja "Saladuste maja", mis võiks olla teie mälestuste pealkiri. Või kõlaks see liiga dramaatiliselt?

See on liiga dramaatiline. Ega omavalitsuses ju saladusi ole, meie riigisaladusega ei tegele, meil on ainult asutusesiseseks kasutamiseks [märkega] dokumendid.

No kuulge, te olete väga lähedalt, seestpoolt näinud, kuidas rublaaja Tallinn kasvas Euroopa Liidu liikmesriigi pealinnaks. Kuidas seda kirjeldada?

See oli alguses rohkem revolutsiooniline evolutsioon.

Kõike tehti tolle aja kontekstis ja tolle aja arusaamiste järgi. Kas või need suured korterite [erastamise] skandaalid või pikaajalisele rendile antud hooned kesklinnas. Jah, siis, kui need teemad olid püsti, olid teised arusaamad maailmast ja tundus väga ahvatlev, et me ei müü neid ära, vaid anname pikaajalisele rendile. Võimalik, et olnuks targemaid lahendusi, aga kes siis oskas kõiki asju ette näha.

Arvan, et kui suurt pilti vaadata, siis valdavalt oleme ikka õiges suunas liikunud ning edukalt riigi pealinnana hakkama saanud.

Toomas Sildami intervjuu Toomas Sepaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas Tallinn vajaks pealinna seadust?

Siin on lihtne vastus – kõik sõltub sisust. Vorm on teisejärguline, et kas pealinna seadus, Tallinna seadus või peatükk kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduses... See on mulle vähetähtis. Oluline on sisu.

Omal ajal poliitikud muudkui rääkisid, et vaja on pealinna seadust, tükeldame Tallinna, muudame sellega poliitilist olukorda. Millise mõttega neid jutte kuulasite?

Eks Tallinna tuleviku suurem väljakutse olegi, kuidas saada linnaosad demokraatlikumalt käima, anda sinna rohkem otsustusõigust ja mitte linnaosavanemale, vaid linnaosakogule.

2008 käisime Viini linnas vaatamas nende ülesannete jaotust. Seal jookseb selge piir – kohalike kogukonnaküsimustega tegelevad linnaosad ja ülelinnaliste teemadega, näiteks suurte hangetega, tegeleb linn. Linnaosakogud otsustasid, et kui neil on haljastuseks ja mänguväljakuteks nii palju raha, siis nad ise lepivad kogukonnaga kokku, kuidas seda raha kasutada. Ka Tallinnas saaks neid küsimusi delegeerida linnaosadele, et otsustusprotsess oleks demokraatlikum.

Aga kas Tallinn peaks kokku jääma? Või viime Nõmme eraldi, Lasnamäest teeme omaette linna jne?

Igal muutusel peab olema eesmärk. Küsime endalt liiga vähe, miks me seda teeme.

Ei, miks? Kui poliitikud rääkisid Tallinna tükeldamisest, siis seda selleks, et võtta ära Keskerakonna ainuvõim praeguse Tallinna üle.

Ei saa jätta meenutamata, et Nõmmel toimus vastav rahvaküsitlus ja rahva enamus seda ei tahtnud.

Kui teeme linna väikesteks osadeks, siis igal juhul jäävad kesksed teemad. Magistraalid, ühistransport... Neid on mõistlik koos lahendada.

Praegune mudel on normaalne, selle täiendusega, et anda linnaosadele Tallinna sees rohkem otsustuspädevust.

Toomas Sildami intervjuu Toomas Sepaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

28 aasta jooksul on teil olnud ainult üks ülemus – linnapea. Aga linnapäid on olnud 12. Mäletate neid kõiki?

Jah, kindlasti. Igaühelt on olnud midagi õppida, igaühel olid omad arusaamised, kuhu linn peab minema...

Olid need vastandlikud arusaamised?

Jaa, tihtipeale. Küsimus on, kui laialt sa linna vaatad, kas näed ka suurt pilti. Investeering ei ole ju eesmärk, investeeringuga tahetakse saavutada uut seisundit. Linna juhtimiseski peame mõtlema, mida me tahame saavutada ja siis vaatame, kas investeerima, millises järjekorras, võibolla peame hoopis inimestega suhtlema.

Kas kõik need 12 linnapead on teadnud, mida nad tahavad saavutada?

Kindlasti on nende oma peas olnud omad mõtted.

On mõtted ka väljaspool päid näha olnud?

Kahtlemata, on koalitsioonilepingud, valitsemisprogrammid.

Aga häda on selles, et su ajahorisont on neli aastat või kui paned siia vahele ka riigikogu valimised, siis kaks aastat – ja poliitikul on vaja jälle ennast tõestada, et hääli saada, et võimu hoida või võimule jääda. See ajahorisont on nihkunud liiga kitsaks.

Praegu on plaanis Tallinna uus arengustrateegia. Väga loodan, et sellega läheb hästi, et [poliitikute] huviperiood läheb pikemaks kui kaks või neli aastat.

Kes neist linnapeadest esimesena meelde tuleb?

Võibolla Jaak Tamm (linnapea 1992-1996, toim)... Tema oli suure silmaringiga, tööstuse taustaga, tõeline meeskonnamängija. Tema pani hästi palju rõhku meeskonna ehitamisele. Kui jäid mingid küsimused, siis meil oli reedeti päeva teine pool, kui istusime maha ja klaarisime läbi kõik omavahelised teemad.

Kas pärast teda on tulnud autoritaarsemad linnapead?

Ei ütleks, et autoritaarsemad...

Aga kui tuled väljastpoolt omavalitsust, näiteks ärist, on sul alguses arusaamatu, kuhu sattusid, millised on sinu õigused. Võibolla ka sellepärast toimus alguses kiire linnapeade vahetus, nagu revolutsioonilistel aegadel ikka.

Aasta-paar või isegi mõned kuud.

On ka ainult kaks nädalat [linnapea] olnud.

Väidetakse, et Priit Vilba ei jõudnudki sügisel 1996 linnapea kabinetti, sest ei saanud linnavalitsust kokku panna ja ta võeti volikogus maha.

Jaa, tema sai küll valitud, aga enne kui jõudis saada volikogus õnnistuse enda pakutud linnavalitsusele, olid tuuled pöördunud, käisid uued läbirääkimised, umbusaldus ja hoopis keegi teine pani linnavalitsuse kokku.

Kes on olnud teie kõige värvikamad linnapead?

Kõik olid värvikad. Kindlasti ainus naine nende seas, Ivi Eenmaa (linnapea 1997-1999, toim). Tema oli suuresti kultuuri poole kaldu, tahtis seda valdkonda muule elule järele aidata.

Oli neid, kes orienteerusid majandusele. Jüri Mõisa (linnapea 1999-2001, toim) ajal olid huvitavad lähenemised, tema tõi tugeva keskuse ehk tugiteenuste tsentraliseerimise idee...

Temal oli ka loosung "Kõik eestlased, kolige Tallinnasse!".

Mulle anti isegi ülesanne läbi rääkida [Järvamaa] Imavere vallaga, kes oli valmis astuma Tallinna koosseisu. Need läbirääkimised väga kaugele ei jõudnud.

Aga kui meenutada selliseid nimesid nagu Tõnis Palts, Peeter Lepp...

Jällegi, igaühel on olnud oma arusaamine. Kui oli väheke parempoolsem linnavalitsus, toimusid suured erastamised – Tallinna Vesi, Tallinna Soojus... Tagantjärele vaadates, oleks saanud targemini teha, aga ainult tagantjärele vaadates. Siis ei teadnud ju keegi, kuidas need asjad võiksid käia, millised on linna huvid, kuidas kirjutada sisse hinnapoliitika, investeeringud, trasside sademevee teema...

Lõppkokkuvõttes, täna, vee hinnaga probleemi pole, kanalisatsioon töötab, vee kvaliteet on korralik. Keegi ütleb, et võibolla erastaja teenib vahepealt liiga palju. (Naerab) Valikute küsimus.

Toomas Sildami intervjuu Toomas Sepaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

On teil oma lemmiklinnapea?

Kõikide linnapeadega on mul olnud päris hea suhe.

Kuigi ei ole ka saladus, et kui linnapea tuleb, siis tema esimeste ülesannete hulgas näib olevat tahtmine linnasekretär välja vahetada.

Tähtis on siis rollid paika panna. Mina ei ole trüginud poliitikasse.

Kui vaba on linnasekretär ütlema linnapeale, et ei-ei, seda, mida meer soovib, ei saa mitte teha, sest seadus ei luba?

See on lausa linnasekretäri kohustus. Ma ei jäta ütlemata, kui märkan vastuolu seadusega, aga sellega ei tohiks üks hea linnasekretär piirduda. Tema ülesanne ei ole ainult öelda, et nii ei saa, vaid leida võimalus, kuidas seda saab teha.

Ehk siis poliitikud ütlevad, mida tahetakse teha ja ametnike ülesanne on leida parim lahendus, kuidas idee ellu viia.

Teie nägite Tallinnas Edgar Savisaare tõusu ja tema langust. Oli seda alguses uhke ja lõpuks nukker vaadata?

Kindlasti võinuks see lõpp [linnapeana] olla väärikam. Tal on suured teened meie iseseisvuse saavutamisel...

Kõik on ju meeskonnas kinni, kes on meeskond sinu ümber. Ja lõpuks... meil on demokraatlik ühiskond, kus ei saa ainult käskude ja keeldudega, tuleb ka inimesi kaasata ja arutada, millised on parimad võimalikud lahendused. Kui see on meie ühine valik, on palju lihtsam inimesi kaasa tõmmata.

Suur väljakutse ka praegu uuele linnavalitsusele, uuele kantseleile ja strateegiakeskusele ongi just see, kuidas taastada inimeste usk ja tahe tööle tulla, inimeste kaasamõtlemine. Sõjaväedistsipliin demokraatlikku ühiskonda rahuajal hästi ei sobi.

Aga seda sõjaväedistsipliini on [Tallinna linnavalitsuses] tunda olnud?

Noo... Ütleme nii, et otsustusmehhanismid oleksid võinud olla küll palju avatumad ja palju kaasavamad. Siin on kohad, kus minu arusaamad juhtimisest on teistsugused.

Kas see iseloomustab kõiki 13 viimast aastat, kui Tallinn on olnud ühe erakonna käes?

(Paus) Ei ütleks päris nii... Praegu peab vaatama selle koefitsendiga, et on COVID-i aeg. Siin on vaja rohkem tsentraalset juhtimist, käskude andmist. Edaspidi julgen küll arvata, et õige tee on see, kus lahendusi otsitakse koos ja koos viiakse neid ellu.

2005-2007 oli Tallinna linnapea Jüri Ratas. Kui ta siis parlamenti läks, kas oskasite arvata, et näe, seal läheb tulevane peaminister?

Jüri on... Vabandust, peaminister oli väga meeskonna inimene, kuulas, rääkis kaasa. Temas on palju sihikindlust, mis on ilmselt talle ka spordiga tegelemisest kaasa tulnud.

Sport aitab inimesi väga palju, mina ei usu ütlemist, et kui teised koolis käisid, tegid sportlased sporti ja sellepärast ei saa elus hakkama. Vastupidi, kui sul on füüsis korras, on ka vaim korras.

Kui ta oli Tallinna linnapea, kas temas tundus olevat peaministri ainest?

Tollel ajal ma selle pilguga ei vaadanud. Aga ta alustas ju nõunikust, siis abilinnapea, sai linnapeaks – käis läbi kogu karjääri, igal kohal erinev vastutus, nii lihvitakse nurgad ära, et kui saad järgmisele kohale, ei ole väga hämmeldunud, et mis ma nüüd pean tegema.

Lihvitakse nurgad ära... (Ülemeelikult) Kas sellepärast ta ongi nii ümmargune?

(Naerab) Mina ütlen pigem selles mõttes, et ta ei tee väga suuri vigu, saab aru, mida peab kunagi kellega rääkima.

Teised asjad on suuresti kinni inimese iseloomus ja tema lastetoas. Eks seda lastetoa puudust ole meil viimasel ajal... liigagi palju, ilmselt on veel [tulevikuski].

On seda ka poliitikas näha?

Kahtlemata.

Toomas Sildami intervjuu Toomas Sepaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Ja kui 2011 sai Tallinna abilinnapeaks hariduse, kultuuri, noorsoo, spordi ja integratsiooni alal riigikogust lahkunud Mihhail Kõlvart, toona Savisaare favoriit, kas juba siis võis mõelda, et kaheksa aasta pärast võtab just tema üle linnapea kabineti?

Sel ajal küll niisuguseid mõtteid ei tulnud. Pigem oli tema üks abilinnapea teiste hulgas... Aga tema valdkondadega läks hästi, mida näitas ka [Kõlvarti] valimistulemus – suur osa Tallinna elanikest andis tema poolt hääle ja tal on rahva mandaat oma tegevuseks.

Kuivõrd vastab tõele, et vähemalt mitme viimase linnapeaga võrreldes on Kõlvart kõige kõvem muutja?

Seda näitab aeg. Üks asi on tahe, teine asi on saavutused.

Kas tal on otsustusjulgust? Seda on küll. Ja otsustamise enda peale võtmise julgust on ka.

Mida oleks linnajuhtimises rohkem vaja – rohkem arutelusid, laiema inimeste ringi kaasamist.

On üks teema, mis pole mure ainult Tallinna linnas, vaid ka mujal Eestis – poliitikute ja ametnike koostöö. Poliitikud ei usalda ametnikke, ametnikud ei usalda poliitikuid. See on väga suur probleem. Mina olen linnavalitsuses püüdnud neid kahte poolt omavahel mõistma panna, olen püüdnud kokku viia poliitilist soovi ja võimalusi, mis on nende soovide täitmiseks. Et lõhkuda barjääre, sest ka Tallinnas on oma silotornid nagu riigis – linnaametid, linnaosad.

Kas Kõlvart on rohkem selline üksi otsustaja?

Mul on raske öelda. Väljendustes on tal küll nii, et tema otsustas. Kui palju on tal taustajõude, seda peab temalt küsima.

On ta jäärapäine?

Sellist sõna ma tema kohta ei kasutaks. Otsusekindel. Ka viimaste muutuste väljakuulutamises – see on juhtimisplaan 2021 – ei olnud palju sellist ruumi, et oleks veel millegi üle arutada. "See on otsus ja sinna poole me liigume."

Otsustusjulgust, jah, seda on tal küll.

Kas kevadise koroonakriisi ajal, kui jäi mulje, et Tallinna linna ja keskvõimu suhted on kohati pingelised – oli see tunne õige või ekslik? Tallinn suhtles vabariigi valitsusega ju avalike kirjade kaudu, näiteks ütles, et koolides ei saa kontaktõpet alustada.

(Paus) Jah... Julgeksin vastata, et see vastuseis siin kindlasti oli. Ilmselt oli see ka poliitiline vastuseis, kus peab arvestama, et valitsuses ei ole ainult Keskerakond, vaid ka teised erakonnad ning on erinev, kuidas seal ja Tallinnas arvamust kujundatakse.

Võibolla mõned riiklikud lahendused ei olnud Tallinnale ka kõige otstarbekamad, võimalik, et linn tahtis midagi rohkem piirata, selline tunne jäi minule. Et ohutunne oli linnal kõrgem kui valitsusel.

Toomas Sildami intervjuu Toomas Sepaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Ahjaa, kas teie Tallinna Televisiooni vaatasite?

Vaatasin küll, sest seal olid uudised teisest vaatevinklist kui muudes kanalites.

Mida sellest nüüd järeldada – kas Tallinna Televisiooni kinnipanemise otsus oli õige või vale?

Linna televisioon on ka teistes linnades, küsimus on, kuidas selle sisu ehitatakse, kas see on tasakaalustatud või läheb erakondlikuks.

Kuidas teile tundub? Kuidas see sisu alguses oli?

Noo, eks ta ikkagi oli liiga poliitiline ja liiga ühe erakonna...

Keskerakonna.

... poole kaldu. Aga samal ajal said seal sõna ka EKRE ja sotsid.

Siiamaani räägitakse, kuidas Edgar Savisaar, kasutades Tallinna Televisiooni, tõi EKRE juhid suurde poliitikapilti.

Mõnes mõttes on see õigus. Aga see oli võibolla ka vastukäik neile, kes ütlesid, et Tallinna Televisioon on ainult Keskerakonna hääletoru.

Kui vaadata Tallinna uudiseid, siis ka rahvusringhäälingus ei olnud neid nii palju, mõni väiksem kohalik uudis ületas rohkem uudisekünnise. Saan aru, ükski telekanal ei saa rääkida ainult suurtest asjadest Tallinnas, peab rääkima kogu Eestist, isegi kui on väiksem ja kohaliku tähtsusega asi. Aga mis linnas toimub või mis on tulemas, seda infot on vaja.

Rahvusringhäälingu kaitseks võin öelda, et kaks kolmandikku Eesti inimestest elab jätkuvalt väljaspool Tallinna.

(Naerab) Jah.

Toomas Sildami intervjuu Toomas Sepaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas teil enda jaoks on vastus, miks just Tallinna linnavalitsuse inimestega oli seotud ridamisi korruptsiooniasju?

Väga hea vastust ei ole. Kui proovida üldiselt vastata – kus on rohkem suuri asju otsustada, sinna tuleb rohkem juurde neid, kes nendele asjadele pretendeerivad.

Teisalt oli Tallinn kindlasti suurema tähelepanu all kui teised omavalitsused. Ja kui meenutada viimase [haldus-territoriaalse] reformi järgseid lugusid, mis väikestest omavalitsustest välja tulid, siis selgub, et võibolla mujal oli asi proportsionaalselt rohkem tasakaalust väljas.

Ma ei taha seda öelda, aga eks sisepoliitiline tähelepanu Tallinnale oli ka suurem, kui kuskil mujal.

Te ei taha ju ometi öelda, et need olid poliitilised protsessid?

Noh... (Paus) Ma ei oska öelda, kes neid ülesandeid andis ja kes neid tegi.

Näiteks ajakirjanduse teema, et kust jookseb piir valimispropaganda ja uudiste andmise vahel, ei ole ju tänaseni selget lahendust saanud, kuigi, jah, mõned kohtulahendid on olnud. Või väide, et Tallinnast leiti 41 korruptanti – selgus, et keegi, kes on linnas tööl, teeb kübaraid ja siis oma firmast oli ühe kübara kellelegi andnud. Või need lõputud kokkulepped [prokuratuuriga], kui inimesele antakse valida, kas menetleme veel sinu asja kaks aastat või teeme oportuniteedi leppe. Tean mitmeid inimesi, kes valisid teise tee lihtsalt sellepärast, et hoida enda ja perekonna vaimset tervist.

Ma ei suuda siiski uskuda, et kõik Tallinna linnavalitsuse inimesed, kes sattusid korruptsiooni kahtlustuse või süüdistuse alla, olid puhtad kui prillikivid.

Ei, seda kindlasti mitte. Need kohtuprotsessid olid, kohtulahendid olid.

Nüüd on kaitsepolitseiga koostöö, Taavi Aasa linnapeaks olemise ajal tellisime korruptsioonivastase tegevuskava, [endine riigi peaprokurör] Norman Aas oli selle töögrupi juht.

Ütleme nii, et kui on suur organisatsioon, siis kahtlemata juhtub...

Suur linn ja suured huvid, palju raha ja ahvatlusi, nõrgad inimesed...

Need on ju tavalised korruptsiooni põhjused. Pluss enda moraalsed omadused... Kahjuks neid asju meil on olnud ja ma ei julge väita, et enam kunagi ei ole. Nii, see on elu.

Kuidas on teil Tallinna linnasekretärina õnnestunud end 28 aastat poliitikast eemale jätta?

Olen seda kõrvalt näinud ja ei ole mul tahet poliitikasse minna.

Tõmbasin [linnavalitsuses] piiri vahele – minu asi on öelda, kuidas asjad peavad õiguslikult olema, luua võrgustikke, kuidas otsuseid paremini ette valmistada ja poliitikud otsustavad, millises suunas liikuda.

Kui nemad ütlevad, et tahavad minna Tallinnast Tartusse ja kiiremini sinna jõuda, siis mina aitan neid liiklusvahendi ja päevakava koostamisega, aga seda, kas minna Tartusse või hoopis Helsingisse või Pärnusse, see on poliitiliste valikute küsimus, kuhu linnasekretär ei sekku. Kui minu arvamust on küsitud, olen selle öelnud, aga need kokkulepped tehakse kusagil mujal.

Kas ükski linnapea ei püüdnud teid painutada ja enda poliitikale või erakonnale lähemale tuua?

Seda ma küll ei saa väita.

Kuidas need jutud käivad?

Noh, et kas oled juba küps, praegu on hea võimalus...

Seda küsimust on minult küsitud ikka juba aastaid. Aga olen öelnud, et ma ei ole veel selleks küps. (Naerab)

Küsitud erinevatest erakondadest?

Erinevatest erakondadest pigem viimasel ajal.

Enne seda pani Keskerakond teile pilgu peale?

Ei tea, kui tõsiselt seda võeti, aga on aeg-ajalt räägitud.

Pärast teadaannet, et ma lahkun linnasekretäri kohalt, olid järgmise päeva õhtuks neljast parteist telefonikõned juba olnud.

On teil olnud mõne linnapea pärast ka häbi?

(Muigab) Kui ma vastan, et jah, siis sellega ma vastuse lõpetan.

Oktoober 2013, vahetult enne kohalikke valimisi. Linnapea avab Ülemiste liiklussõlme, sõidab lahtises autos, taustaks viiekordse maja kõrgune ja üle 20 000 euro maksnud Ülemiste vanake.

(Noogutab naeratades)

Millise pilguga teie seda kaadrit vaatate?

(Muutub tõsiseks) Mina seal kohapeal ei käinud. See on vastus.

Õhtul panite teleri mängima ja vaatasite...

Kindlasti on olnud selliseid kampaaniaid, mis tunduvad ebamõistliku ja ülepingutatuna. Ka siis, kui mitu abilinnapead läheb ühte objekti avama...

Valimiste eel?

Viimasel ajal käiakse nii ka valimiste vahelisel ajal.

Mõõdutunne ja tasakaalukus, edevuse piiramine – see tuleks kasuks, sest inimesed pole rumalad ja saavad üldiselt aru, kui [poliitikute poolt] üle pingutatakse. Arvan, et see ei too hääli juurde.

Toomas Sildami intervjuu Toomas Sepaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Aasta pärast tulevad jälle kohalikud valimised. On see linnavalitsuse ametnikele närviline ja ärev aeg?

Poliitikutele on see palju närvilisem ja ärevam aeg.

Ametnikel pole ju ükskõik, kes hakkab pärast valimisi linna valitsema?

Kahtlemata tahaks sellist, kes on koostöövõimeline, kes kuulab, kes arutab, kellel on lai pilt elule, kes on kogenud... Nüüd hakkab minus vanamees rääkima. (Muigab)

Kogemust võiks juhtimise juures rohkem olla. Ühelt poolt nooruslik uljus ja uued ideed, jah. Aga tihtipeale tasuks ära kuulata ka inimesi, kes on varem neid protsesse läbi teinud ja näinud, millised on ohud, et karisid vältida.

Meil on ka linnas suured muudatused tulemas ja siin on rida karisid...

Räägite linnakantselei reformist?

See ei puuduta ainult linnakantseleid, vaid on laiem, sest uude strateegiakeskusesse on kavandatud ka arenguteemad, kõikidest ametitest arenguüksuste inimeste sinna minek, laiem välissuhtlemise plokk, pluss tuleb uus ametikoht – strateegiakeskuse juht, kes peab tegelema kõigi nende teemadega, arengukava, eelarve, finants, IT, personal... Seal peab olema väga võimekas ja koostöötahteline juht, kellel peab olema ka väga hea suhe poliitilise linnavalitsusega.

On teile selline linnavalitsemise reform rabe mõte?

Jah, pean tunnistama, et olen selles osas olnud natuke pessimistlikum kui otsustajad. Aga võimalik, et mina eksin, eks aeg näitab.

Olete te mõnikord viimase 28 aasta jooksul mõelnud, kui uue linnapea nimi hakkab selgeks saama, et jumal küll, palun mitte teda?

(Naerab) Ei kujuta ette, et ma päris nii oleks mõelnud. Vist pigem mitte.

Olen suhteliselt lepliku loomuga ja suutnud suhte [uue linnapeaga] ikka paika saada. Ehk on kogemus appi tulnud.

Mul on olnud ka paganama hea meeskond. Panin lahkumise puhul linnavalitsusse postkasti, kuhu kõik said margita ümbrikke lasta. (Paus) Nüüd avasin selle... (Paus) Oli tore lugeda küll. (Otsib pilguga seinalt pidepunkti)

Kas on siis nii, et Kõlvart tahtis oma meeskonda ja mõned vanadest olijatest peavad lahkuma?

Jah, arvan küll, et meeskonna tegemine on üks põhjus. Vanast või varasemast meeskonnast on osad lahkunud ja osad lahkumas.

Mulle läks väga hinge rahvusringhäälingust tulnud uudis, kui lahkus [Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti juhataja] Vahur Keldrima, kus tsiteeriti linnavalitsusele lähedalseisvat isikut, kes ütles, et jaa, tegelikult siin alles mürgel hakkab ja me hakkame linnavalitsust puhastama nendest vanadest, kes on kaua aega istunud.

(ERR-i 8.04.2020 uudises "Vahur Keldrimale sai saatuslikuks valdkonna arengu pidurdamine" on lause: "ERR-ile teadaolevalt on Tallinn hädas mitme taasiseseisvumise ajal alustanud ja tooli soojendama jäänud pikaajalise juhiga, kel pole enam huvi ega valmidust oma valdkonda edasi arendada.", toim)

See läks mulle hinge, niimoodi ei ole viisakas, see ei ole kohane ja pani väga paljud inimesed meie majas siiralt nördima. Kui inimene on ka mitukümmend aastat olnud ametis, siis ta ei vääri seda, et tema kohta niimoodi öeldakse.

Millal ja kuidas teie saite aru, et tuleb ametit vahetada?

Võibolla sellest, kui [mind] hakati erinevatest koosolekutest eemale jätma, kui üle minu pea hakati delegeerima ülesandeid kantselei teistele töötajatele ja kui meile tulid uuel tuuled personali alal – siis ma hakkasin aru saama, et midagi on selles pildis valesti.

Kuidas teile tundub, kas see on erakondlik linnavalitsus või väga ühe inimese keskne linnavalitsus?

Minul on raske seda öelda. Kindlasti on igas erakonnas, ka Keskerakonnas, õige mitu tõmbekeskust...

Keskerakonnas on mitu Keskerakonda?

Mina ei julge niimoodi öelda, ei ole poliitika asjatundja. Aga seda olen küll tunnetanud, et on erinevad tõmbekeskused ning ühed otsused tehakse ühes ja teised otsused teises seltskonnas.

Et on Ratase tõmbekeskus ja on Kõlvarti tõmbekeskus?

Teie võite neile nimesid panna, mina tunnetan, et on olemas selline tendents küll. Kes on need otsustajad... Ma ei tea, tõesti ei tea.

Toomas Sildami intervjuu Toomas Sepaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Mida te edasi teete, pensionini on ju minna veel mitu head aastat?

Kõigepealt võtan kodus aja maha, teen kabineti korda. Alguses naudin hommikul kauem magamist, kindlasti hakkan rohkem sporti tegema, sest piinlik on... oma kere vaadata.

Aga muidugi vaatan laiema pilguga ringi, võimalik, et minu kogemust on kuskil vaja. Eks ootan väljakutseid, telefoninumber on mul endine. (Naerab)

Kui praegu sõidate kodust kesklinna, üle Vabaduse väljaku, siis millise pilguga vaatate paremat kätt jäävat Tallinna linnavalitsuse hoonet?

Raske öelda, ei ole veel nii sõitnud, täna tulin siia [Poska majja Kadriorus] teist teed pidi. (Naerab) Tallinn oli, on ja jääb mulle südamesse.

 *

Toomas Sepp (61)

1978 lõpetas Tartu 5. keskkooli, 1983 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.

Töötanud elamu- ja kommunaalmajanduse ministeeriumis vaneminseneri, peaspetsialisti ja peajuristina, riigikantseleis vanemkonsultandina, alates maist 1990 Tallinna Linnavalitsuses – alguses elamunõunik, alates aprillist 1992 linnasekretär. Tema viimane tööpäev oli 31.08.2020.

Tegev Tallinna kuulmis-, nägemis- ja kõnepuudega Heleni Kooli hoolekogus, Eesti Puuetega Inimeste Fondi nõukogus, Paraolümpiakomitee Täitevkomitees, Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidu juhatuses, Eesti Punase Risti Tallinna Seltsi juhatuses, spordiklubi LiVal Sport juhatuses ja veel mitmes ühiskondlikus ametis.

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: