Kaitseminister Jüri Luik: Lukašenko proovib Venemaad konflikti tõmmata ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jüri Luik.
Jüri Luik. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kaitseminister Jüri Luik räägib pingekoldest, mis jääb Eesti lõunapiirist mööda maanteid sõites ainult 240 kilomeetri kaugusele – Valgevenest. Võltsitud valimistulemustega end võimule jätnud Aleksandr Lukašenkol on selg vastu seina, ta on silmitsi rahvaülestõusuga, ütleb Luik, keda teeb kõige murelikumaks Venemaa võimalik sekkumine, kasutades ära Lukašenko "täielikku nõrkuse perioodi".

Kui sageli saab Eesti kaitseminister nüüd välisluureameti ja sõjaväeluure ülevaateid olukorrast Valgevenes?

(Muigab) Loomulikult ei saa ma sellest detailselt rääkida. Aga me jälgime väga suure tähelepanuga olukorda Valgevenes, kasutades kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid.

Ja olete hästi informeeritud?

Ma olen hästi informeeritud.

Kaitseministeeriumi spetsiifiline huvi on muidugi seotud küsimustega, kuhu väed liiguvad, kas väed liiguvad ja erilist tähelepanu pälvib, kuidas suhtub tegevusse meie idanaaber. See on meie profiil Valgevene teemas.

Kindlasti on teie profiil ka see, et miks väed hakkavad liikuma?

Loomulikult. Me hindame kogu aeg vägede liigutamise nii tehnilist, matemaatilist poolt kui ka sisulist poolt.

Teie loete eriteenistuste ülevaateid ilmselt teistsuguse tundega kui näiteks Itaalia, Kreeka või Hispaania kaitseminister loeksid neidsamu memosid. Miks on meile Valgevene olulisem?

Esiteks on Valgevene meile väga lähedal. See on meie piirkonnas... Venemaa eelpost. Valgevene ei ole kunagi, eriti aga viimasel ajal enne presidendivalimisi, olnud 100-protsendiliselt Vene poliitika jätk. Valgevene juhtkond keeldus näiteks tunnustamast Krimmi annekteerimist.

Aga nüüd, kui kõik trumbid on Venemaa käes ja Lukašenko ainus reaalne toetaja on Venemaa juhtkond, siis võivad Venemaa juhid ka sõnastada üsna selgelt ja täpselt, milliseks nad tahavad, et Valgevene kujuneb.

Kui vaatame, et ühel päeval kohtub Valgevene välisminister Lavroviga [Moskvas], sellel nädalal on ka peaministrite kohtumine Minskis, kaitseministrite kohtumine Moskvas ja paari nädala pärast ka presidentide kohtumine [Moskvas], siis ei ole kahtlust, et Venemaa tahab seda Lukašenko täielikku nõrkuse perioodi ära kasutada.

Eelmist küsimust pöörates: on vist paratamatu, et meile on Valgevene olulisem, kui Itaaliale, Kreekale või Hispaaniale, nii nagu neile on meiega võrreldes lähedasem põgenike probleem Vahemerel.

Kindlasti.

Eesti vaatenurgast on oluline, et kõik rahvad, kellel on huvi ja soov elada vabalt, demokraatlikult ja euroopalike väärtuste järgi, seda ka saaksid. See on ka Eesti julgeolekuküsimus.

On ikka võimas vaadata, kuidas Valgevene rahvas on tulnud välja nii kindlameelselt ja nii selgelt Lukašenko vastu, valimistulemuste võltsimise vastu. Kui vaatame televiisorist Valgevene vabadusest rääkivaid noori, siis nad räägivad fenomenaalselt head inglise keelt, paljud neist tegelevad näiteks IT-ga, mille puhul me kõik võib-olla ei ootaks, et Valgevene on siin tugev riik.

