Jüri Luik: riigi kaitsmine on tõsine töö ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jüri Luik
Jüri Luik Autor/allikas: Aurelia Minev/ERR

Sõjaline heidutus põhineb reaalsetel võimetel, kuid ka usul nendesse võimetesse. Kriitikal on alati oma koht, kuid viimastel päevadel poliitilises debatis õhku visatud kahtlused Eesti kaitsevõimes nõrgestavad meid, kirjutab kaitseminister Jüri Luik.

Eesti sõjalise kaitse praegusesse seisu jõudmine on kahtlemata üks Eesti edulugusid. Kaitsevägi on organisatsioon, mis mitte ammu nullist taastatuna tõestab oma kvaliteeti igapäevaselt õppustel Eestis või välismaal ja rahvusvahelistel operatsioonidel.

Eesti kaitseväe professionaalsus, hea väljaõpe ja kaasaegne varustus saab pidevalt tunnustust liitlastelt. Seda kahetsusväärsem on, kui meie kaitsevõimet hakatakse kahtluse alla panema puhtalt sisepoliitilistel eesmärkidel.

Viimastel päevadel eelarvekõneluste osana loodud näiline valik senise sõjalise kaitse ja uute võimaluste vahel on miraaž. Kõigile, kes Eesti sõjalise kaitse arendamise ja rahastamise tegelike valikutega on tutvunud, on täiesti selge see, et kusagile pole ära peidetud kümnete miljonite kaupa ebavajalikke nn püsikulusid, mille arvelt võiks uue pilguga asjadele peale vaadates hakata imelise kiirusega lappima seniseid võimelünki.

Niinimetatud püsikulusid praktilistesse tegevustesse tõlkides selgub, et põhiline raha läheb tegevväelaste palkadesse, ajateenistusse, õppustesse, väljaõppe käigus kasutatava laskemoona täiendamisse, tehnika ja taristu hooldusesse jne. Kõik see on hädavajalik osa meie kaitsevõimest.

On ka põhimõtteliselt vildakas rääkida korraga püsikulude vähendamisest ja uutesse võimetesse investeerimisest. Iga võime soetusega peab kaasnema elutsüklikulude katmise otsus, millest enamik ongi nn püsikulud.

Vastasel juhul oleme olukorras, kus meil on võime teatud relvasüsteemi vabariigi aastapäeva paraadil sõidutada, laskemoona ega muud vajalikku (sh ladusid, side- ja transpordivahendeid jms) selle kasutamiseks aga pole. Heal juhul toidame selliselt etendatud riigikaitse välist kuvandit, aga siiski petame iseennast ja asetame ohtu kaitseväelased ja kaitseliitlased, kelle elu kriisi või sõja ajal sõltub tegelikust, mitte näilisest valmidusest.

On positiivne, et laiemalt on tekkinud arusaam, et viimastel aastatel ja kuudel veelgi halvenenud rahvusvahelises julgeolekuolukorras ei tohiks kärpida varem kokkulepitud kaitse-eelarve numbreid.

On aga täiesti selge, et esmajärjekorras tuleb tagada rahastus juba käimasolevatele ja pikaajalistes plaanides ettenähtud arendustele. Nüüdseks juba miljoneid eurosid ja kümneid tuhandeid töö- või ajateenistustunde sisaldavate üksuste loomise pooleli jätmine või vaid ilma laskemoona ja muu vajalikuta fassaadide rajamine oleks kuritegelik hooletus.

On asjatundmatu heita Eesti Kaitseväele ette raskerelvastuse, õhutõrje või tankitõrje puudumist. Vastupidi, just nende võimete arendamiseks on viimaste aastate suured kaitsehangete projektid.

Eeskätt viimase kümne aasta jooksul tehtud kavade samm-sammuline elluviimine on meid toonud olukorda, kus juurutame Eesti kaitseks tänapäevaseid jalaväe lahingumasinaid, suure tulejõu, täpsuse ja kaugusega liikursuurtükke ning lisaks juba relvastuses olevatele modernsetele Javelin tankitõrjesüsteemidele hangime järgmisel aastal Eurospike 5,5 km laskekaugusega pikamaarakette, mis võimaldavad vastase tanke tabada ilma, et need oleks nägemisulatuses. Soomega koos hangitud iseliikuv suurtükk K9 Kõu võimaldab 40 kilomeetrist laskekaugust ja ühe sihtmärgi samaaegset tabamist järjestikku eri trajektooridega välja tulistatud mürskudega.

