Palju ja tihti on ennustatud, et protestid Valgevenes raugevad ning elu riigis veereb nagu ennegi. Ennustused ent ei täitunud. Vastupidi, möödunud nädalavahetuse meeleavaldustel Minskis ja teistes linnades osales rekordarv protestijaid. Kardetud väsimust pole protestijate puhul näha.

Ent järele ei anna ka Lukašenko ja tema režiim. President on küll loobunud igasugusest idasuunalisest kriitikast ning nõjatub järjest rohkem Venemaa najale, ent meeleavaldajaile järeleandmisi ei tehta, isegi nende kinnipidamisi, peksmisi ning piinamisi ei lõpetata.

"Absoluutselt mitte keegi ei taha selle valitsusega tegemist teha. Mõnel inimesel on kaitsemehhanism käima läinud ja nad mõtlevad mujale kolimise peale, mõned on juba ära kolinud ja mõned usuvad, et nad ei tohiks siit kuhugi minna," rääkis programmeerija Dmitri Boronovski.

Lukašenko kahjuks räägib rahulolematus ka seal, kus seni on temale truu oldud. Protestitakse praegu ju ka väiksemates ning isegi päris väikestes linnades, streigitakse riigiettevõtetes ning isegi maal on Lukašenko "rahva isa" staatust kaotamas.

Poliitikavaatlejate hinnangul on Lukašenko imagoloogilisel allakäigul pikk ajalugu, mis algas 12 aasta eest saamatusega tollast majanduskriisi hallata. Välismaale esitati endiselt klantspilti, mida enamasti usuti nii Läänes kui ka Venemaal, valgevenelaste enda sõnul algas aga just siis tõsine majanduslik ja olmeline allakäik.

Järgnevail aastail ei osanud Lukašenko midagi ette võtta, et allakäiku peatada ning riigi majandust taas rööbastele pöörata. Kompensatsiooniks hakkas varem peamiselt nõukogudenostalgiline, aga ka venemeelne president järjest enam rõhuma rahvuslikele meeleoludele, venekeelsete kõnede asemel hakati pidama valgevenekeelseid, Venemaa-suunaline sõnakasutus muutus kohati sama räigeks kui Lääne pihta pillutav sõnarahe.

Sellise olukorraga juba harjunud inimeste viha suurendas Lukašenko nüüdne järsk tagasipööre Venemaa poole veelgi. Asendades astla vastu üles löönud riigitelevisiooni töötajad Venemaalt imporditud propagandatöötajatega, suurendas Lukašenko rahva viha veelgi.

Haritud valgevenelaste sõnul tahab Vene president Vladimir Putin odava nafta eest Valgevenelt nii mõndagi, näiteks kahe riigi liidu kindlustamist ja Vene sõjaväebaaside rajamist Valgevenesse. Iseküsimus, kas Venemaal pärast oma tahtmise saamist Lukašenkot enam vaja läheb. Üsnagi tõenäoliselt võidakse ta asendada vähem isepäise ja seega Kremlile meelepärasema kandidaadiga.

Protestijad küll ei väsi, samas ei näita ka Valgevene repressiivne võimuaparaat mingeidki nõrkemise märke. Paari jõustruktuuride töötaja ja tipppoliitiku üleminek protestijate poole vahekordi ei muuda. Protestid ongi muutumas järjest rahvakesksemaks, opositsioonipoliitikute tähtsus väheneb nende puhul pidevalt.

"Praegusel ajal on raske mitte olla tänavail. On väga raske vaadata praegusi sündmusi kodus istudes. See on solidaarsustunne, me ei ole üksi, meid on palju ja üheskoos suudame me midagi muuta," ütles protestija Natalja.

Küsitav aga on, kas rahvaliikumine võib midagi saavutada ilma konkreetsete juhtideta, kes ka eesmärgid ja taotlused selgelt sõnastaks. Üks praeguste Valgevene protestide olulisi tunnuseid on aga ka naiste silmapaistev roll meeleavaldustel. Ka opositsioonipoliitikute hulgas on mitu silmapaistvat naist.

"Rahvas väljendab üheskoos oma raevu muutuste nimel Valgevenes. Meie jaoks on väga tähtis, et siin on nii palju rahvast," on öelnud opositsioonipoliitik Maria Kolesnikova.

Üks põhjus on siin kindlasti Lukašenko lausa erakordselt väljapeetud kõva mehe kuvand ning sellega kaasnevad pidevad seksistlikud avaldused. Eks öelnud kõva käega president muu hulgas sedagi, et naine presidendiks ei sobi, sest kukuks põhiseaduse raske koorma all kokku.