Ja mis põhiline – nad on kartmatud. Nad nägid, mis juhtus esimestel päevadel meeleavaldajatega, neid peksti jõhkralt, piinati, mõned inimesed on kadunud, võimalik, et surnud. Kuid nad ei karda, nad tulevad välja ja seda on võimas vaadata.

Minskis meeleavaldusele kogunenud inimesed Valgevene ajaloolise lipuga. Autor/allikas: SCANPIX/AP/Dmitri Lovetsky

Kuidas teie seletate – mis toimub juba kuu aega Valgevenes, pärast 9. augusti presidendivalimisi?

Valgevene ühiskond on saavutanud sellise küpsuse astme, et ei olda enam valmis elama Lukašenko taktikepi järgi ja oma seisukohti, oma poliitilisi suundi tahetakse avaldada vabadel valimistel. Kuna Lukašenko sellest keeldub, on tekkinud patiseis – ühelt poolt Valgevene rahvas, kes on väga võimsalt väljas, kuid loomulikult ei ole neil kasutada mingeid sunnivahendeid, ning teisest küljest Lukašenko julgeolekujõud.

Ja selle kõige taustal on Venemaa, kes nüüdseks teatas avalikult valmisolekust sekkuda. Putini sellekohane intervjuu oli väga märkimisväärne, sest jutt ei olnud mitte sõjaväe sissesaatmisest, vaid Vene politsei, rahvuskaardi saatmisest Valgevene tänavatele.

Kas võiksime lasta end lohutada Putini remargist, et ta on valmis kasutama seda Venemaa julgeolekureservi Valgevenes ainult siis, kui Valgevene meeleavaldused muutuvad vägivaldseteks ja tänavatel algavad rahutused?

Ma ei näe mingit võimalust, et me oleksime selle avalduse peale kuidagi rahulikumad. Oluline on, et Lukašenko kutsus Venemaad sekkuma ja nüüd on Putini tõlgenduse küsimus, millal meeleavaldused tema vaatenurgast üle käte lähevad.

Lukašenko proovib praegu, olles seda enne pikka aega vältinud, Venemaad konflikti tõmmata. Ta ei tegutse mitte ainult sisepoliitiliste vahenditega, vaid mängib jõhkrat ja ohtlikku mängu ka Valgevene-Poola ja Valgevene-Leedu piiril, proovides tekitada sõjahüsteeriat, nagu NATO ohustaks või ähvardaks Valgevenet, mis on muidugi täielik jama.

Kohe pärast neid valimisi, mille võltsitud tulemused jätsid Aleksandr Lukašenko võimule, puhkesid nii ulatuslikud meeleavaldused, et paljudele tundus, nagu vajuks Valgevene režiim kiirelt kokku. Kas ka teie olite nende arvajate hulgas?

Mina arvasin samuti, et on võimalik Ukraina-tüüpi stsenaarium, kus Valgevene liider lahkub.

Seda ei juhtunud. Siin on palju põhjusi. Üks neist on, et Valgevene julgeolekuorganid on suuresti Vene julgeolekuorganite jätk ja nende süsteemide kontrollimine toimub paljuski Moskvast. Moskva teeb kõik selleks, et Valgevene julgeolekuorganitel närvid üles ei ütleks. Nagu juhtus Ukrainas – seal astusid jõustruktuurid [president] Janukovitši tagant ära...

Valgevenes te selle välistate?

Välja arvatud üksikud sõdurid ja allohvitserid, kes väärikalt põletasid oma mundri ja teatasid, et nemad enam kaasa ei tee, on sõjaväe juhtide kiht jäänud [režiimile] selgelt truuks ja kahtlemata on siin Venemaa käsi mängus.

Kas Valgevene võimude närvilisust näitab nende brutaalne vägivald, mida nad kasutavad meelt avaldavate tudengite, naiste, usklike, kultuuriinimeste, IT-rahva, ükskõik kelle vastu, kes ei ole režiimile lojaalne?