iseliikuv suurtükk K9 Kõu. Autor/allikas: Kaitseministeerium

Ka moodne õhutõrje, tõsi küll, praegu lühimaa õhutõrje, on Eestil olemas. Kavatseme järgmisel aastal hankida mitmekümne miljoni eest Mistrali süsteemi kõige uuemaid rakette. Eesti kaitsevägi pole mitte kunagi ajaloos olnud niivõrd suure tulejõuga, saanud nii süsteemset väljaõpet, tagatud varude ja laskemoonaga ning valmis astuma vastu millele iganes.

Sealjuures tasub märkida, et Eesti kaitsekulude struktuuris on rahvusvahelises võrdluses ebatavaliselt suur osakaal – üle 40 protsendi - investeeringutel uude relvastusse, sõjalisse varustusse ja taristusse.

Loomulikult ei piirdu Eesti sõjalise kaitse vajadused eelpool kirjeldatuga. Meie ette pandud sõjaline ülesanne on selleks liiga suur ja mitmetahuline. Usutav sõjaline kaitse on aga ülikeerukas süsteem, mille puhul ühele elemendile – isegi kui see kõlab suure ja ägedana – eelistähelepanu andmine võib jätta meid nõrka seisu esmapilgul vähematraktiivse muu tükikese arvelt. Me ostaksime neid riistapuid lihtsalt lattu. Raketiheitjad ilma sidesüsteemideta on kasutud, soomukeid ilma logistilise toe, piisava laskemoona või remonditoeta lahingusse saata pole võimalik.

Siinkohal pean oluliseks rõhutada, et Eestis on pidevalt hoitud kinni heast rahvusvahelisest tavast, mille kohaselt parlament ja valitsus annavad sõjalise kaitse arendamiseks strateegilised suunised ja rahastuse ning täpsed sõjaliste võimete valikud tehakse kaitseväe juhatajalt saadud sõjalise nõuande põhjal.

Kui valitsus on valmis andma sõjalisele kaitsele senistes riigi eelarvestrateegiates kokku lepituga võrreldes veel lisaraha, siis olen kohe valmis koos kaitseväe juhatajaga valitsusele tutvustama tema sõjalisel nõuandel põhinevaid arendusettepanekuid. Kalkulatsioonid, millise raha eest oleks võimalik luua suuremat ja kvaliteetsema relvastusega kaitseväge, on kaitseministeeriumil ja kaitseväel koostatud. Kaitseväe juhataja on uue riigikaitse arengukava ettevalmistamise käigus töötanud välja meie kaitseplaanidel põhinevad prioriteedid.

Uute relvasüsteemide hankeprotsess on võrreldav rätsepaülikonna valmistamisega, mis aga kestab tavaliselt aastaid. Praeguses turuseisus läheb isegi lihtsa suurema kaliibriga laskemoona puhul tellimisest tarneni enam kui aasta. On rusikareegel, et suuremate relvasüsteemide puhul moodustab esialgne hankehind vaid ca kolmandiku relva eluea jooksul tehtud kulutustest.

Seetõttu peavad kõik mõistma, et uusi ja suuremahulisi võimearendusi puudutavaid otsuseid saab teha vaid juhul, kui neil võimetel on loogiline koht Eesti olemasoleva kaitseväe täiendamiseks, on tagatud loogiline hankeprotsess ning rahastus ka täiendava personali ja varustuse elutsükli kulude katmiseks järgnevate aastate jooksul.

Kui me neist põhimõtetest kinni ei pea, siis veame alt Eesti rahvast ja teeme end rumalaks vastaste ees, kes näevad sellised sammud lihtsalt läbi.

Sõjaline heidutus põhineb reaalsetel võimetel, kuid ka usul nendesse võimetesse. Kriitikal on alati oma koht, kuid viimastel päevadel poliitilises debatis õhku visatud kahtlused Eesti kaitsevõimes nõrgestavad meid. Austame ühiselt kaitseväelasi ja kaitseliitlasi, kes teevad igapäevaselt isetult ja kirega tööd kogu rahva hüvanguks.

Mistral. Õhutõrjepataljoni lahinglaskmised Rutjal. Autor/allikas: Kaitseministeerium

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: