Esmalt mõned lihtsad küsimused.

Kas Aleksandr Lukašenko jäi edasi Valgevene presidendilossi valimispettusega? Jah, on kümneid lugusid, mis näitavad, kuidas ta varastas 9. augustil valimiste tulemused. Alates enda konkurentide vangistamisest kuni vaatlejate mittelubamiseni häälte lugemise juurde. Need valimised ei olnud ausad.

Kas Valgevene paljud inimesed on selle peale nördinud ja otsivad neilt äravõetud õigust? Jah, seda näitavad kümnete ja sadade tuhandete valgevenelaste protestimarsid või meeleavaldused Minskis ja teistes linnades. Neid toimub pärast libavalimisi igal päeval, Eesti kaitseminister Jüri Luik nimetab seda rahvaülestõusuks. Tegelikult oleks seda pikka sõna õigem lahku kirjutada – rahva ülestõusuks.

Kas Valgevene võimud vastavad rahva pahameelele vägivalla ja repressioonidega? Jah, ja see vastus on jõhker. Tudengid laulavad ülikooli fuajees inglise keeles "Marseljeesi", kohale tormavad erariides eriüksuslased, kes topivad osa üliõpilasi numbrimärkideta väikebussidesse. Ajakirjanikud pildistavad Minskis meeleavaldust ja kohtunik määrab neile kolm päeva aresti. IT-firma toetab protestijaid ja selle töötajad arreteeritakse. Valgevene kodanikust kirikujuht kritiseerib võimude vägivalda ja teda ei lubata enam kodumaale. Opositsiooni moodustatud konsulatiivnõukogu soovib rahva ja võimu dialoogi ning nõukogu liikmete vastu algatatakse kriminaaluurimine, mõned selle liikmed vahistatakse.

Need on veel leebed – palun vabandust selle sõna siinse kasutamise eest – näited Valgevene viimasest kuust. Sest arestimajadesse on viidud tuhandeid rahumeelseid meeleavaldajad, sajad on kumminuiadega läbi pekstud, paljud on saanud kannatada pisargaasi ja valgusgranaatide plahvatustes. On ka hukkunuid.

Miks peaks aga see kõik Eestit või üldse Euroopat huvitama? Maailmas on ehk kümneid riike, kus president istub ametis valimispettuse või vägivaldse võimuhaaramise tulemusel.

Esiteks asub Valgevene geograafiliselt Euroopas. Olgu, selle lause peale võib küünik öelda, et mis siis, ka Euroopas on igasuguseid riike. On küll. Aga Valgevene jääb Eestist vaid 240 km kaugusele, mis tähendab, et Balti riikide ja Poola mõistes oleme kõik üks piirkond.

Oma rahva rahumeelsetest meeleavaldusest häiritud Lukašenko tegi nüüd välispoliitilise tagasipöörde – ta lõpetas suhete silumise Läänega ja klammerdus uuesti Venemaa külge, püüdes tõmmata Putinit Valgevene kriisi üheks osaliseks. Kreml ongi praegu Lukašenko suurim kui mitte ainus toetaja, sest Kreml ei taha näidet, kus protestiv rahvas vahetab presidenti. Selle toetuse eest on Lukašenko valmis maksma ükskõik millist hinda. Ka näiteks lubama Valgevenesse Vene sõjaväebaasid, millele ta seni vastu seisis.

See on Eesti ja kogu siinse läänemeelse piirkonna julgeolekuküsimus, sest Poolat ja Leedut ühendab vaid napilt 100-kilomeetrine Suwalki koridor. Selle ühes servas seisab Venemaa Kaliningradi oblast ja teises nüüd end selgelt Venemaa poole keerav Aleksandr Lukašenko.

Ja siis veel moraalne aspekt. Kas Eesti vaatab tõesti vaikides pealt, kuidas võltsitud valimistega presidendiks jäänud mees laseb Euroopas peksta ja vangistada rahumeelseid meeleavaldajaid? Või otsib Eesti liitlasi, et öelda: Aleksandr Lukašenko, peatuge?

Eesti on otsinud liitlasi ja neid leidnud. ÜRO Julgeolekunõukogu mitteametlik istung Valgevene olukorra arutamiseks, mille Eesti 4. septembril kokku kutsus, oli selle kinnituseks. Seal esinenud 30 riiki olid kolme erandiga – Venemaa, Hiina ja Valgevene – Lukašenko peatamise poolt.

Muidugi saab küsida, et kuidas aitavad sõnad ja deklaratsioonid Valgevene meeleavaldajaid. Eriti, kui kõik sõnad ei kõla ühtse koorina, sest erinevalt Balti riikidest ei taha ilmselt Euroopa Liidu suured tegijad sanktsioonide nimekirja panna Lukašenkot ennast. Kuigi see muudaks personaalsed sanktsioonid suuresti farsiks.

Aga mõnikord on siiski just sõna rahvusvahelises suhtlemises see suurim tegu, mida teha saab. Võib kõlada õõnsalt, kuid toetussõnad Valgevene rahvale ja kriitikasõnad Lukašenko režiimi pihta näitavad tõepoolest, et demokraatlikud riigid ei keera pead kõrvale. Et nad ei ütle enam nii, nagu ütlesid meie tänased liitlased 30 aastat tagasi laulva revolutsiooni ajal Baltimaade rahvajuhtidele – ärge kõigutage paati.

Tudengid, õpetajad, töölised, IT-inimesed, arstid, kõik need, kes praegu Valgevene tänavatel meelt avaldavad, ei pea tundma, et nad on režiimi vastu üksi jäetud.