Mulle näib, et täna tunneb Lukašenko end mõnevõrra kindlamini. Ilmselt on tal usk, et on võimalik opositsioon ära väsitada. Ta vahetas taktikat – selle asemel, et arreteerida tuhandeid inimesi ja nad kõik läbi peksta, võttis ta fookusesse opositsiooni liidrid, eriti opositsiooni moodustatud koordinatsiooninõukogu [liikmed], aga ka kõikvõimalikud teised liidrid, kes meeleavaldajatele toetust avaldavad.

See on sama taktika, mida Moskva kasutab Venemaal. Loomulikult, kui vaja, siis lüüakse meeleavaldused laiali, aga üldiselt on fookus opositsioonijuhtide represseerimisel, läbipeksmisel ja isegi tapmisel.

Valgevene eriüksuslased opositsiooni toetajat meeleavaldusel kinnipidamas Autor/allikas: SCANPIX/TASS

Teie kasutate läbivalt sõna opositsioon. Mulle aga tundub, et Lukašenkole ja tema lähikonnale teeb olukorra keeruliseks see, et nende vastas ei ole organiseerunud opositsioon, vaid peaaegu omaalgatuslikult kogunevad rahuolematud inimesed, kes koordineerivad oma tegevust läbi sotsiaalmeedia.

Ühelt poolt, jah. Teisalt muudab see rahva tegutsemise keerulisemaks. Kui võrdleme seda Eestis toimunuga või ka Ukraina sündmustega, siis on väga oluline, et rahvaülestõusu eesotsas on inimesed, keda laialt aktsepteeritakse ja kes on suutelised võimuga mingit tüüpi läbirääkimisi pidama...

Kui võim seda tahaks.

Jah, aga isegi kui võim seda ei taha, on oluline sõnastada eesmärgid, mida soovitakse saavutada...

Nad on ju sõnastanud ja öelnud, et tahavad uusi presidendivalimisi, paljud ka Lukašenko tagasiastumist, kõik tahavad meeleavaldustelt vangistatud valgevenelaste vabastamist ja sageli tahavad jõustruktuuride vägivallatsenud ametnike karistamist.

Selles mõttes olen nõus, et opositsiooni tegevus on läinud palju organiseeritumaks, mida näitab ka otsus luua poliitiline partei opositsiooni ridadest kasvanud liidrite toetuseks. Õige samm.

Oluline, et suudetakse – võime jälle Eesti näite tuua – ennast esindada rahvusvahelisel areenil. Rahvusvaheline kogukond on valmis neid toetama, aga ka siis on küsimus: kuidas oleks kõige otstarbekam toetada. Nüüd on Eesti abil ja toel võimalik Valgevene presidendivalimiste tegelikul võitjal esineda ÜRO Julgeolekunõukogu ees.

Kasutasite korduvalt väljendit Eesti näide ja ilmselt peate silmas iseseisvuse taastamist 1988-1991. Kas nõustute siis nendega, kes ütlevad praegu, et nõukogude võim lõppes Valgevenes aastal 2020?

Nii võib väita... Valgevene on ju paljuski viimane [NSV Liidu] liiduvabariik, kõigi regaaliate, lippude ja juhtkonna käitumisega. Ja majandusega. Nii, et sarnasus on olemas.

Aga on ka üks oluline erinevus. Tollal (1988-1991, toim) olid Venemaa juhtkonnas sellised mehed nagu [Mihhail] Gorbatšov, [Boriss] Jeltsin, [Aleksandr] Jakovlev... Oli palju neid inimesi, kellele ei olnud jõu kasutamine vähemalt mitte esimese astme valik, kuigi me teame, et Gorbatšovi loal kasutati jõudu Leedus, ka Lätis. Aga inimestel oli ka võimalus koguneda [Tallinna] lauluväljakule kümnete tuhandete kaupa ja hüüda Eesti liidritele, kes läksid Moskvasse "Räägi Moskvas sedasama!" ja muud taolist.

Seda on praegu Valgevenes raske ette kujutada. Küsimus ei ole kaugeltki ainult Lukašenkos, tema oleks üksi jäetuna läinud. Küsimus on selles, kes juhib Venemaad. President Putin on valgusaastate kaugusel Mihhail Gorbatšovist või Boriss Jeltsinist.

Tegelikult on ju üllatav, et valgevenelased on jäänud meelt avaldades nii rahumeelseks, kuigi neid vangistatakse, pekstakse kumminuiadega, mõnitatakse, vallandatakse töölt, tallatakse meediavabadusel ja me ei näe lendavaid süütepudeleid, kivirahet julgeolekujõudude pihta.

Olukorda arvestades on opositsioon valinud õige taktika. Eriti arvestades Venemaa osalust, on vajalik leida taktika, mis ei ohusta otseselt kõiki opositsiooni liidreid ja ei ohusta muidugi rahvahulka füüsiliselt.

Iga revolutsioon valib oma tee. Kui meenutame Ukrainat, siis seal surus rahvaülestõus võimule – ka kõigile nende politseinikele ja julgeolekutöötajatele – lõpuks selge valiku: kas nad seisavad viimseni Janukovitši (Viktor Janukovitš, Ukraina president 2010-2014, toim) eest või mitte. Kiievis Maidani väljakul ju hukkus sadakond noort, kes võitlesid Ukraina toonaste venemeelsete julgeolekujõudude vastu.

Valgevene välisminister Vladimir Makei ütleski etteheitvalt, et lääneriigid kutsuvad Valgevenet "mingitele rahulikele, vaiksetele revolutsioonidele". Kas teie tahate, et Valgevenes toimuks revolutsioon?

Ma ei taha mingil viisil hakata Valgevene rahvale midagi ette kirjutama.  Kuidas rahvarevolutsiooni organiseerida, see jäägu valgevenelaste otsustada.

Meie küsimus on, kui palju ja mil viisil me saame neid toetada.

Loomulikult peame vältima militaarseid aspekte, mis annaksid Lukašenkole ettekäände öelda, et NATO vehib lipuga või...

...täristab relvi, on tema sõnad.

Aga mis puudutab tsiviilvallas pakutavat abi, peame arvestama, et sõnad on siin väga olulised, tihti kipume neid alahindama. Valgevene on siiski sotsiaalmeedia mõttes avatud ühiskond ja kui EL ütleb ühel häälel, et presidendivalimised olid seal ebaausad, siis järgmisel hetkel on see Valgevene tänavatel teada.

See, et Euroopa nõustub Valgevene rahvaga, on sealsetele inimestele ülimalt oluline sõnum. Kahjuks kõik see, mis puudutab sanktsioonide rakendamist, siis siin on aktiivsemad riigid, nagu Eesti, Läti, Leedu olnud sunnitud... ees minema, sest EL ei ole piisava kiirusega tegutsenud.

Kaitseminister Jüri Luik Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kas ei ole nii, et jah, Eesti, Läti, Leedu lähevad küll ees, aga lähevad väga üksinda? Sest kui Balti riigid panid personaalsete sanktsioonide alla ka Lukašenko, siis EL kui organisatsioon ilmselt seda ei tee. Miks küll?

Kõige olulisem on, et EL alustaks sanktsioonide kehtestamist. Paraku on näited nii EL-ist kui ka teistest rahvusvahelistest organisatsioonidest, et süvenevalt raske on jõuda kokkuleppele paljudes strateegilistes küsimustes. Seesama Valgevene sanktsioonide küsimus, aga takerdunud on ka EL-i sanktsioonid, mida peaks kehtestama Türgile. Ja vaidlusi seotakse teiste teemadega. Meenutame kõike seda, mis puudutas NATO-s Balti-Poola kaitseplaane ja seost Türgiga...

Kui Türgi blokeeris meie uute kaitseplaanide vastuvõtmist.

Niisuguse kitsalt oma huvidest lähtuva poliitika ajamine rahvusvahelistes organisatsioonides on neid organisatsioone nõrgendanud. Võib-olla tavalisel hetkel ei omagi see suurt tähtsust – istume kuu, istume kaks, lõpuks vaidleme üksteist surnuks ja siis mingi kompromiss tavaliselt tehakse. Aga strateegilistel hetkedel, kus tegutsema peab päeva-kahe jooksul, on see kahtlemata suur probleem.

Aga mida siis on Läänel tegelikult anda Valgevene kodanikuühiskonnale peale vägivalda ja valimiste varastamist taunivate avalduste?

Neid avaldusi ei tohi alahinnata. Kui Valgevene rahvaülestõus oleks jäänud üksi selles arusaamas, et Lukašenko on valimisi võltsinud, olnuks ka nende [rahulolematute valgevenelaste] positsioon nõrgem. Et rahvusvaheline üldsus – EL, Ameerika Ühendriigid, Kanada, paljud teised riigid – neid toetas, oli väga oluline.

Peame arvestama ühte olulist teemat. Kui me Valgevenet abistame, siis opositsiooni liidrid on rõhutanud, et see ülestõus ei ole mõeldud kuidagi Venemaa vastu, et see ülestõus ei ole kuidagi Lääne poolt sponsoreeritud. Peame ka oma poliitilistes sammudes seda arvesse võtma.

Teisalt teeb Venemaa ise kõik selleks, et rahvas, kes on suhtunud Moskvasse sümpaatiaga, veendub täna üha rohkem, et Putin on nende vastu. Ja Putini intervjuu, kus ta lubas saata vajadusel oma rahvuskaardi, oma politseinikud Valgevene rahva vastu – see tekitas Minski tänavatel päris suure šoki.

On keeruline mäng ja seetõttu ei ole Läänel mõtet välja tulla näiteks loosungiga "Valgevene Euroopa Liitu!", ka Valgevene rahvaliidrid ei ole ise seda kordagi öelnud. See, kuidas nad korraldavad oma tegevust, jääb nende otsustada.

Kremlil on keeruline ülesanne – olla vähemalt avalikult mõistev Lukašenko suhtes, aga teha seda nii, et tulevikule mõeldes mitte kaotada suure osa Valgevene rahva "mõistust ja südant".

Nii see on. Aga ma ei ütleks, et nad on väga head niisuguses... peenhäälestuses.

Mida Kreml tegelikult kardab? Kas tõesti Ukraina sündmuste kordumist ja Valgevene välispoliitilist pöördumist Venemaast eemale, kuigi seda pole Valgevene meeleavaldajad kordagi nõudnud?

Eelkõige kardetakse rahvaülestõusu nakkust. Valgevene identiteet on veel lähedasem Venemaale kui oli ukrainlaste identiteet. Ja kui teie ütlesite, kui lähedal on Eestile Valgevene, siis küsigem, kui lähedal on Moskvale Valgevene.

Putinile on kindlasti ebameeldiv, võib-olla hirmutav vaadata, kuidas revolutsioon haarab mitte ainult tudengid või intellektuaalid, vaid streikima on tulnud suured riigifirmad. See on kindlasti Venemaale üsna pelutav kogemus, arvestades ka seda, et Venemaalgi on viimasel ajal – tõsi küll, Siberis – olnud pikaajalised meeleavaldused. Habarovskis.

Nii et tegelikult on Kremli suurim mure selles, et kui meelevaldused Valgevenes sunnivad Lukašenkot alustama kõnelusi rahvaga või ta isegi ametist lahkuma, oleks see halb eeskuju, nagu poliitiline koroonapisik, mis võib levida Venemaale?

Jah, usun, et see on Kremli kõige suurem probleem. Aga ei ole ka kahtlust, et Venemaale on Valgevene strateegiliselt, julgeolekupoliitiliselt ülimalt oluline territoorium.

Jutt oli Vene politseinike saatmisest [Valgevenesse], aga loomulikult peame arvestama Vene sõjaliste jõududega. Jutt pole tingimata sellest, et tankiga Minski tänavatel meeleavaldajaid taga ajada, aga on näiteks võimalik Venemaa sõjaväebaaside viimine Valgevenesse.

Meenutan, et septembris toimub pikalt planeeritud Valgevene-Vene vägede ühisõppus "Liidu kilp", mille raames vägede liigutamine ühe riigi territooriumilt teisele võib tunduda tavalisena.

Kaitseminister Jüri Luik. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Ja pärast õppusi võivad Valgevene ja Vene juhid leida, et mõttekas oleks osa vägesid jätta Valgevenesse?

Seda ei saa päriselt välistada.

Mis puudutab Venemaad, siis neil on siin teatavad sõjalis-strateegilised huvid, sest sõjaväebaase Valgevenes on pikka aega soovitud, Lukašenko on sellest alati ära öelnud, ka lennuväebaasist, mida Moskva tahtis.

Aga Valgevene asub väga lähedal kuulsale Suwalki koridorile, mis on kahtlemata oht NATO strateegilistele huvidele... (Suwalki koridor on umbes 100 km pikkune piirilõik Leedu ja Poola vahel Suwalki linna lähedal, mis on ainsaks NATO maismaasillaks Balti riikide ja teiste Euroopa NATO-riikide vahel, toim) Kui võtame ühelt poolt Kaliningradi, teiselt poolt Valgevene, siis Suwalki koridori kitsas läbipääs paistab teravalt silma.

Huvitav, kas Kreml on valmis Lukašenkot toetama lõpmatult?

Nad ei ole kedagi valmis lõpmatult toetama.

Kui tema... säilivusaeg, tema võime tegutseda Kremlile kasulikus suunas on möödas, siis ma ei usu, et Kreml paneks kõik mängu, et konkreetselt teda hoida. On avalik saladus, et Lukašenko on Kremlile pidevalt närvidele käinud, nad ei pea teda lojaalseks partneriks ja saavad aru, et praegu tegutseb ta Venemaa suunal ainult erakordse hirmu ajel. Kindlasti arvestavad nad [Kremlis] erinevate stsenaariumitega.

Praegu on aga Lukašenkol tõesti selg vastu seina, Valgevene rubla on nüüd erakordselt nõrgal alusel, kui seal mingit alust enam on, ja siin on vajalik Venemaa märkimisväärne toetus, et Valgevene raha üldse püsti püsiks.

Kui etteaimatav on Lukašenko?

Tema tegutsemisel on kindlasti oma loogika...

Kas meie saame sellest aru?

Mõnevõrra. On näha, kuidas praeguses olukorras ta improviseerib palju. Parim näide on see, kuidas ta ilmub presidendilossi juurde [Kalašnikovi] automaadiga. Mida iganes see täpselt tähendaks, aga sellised sammud ei aita kuidagi kaasa olukorra stabiliseerimisele.

Valgevene liider Aleksandr Lukašenko on viimaste suurmeeleavalduste ajal näidanud ennast oma residentsi lähistel meedias automaat käes. Autor/allikas: SCANPIX / AP

Kas see oli ka tema improvisatsioon, kui presidendivalimiste eel süüdistas Venemaad Valgevene siseasjadesse sekkumises ja lasi vahistada 33 läbi Minski edasi lennata tahtnud Vene palgasõdurit, aga ütleb nüüd Venemaa kohta "meie ühine isamaa, Brestist Vladivostokini"?

Eks Lukašenko tajus ka enne valimisi, et olukord on habras, see ei tulnud talle üllatusena, et valimised nii suurelt kaotas. Samas otsustas ta valimistulemusi nii jämedalt võltsida, et see jahmatas valgevenelasi ja rahvusvahelist üldsust. Valimistulemus ei ole mitte lihtsalt ebatõenäoline, vaid see on eredalt, säravalt ebatõenäoline.

Kahtlemata kasutas ta igasuguseid nippe ja vahendeid... Ta ongi ju proovinud tasakaalustada oma positsiooni nii Lääne kui ka Venemaa suunal. Paljud riigid, eriti USA on proovinud pikka aega anda Lukašenkole kindlust... või ütleme nii, et toetada Valgevene riiklikku identiteeti. Siis, kui Lukašenko positsioon tundus veel küllalt stabiilne, käis Valgevenes näiteks USA presidendi toonane julgeolekunõunik John Bolton ja isegi välisminister Pompeo, käisid ka mitmed teised.

Aga nüüd on liisk langenud. Lukašenkol ei ole enam võimalust mängida tasakaalustaja rolli.

Kui Lukašenko teatas pärast presidendivalimisi, et NATO korraldab Leedus ja Poolas Valgevene-vastast sõjalist tegevust ning tõstis pool oma armeed kõrgendatud lahinguvalmidusse, viis läänepiirile mitmed väeosad, siis kas teie vaatasite seda kerge muigega või murega?

Vaatasin murega, sest sõjahüsteeria üleskütmine on alati erakordselt ohtlik. Isegi, kui teed seda bluffimise kaalutlusel, ei tarvitse kõik piirile viidud sõjaväelased sellest aru saada ja võib juhtuda, et inimesed ei taju, kuidas neid kasutatakse ühe poliitilise triki läbiviijatena.

Aga puhtsõjaliselt puuduvad Valgevenel igasugused ressursid, et kujutada mingit ohtu NATO-le.

Väga palju retoorikast, millega tõsteti vägede valmidustaset ja reservistid kutsuti teenistusse – seda tegelikult ei toimunud. See oligi retoorika või siis osa juba ammu planeeritud õppustest, kus väed olid liikvel ja seda kasutati ära.

Seega, konkreetseid Lukašenko samme ma tõsiselt ei võtnud, aga... Olid ju provokatsioonid, nagu Valgevene lahingukopteri lend üle Leedu piiri samal ajal, kui seal toimus suur meeleavaldus Valgevene rahva toetuseks, sealsamas piiri lähedal oli ka Leedu president. Selline intsident on erakordselt ohtlik ja häiriv.

Te ei karda, et närviline Lukašenko võib anda oma sõjaväele läänepiiril korralduse, millel oleksid fataalsed tagajärjed?

Ma seda ei karda. Fookus on ikkagi sellel, et tõsta sõjahüsteeriat ja tõmmata Venemaa mängu ning teiseks, saavutada sõjaretoorikaga vabamad käed meeleavalduste laiali ajamiseks ja võib-olla ka sõjaväe kasutamiseks meeleavaldajate vastu.

Lukašenkole tundub, et ta laiendab sellega enda manööverdamisruumi, aga see on ohtlik ja ma ei usu, et see Lukašenkot lõpuks päästab.

Nii on Eesti kaitseväe juhatajal Martin Heremil õigus, kui ta praegu ei usu ega näe, et Venemaa ületaks Valgevene ja Valgevene näiteks Leedu piiri.

Jah, mulle tundub samamoodi, õigemini olen kindel, et Valgevene ei ületa Leedu piiri. See oleks enesetapjalik.

Mis puudutab Venemaa tegevust Valgevene suunal, siis siin aeg näitab, mis täpselt toimuma hakkab.

Yana Toom Euroopa Parlamendist oli hiljuti intervjuus kriitiline Lukašenko suhtes ja valijad heitsid talle sellist suhtumist ette, lubasid tema poolt enam mitte hääletada. Paljudes inimestes ongi Valgevenesse positiivne vaade – puhas riik, odavad hambaravi, sanatooriumid ja kristall... Kuidas neile seletada, et tegelikult on nad eksiteel?

Esiteks ma usun, et Yana Toom oma valijaid ei kaota. Kui nad ütlevad, et nad tema poolt enam ei hääleta, siis kelle poolt nad ikka hääletavad. Usun, et see on pigem hetkereaktsioon, aga seda oskab Yana Toom ise muidugi palju paremini öelda.

Mis puudutab nõukogude nostalgiat, siis eriti venekeelse elanikkonna vanemas põlvkonnas on see paraku olemas. Osaliselt on põhjuseks, et ei tunta täpselt olukorda Valgevenes. See, et Valgevene on olnud majanduslikult heal järjel, on puhtalt seotud sellega, et Venemaa pakub Valgevenele eelkõige võimalust naftasaadusi müüa ja sealt vaheltkasu saada [tootes naftast bensiini], teiseks läbi odavate laenude, mis on Valgevene rubla üleval hoidnud...

Kolmandaks ostes Valgevene toodangut...

... oma turule. Nii ei ole Valgevene mingi ootamatu majandusime, kus võime öelda, et näete, Nõukogude mudel tegelikult töötab. See on kõik vale ja fassaad.

Mis saab Valgevenest?

(Paus) Sellele küsimusele on keeruline vastata.

Usun, et Valgevene rahvast ei ole enam võimalik suruda seni valitsenud diktatuuri raamidesse. Ülestõus haarab nii laiad elanikkonna kihid, nii erineva sotsiaalse ja vanuselise taustaga inimesed, näeme seda Valgevene tänavatel. Endist olukorda taastada ei õnnestu.

Muidugi loodan, et see tohutu energia, mida tänavatel näeme, see soov kuuluda demokraatlike riikide perre, saab pigem varem kui hiljem tegelikkuseks. Valgevene võiks olla täisväärtuslik Euroopa riik – neil on rahvas, kes tajub demokraatiat ja oma õigusi, mida Lukašenko ei ole neile võimaldanud.

Ma ei räägi kuulumisest ühte või teise organisatsiooni, see on hoopis teine küsimus. Aga et tegu oleks Euroopa riigiga, selleks näen Valgevenes palju võimalusi.

Euroopa riigiga või Euroopa euroopaliku riigiga?

(Naeratab) Euroopa euroopaliku riigiga.

Kunagi oli ka Venemaal tugev suund olla Euroopa euroopalik riik, aga täna on Venemaal paljuski võtnud maad isolatsionismi suund. Kes seda ei usu, lugegu president Putini põhiseadusparandusi, millest kõige klassikalisem on see, et Venemaa ei pea ennast seotuks Euroopa Nõukogu otsustega, kuigi ollakse Euroopa Nõukogu liige.

Ka Lukašenko räägib põhiseaduslikust reformist. On see tema katse aega võita – teeme põhiseaduse muudatused, arutame neid, siis referendum, pärast teeme uued valimised...

Sõltub, kas Lukašenko arvab tegelikult, et ta peab lahkuma ja proovib selle protsessiga leida endale lahkumisruumi. Mulle tundub, et ta on otsustanud võimust kümne küünega kinni hoida, mistõttu põhiseadusreform on pigem show. See ei ole imerohi diktatuuri, autoritaarse võimu lõpetamiseks.

Lõpetuseks, milline on teie soovitus: kui tähelepanelikult peame Valgevene sündmusi jälgima? Kas vajame selleks samasugust püsivust nagu Valgevene meeleavaldajad?

Oo jah, me peame seda pidevalt jälgima. Rahvusvaheline tähelepanu iseenesest kaitseb meeleavaldajaid. Näeme, kuidas Valgevene võim sellele vastu tegutseb.

Ka ajakirjanikud on sattunud Valgevene repressiivaparaadi sihikule, neid saadetakse [riigist] välja, politsei võtab neid kinni... Rahvusvahelise ja ka Valgevene enda vähegi vabama meedia kohalolek on võimudele ülimalt häiriv, aga meile on informeeritus Valgevenes toimuvast võtmetähtsusega, kui räägime enda julgeolekust ja kui räägime Valgevene inimeste – nende meeste, naiste, laste – julgeolekust, keda kaitseb vaid rahvusvaheline tähelepanu.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: