Kui tõhus ikkagi on Venemaa õhutõrje? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Pantsir-S võidupüha paraadil Moskvas.
Pantsir-S võidupüha paraadil Moskvas. Autor/allikas: SCANPIX/TASS/Sergei Bobylev

Major Andrei Šlabovitš küsib septembrikuu ajakirjas Sõdur, kas meedias palju kiidetud Vene õhutõrje suudab "kinni panna" kogu õhuruumi mitmesaja kilomeetri ulatuses ja kas see suudab edukalt takistada tänapäevase vastase õhurünnakuid? ERR-i portaal avaldab artikli kaitseväe loal.

Sõjatehnika tõhusus on üks olulisematest faktoritest tänapäeva lahingus. Koos väljaõppe tasemega toob see edu või vastupidi hävingut – seda olukorras, kus kaks relvastatud poolt põrkavad lahinguväljal kokku ja otsustatakse selle üle, kes võitjaks jääb.

Peale väljaõppe ja relvade tõhususe on kolmandaks väga tähtsaks faktoriks sõjameeste moraal või usk iseendasse, oma juhtidesse ning oma relvadesse, mis peaksid vastast efektiivselt hävitama.

Relvajõudude ja rahva moraali üleval hoidmiseks, kuid ka vastase hirmutamiseks on juba väga vanast ajast levinud arusaam, et enda relvade tõhusust tuleks ülistada. Olgu selleks relvaks siis muistne legendaarne mõõk, mis purustab hulganisti vaenlasi ühe hoobiga, või mõni nüüdisaegne imerelv, mis suudab vastased korraga maalt või õhust ära pühkida – mõte jääb samaks.

Enda relvastuse tõhususe ülistamisel on nii propagandistlik kui ka heidutuse efekt. Viimase puhul võidakse avalikult rääkida isegi kõige uuematest relvasüsteemidest – neist, mis on salastatud või mille kohta puudub täpsem informatsioon.

"Combat proven" sildi hind

Samas võib juhtuda, et relvastuse reaalsed võimed ei vasta deklareeritule ja tegelikkuses võivad need olla mõnevõrra kehvemad. Oluline on aru saada, et selline ülistamine (või propaganda) omab tähtsust ka relvaturul, kus kaup peab olema piisavalt atraktiivne potentsiaalsetele ostjatele.

Tootja toob tavaliselt välja kauba paremad omadused, mis võivad olla saavutatud ideaaloludes, mida reaalsuses tihti ei juhtu (polügoonidel, kus on kunstlikult loodud kõik tingimused, et paremaid tulemusi näidata). Seetõttu on erilise tähtsusega asjaolu, kas seda relva on reaalses lahingus katsetatud või mitte.

"Combat proven" silt relva küljes maksab oluliselt rohkem kui uhked reklaamvideod või artiklid meedias. Lõppude lõpuks paneb sõda kõik asjad paika.

Selles artiklis käsitlen Venemaa õhutõrjesüsteeme S-300/400 ja Pantsir-S1, et arutleda, kas nende reaalsed võimed vastavad sellele, mida meedias nende kohta kirjutatakse. Kas sõjalised konfliktid Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on seda tõestanud või ümber lükanud?

Avalikus meedias on tihti palju vastuolulist informatsiooni selle teema kohta ja kõik asjaolud ei ole kaugeltki selged. Alltoodud järeldusi peaks võtma teatud reservatsiooniga, kuna need peegeldavad autori enda seisukohti, mis tuginevad ainult avalikele allikatele.

Artikli eesmärk ei ole Venemaa õhutõrjesüsteemide põhjalik kirjeldamine ja seega peatun ainult kaugmaa-õhutõrjesüsteemil S-400 ja lühimaa-õhutõrjesüsteemil Pantsir-S1. Mõlemad on olulised just selle tõttu, et on mõeldud töötama koos tähtsate objektide või alade kaitsmiseks vastase (ehk siis peamiselt NATO) õhurünnakute eest.

S-400 kaugmaa-õhutõrje

Õhutõrjesüsteemide S-400 (NATO koodnimega SA-21 Growler) nagu ka selle kunagise eelkäijaga S-300 moodustavad relvastatud õhutõrjeüksused Venemaa Föderatsiooni õhu- ja kosmosevägede õhutõrje relvaliigi peamise lahingujõu.

S-400 on mõeldud "kõikide olemasolevate ning perspektiivsete õhuründevahendite hävitamiseks" distantsidel alates kahest kuni 400 km. Süsteem on võimeline hävitama nii mehitatud kui ka mehitamata õhusõidukeid, tiibrakette ning ballistilisi rakette. See on korduvalt välja toodud nii tootja presentatsioonides kui avalikus meedias.

Avalike andmete järgi oli 2020. aastaks plaanis soetada 56 S-400 relvasüsteemi, mis peaksid vahetama välja vanemad S-300 süsteemid.

Õhutõrjepataljon (ehk õhutõrjekompleks, nagu venelased seda nimetavad) on peamine taktikaline õhutõrjeraketiüksus ning võib tegutseda nii eraldiseisvalt kui ka õhutõrjepolgu koosseisus.

Polgus on täiendavad õhuseire- ja juhtimisvahendid ning hoolduse ja tagala allüksused, mis tõstavad pataljonide olukorrateadlikkust ning jätkusuutlikkust. Polgus võib olla kuni kuus õhutõrjepataljoni.

Igas S-400pataljonis on tavaliselt üks mitmeotstarbeline radar 92N6Е, mis on ühtaegu ka pataljoni tulejuhtimispunkt, ning ligi 12 laskeseadet 5P85ТЕ2 ja/või 5P85SЕ2, mis asuvad treileritel. Igal laskeseadmel on neli kaugmaa-õhutõrjeraketti 48N6Е, 48N6Е2, 48N6Е3, mis on kasutusel samuti vanematel S-300PMU süsteemidel, ning uuemad raketid 9М96Е, 9М96Е2 ja ülikaugmaa-rakett 40N6Е. Viimased on kõige uuemad S-400raketid, mis on väidetavalt alles 2018. aastast katsetamises.

Pantsir-S1 (NATO koodnimega SA-22 Greyhound) on hoopis teistsugune õhutõrjesüsteem, mis on mõeldud lähikaitseks. Kõik vajalikud seadmed, radarid ja relvastus on paigaldatud ühele veokile, mistõttu võib iga masin tegutseda autonoomselt. Relvastus on kombineeritud: 12 pind-õhk-tüüpi raketti 57E6E ning kaks kaheraudset 30mm kiirlaskekahurit.

Tootja andmeil võib Pantsir rakette lasta kuni nelja sihtmärgi pihta korraga distantsil kuni 20 km. Kiirlaskekahuri efektiivne laskekaugus on kuni neli kilomeetrit. Kombineeritud relvastus võimaldab (teoorias) viia miinimumini "surnud tsooni" ehk hävitada sihtmärke ka väga lähedalt tsoonis, kus sedatavaliselt rakettidega ei ole veel võimalik teha.

Pantsir-S1 on Venemaa Föderatsiooni õhu- ja kosmosevägede relvastuses. Alates süsteemi projekteerimisest peale on Pantsiri üheks oluliseks ülesandeks olnud kaugmaa-õhutõrjesüsteemide lähikaitse ning võitlus ründavate droonide ja täppisrelvadega. Ehk siis see peaks olema "viimane kaitseliin" S-300/400 süsteemidele sellistel distantsidel, kus kaugmaa-õhutõrjeraketid ei saa enam vastast tabada.

Süsteemi reageerimise kiirus ehk aeg alates sihtmärgi avastamisest kuni selle pihta tule avastamiseni on ainult neli kuni kuus sekundit.

Kuus Pantsirit moodustavad patarei, mis on integreeritud S-400 polgu struktuuri. Pantsir võib tegutseda ka autonoomselt.

Pantsiri on müüdud ka näiteks Araabia Ühendemiraatidele, Alžeeriale, Iraagile, Süüriale ja Serbiale.

Vene õhutõrje Donbassis

Pantsir-S tulistamas raketti Venemaa korraldatavatel sõjaväe mängudel Astrahani lähedal. Autor/allikas: SCANPIX/REUTERS/ Maxim Shemetov

Viimaste aastate sõjalistes konfliktides on Vene õhutõrjesüsteeme peamiselt kasutatud Donbassis, Süürias ja Liibüas. Donbassis kasutati kurikuulsaks saanud Venemaa maaväe üksustes kasutuses olevat keskmaa-õhutõrjesüsteemi Buk M1. Samuti on informatsiooni, et üksjagu Pantsir-S1 ja Tor M1 süsteeme kasutatakse ka konflikti piirkonnas.

Peale separatistide on ka Vene eriväelased kasutanud küllaltki palju kaasaskantavaid väga lühimaa-õhutõrjesüsteeme, nagu Igla. Kaugmaa-õhutõrjesüsteemid asusid Venemaa territooriumil, kuid olid suutelised mõjutama keskmistel ning suurtel kõrgustel lendavaid õhusihtmärke ka Ukraina õhuruumis. Selline käitumine on arusaadav, sest Venemaa eesmärk oli varjata enda relvajõudude osalust Ukraina konfliktis.

Kõige aktiivsemalt kasutati õhutõrjet 2014.-2015. aastal, kui Ukraina õhuvägi veel tegutses Donbassi piirkonnas. Avalikel andmeil kaotas Ukraina Donbassis vastase tõttu 17 lennukit ja kopterit. Samas peaks tõdema, et ukrainlased ei olnud võimelised kuidagi mõjutama või maha suruma vastase õhutõrjet õhust, mistõttu see tegutses küllaltki karistamatult ja ainukeseks ohuks oli maaüksuste tegevus.

Süüria kodusõda

Süürias tegutsevad venelased nii-öelda "ametlikult". Seetõttu on nad juba päris algusest peale tugevdanud enda peamist õhubaasi Hmeimimis ühe S-400 pataljoniga, mille lähikaitseks on toodud ka Pantsireid. S-400 toodi pärast Vene Su-24M allatulistamist Türgi hävitaja poolt 24. novembril 2015.

Hiljem, 2017. aasta kevadel toodi juurde veel üks S-400 pataljon, mis paigutati väljapoole Hmeimimi Masyafi piirkonda Hama provintsis, kus see vahetas välja vanema süürlaste S-200 süsteemi. Vahetuse võimalikuks põhjuseks võib olla ka maastiku reljeef (Hmeimim asub Vahemere ääres kitsal maalõigul mere ja mägede vahel), kus oli raskusi õhusihtmärkide avastamisega ida poolt.

Uus positsioon asub kõrgemal mägede harjal (kõrgus mere pinnalt on umbes 1300 m), mistõttu on tagatud hea ringvaatlus ning isegi madalalt lendavad sihtmärgid avastatakse juba kaugelt. S-400 on võimeline sellelt positsioonilt tuvastama ning ründama 50 m kõrgusel lendavaid õhusihtmärke kuni 170 km kaugusel. Võib öelda, et tegemist on ideaalse positsiooniga sellelaadsete õhutõrjesüsteemide jaoks.

Mässuliste kamikaze-droonid

Kuigi pole kinnitatud andmeid, et Venemaa õhutõrje laseks "päris lennukeid" (mässulistel neid lihtsalt pole), siis Venemaa meedias on juba harjumuspäraseks muutunud uudised mässuliste käepäraste mehitamata lennuvahendite Hmeimimi lennubaasi rünnakute tõrjumisest. Avalikus meedias on ka videomaterjale Hmeimimi piirkonnast, kus on võimalik näha lühimaa-õhutõrjerakettide laskmist tundmatute sihtmärkide pihta.

Venemaa kaitseministeerium on avaldanud ka pilte neist "allatulistatud droonidest". Nende järgi on võimalik aru saada, et tegemist on küllaltki primitiivsete käepäraste lennukitega, kus peamiseks navigeerimise seadmeks on odav Hiina päritolu GPS. Osad droonid olid justkui relvastatud väikeste lõhkelaengutega, mis olid mõeldud kas viskamiseks või koos drooniga õhkimiseks ("kamikaze rünnak").

Peale kõige uuemate õhutõrjesüsteemide on Hmeimimis ka moodsad elektroonilise sõjapidamise (EW) vahendid, nagu "Krasuha-4" ja R-330Ž "Žitel". Need justkui peaksid maha suruma või häirima GPS-signaale ja seega tekib küsimus, kuidas need droonid üldse said nii lähedale baasile, et neid pidi hävitama paari kilomeetri distantsilt kallimate õhutõrjerakettidega.

Võimalik, et oma algelise konstruktsiooni tõttu (puidust ning kilest või plastikust) oli venelastel probleeme selliste droonide avastamisel radariga või olid muud piirangud EW vahendite kasutamiseks. Igal juhul võib selline olukord tekitada küsimusi, mis oleks, kui selliste primitiivsete ja aeglaste lennukite asemel oleksid samasuurused,agamoodsamad, kiiremad ja täpsemad kamikaze-droonid ja eriti kui neid lastakse mitu tükki korraga?

Venemaa Hmeimimi baasi kohal allatulistatud Süüria mässuliste drooni jäänudsed 2018. aasta augustis. Autor/allikas: SCANPIX/AFP/ ANDREY BORODULIN

 

Vene luurelennuki allatulistamine

Teine märkimisväärne sündmus, mis otseselt puudutas Hmeimimi baasi õhutõrjet, oli Iisraeli õhuväe rünnak väidetavalt Iraani või Hizbullah' objektidele Latakia linna piirkonnas 17. septembril 2018. Kuigi selle rünnaku täpsed asjaolud ei ole siiani teada, siis meedias avaldatud materjalide põhjal on siiski võimalik järeldada, et rünnak oli nii Süüria kui ka Vene õhutõrje jaoks pigem üllatuseks (on mainitud, et õhutõrje avas tule alles pärast või vahetult enne õhurünnaku sihtmärkide tabamist).

Avaliku info järgi ei ole täpselt teada, kas Vene õhutõrje avas tule, küll aga võib kindlalt väita, et seda tegid süürlased. Selle valimatu tulistamise tagajärjel lasti alla Vene luurelennuk Il-20M, mis viibis Iisraeli õhurünnaku alguseks rünnaku objektidest kaugel idas. Millegipärast suunasid Vene õhujuhid selle lennuki läände Vahemere kohale, kus seda ka õigepea tabas Süüria õhutõrjerakett.

Kuigi täpselt ei ole teada, miks ja kuidas selline äpardus võis juhtuda, võib arvata, et Süüria õhutõrjesüsteemi S-200 meeskond oli vale sihtmärgi tuvastanud. Selle põhjuseks oli tõenäoliselt kehv koordineerimine venelaste ja süürlaste vahel.

Miks selline suur luurelennuk oli üldse saadetud piirkonda, kus toimus aktiivne õhurünnaku tõrjumine, jääb samuti küsitavaks.

Minu hinnangul võidi seda lennukit kasutada kas võimalike ründajate tuvastamiseks või nende tegevuste häirimiseks. Venelased on ametlikult süüdistanud Iisraeli Süüria õhutõrje provotseerimises, väites, et Iisraeli hävitajad justkui kasutasid Vene lennukit "kilbina". Märkimisväärne on, et ametliku Iisraeli kaitseministeeriumi kommentaari järgi olid Il-20 allatulistamise hetkeks kõik Iisraeli ründelennukid juba tagasi oma kodubaaside läheduses ning venelased said Iisraeli käest eelhoiatuse tuleva rünnaku kohta vahetult enne selle toimumist.

Hiljem esitasid venelased tõendina väidetavalt radari ekraanilt tehtud hetkeolukorra pilte, kus kuuldavasti oli võimalik tuvastada "Iisraeli hävitajad" ja Il-20, mis justkui oleks nende ja õhutõrjepositsioonide vahel. Samas levis hiljem avalikus meedias väide, et need "Iisraeli hävitajad" olid tegelikult reisilennukid tavapärastes lennukoridorides Küprose lähedal. Kuidas Iisraeli rünnak täpselt toimus ja mis relvasüsteeme seal kasutati – ei ole täpselt teada.

Võib arvata, et Iisrael kasutas klassikalist õhutõrje petmise taktikat: lennati eetrivaikuses väga madalal mere kohal ning vahetult enne rünnakut tõusid kõrgemale, et sooritada lasud. Ühe võimaliku kasutatud relvasüsteemina on mainitud USA päritolu juhitavat SDB-pommi. Tegemist on GPS-i juhitava väikse mõõduga laskemoonaga, mida saab lasta distantsile kuni 110 km (olenevalt kõrgusest).

SDB on tõepoolest Iisraeli õhuväe relvastuses ning väiksuse tõttu on raskesti avastatav radaritega. Võimalik, et kui see lõppude lõpuks muutus radarile "nähtavaks" ning seda oli võimalik ka "lukustada" (ehk siis sihikule võtta), oli juba liiga hilja. Kas Iisrael kasutas sellises õhurünnakus EW vahendeid õhutõrje mahasurumiseks, ei ole teada.

Minu arvamus on, et selles intsidendis õhutõrje lihtsalt "magas õhurünnaku maha" ja reageeris alles siis, kui see oli oma lõpufaasi jõudnud.

Süüria õhutõrje

Nüüdisaegseid õhutõrjesüsteeme on ka süürlastel. Süüria õhutõrje relvastuses on aastakümneid olnud vanema põlvkonna Nõukogude päritolu kesk-ja kaugmaa-süsteeme S-75, S-125, S-200, 2K12 Kub ning lühimaa Osa, Strela-1 ja Strela-10.

Pealegi on nad viimasel ajal saanud ka uuema keskmaa-õhutõrjesüsteemi Buk M2E (ligi 40 masinat), lühimaa Pantsir-S1 (ligi 60 masinat) ning pärast Iisraeli rünnakut Tartusile ka kolme pataljoni jagu S-300PMU süsteeme. Viimase kohta on vaja mainida, et Süüria valitsus soetas S-300 juba 2010. aastal ning esialgsete plaanide järgioleks pidanud need saabuma Süüriasse juba 2013. aastal, kuid Iisraeli survel tarneid ei toimunud.

Erinevalt venelastest kasutasid süürlased aktiivselt oma õhutõrjet Iisraeli õhurünnakute tõrjumiseks. Need rünnakud on toimunud perioodiliselt juba aastaid.

2017. aasta lõpul tunnistas Iisraeli õhuvägi, et kuue aasta jooksul on ta rünnanud Hizbullah' ja Iraani objekte Süürias umbes 100 korda. Suurem osa nendest õhurünnakutest toimus (ja tõenäoliselt jätkub ka tulevikus) pealinna Damaskuse lähedal ning Homsi provintsis riigi lääne osas.

Iisraeli rünnakute eesmärk on Iraani ja Hizbullah' relvastuse, varustuse ning isikkoosseisu vedude tõkestamine. Sellega püütakse ära hoida võimalikud vastase rünnakud Iisraeli territooriumile. Nende rünnakute tõrjumiseks on süürlased kasutanud pea kogu omaõhutõrje potentsiaali, kuid siiani on teada ainult ühest kinnitatud kaotusest Iisraeli poolt.

10. veebruaril 2018 tulistati alla vanema S-200 raketiga üks juba tagasiteel Iisraeli õhuruumis olnud F-16 hävitaja. Võimalik, et selline kaotus osutus võimalikuks, sest piloot ei kasutanud vastavaid kaitsemeetmeid, sest arvas, et ohtu enam pole.

Võib eeldada, et peale selleon hävitatud ka teatud hulk UAV-sid, kuid täpsed andmed selle kohta puuduvad. Propagandistliku efekti saavutamiseks süürlased tavaliselt raporteerivad kõikide vastase rünnakute tõrjumisest ning mõnikord ka Iisraeli õhukite hävitamisest. Iisrael aga reeglina isegiei kommenteeri rünnakute toimumist.

Süüria valitsuse meedia- ja propagandamasin ei ole siiani suutnud avalikkusele kinnitust anda, et nende õhutõrje oleks kedagi või midagi alla tulistanud. Samas on avalikus meedias palju videoklippe ja pilte õhurünnakute tagajärjel tekkinud kahjudest. Seega võib järeldada,et suurel määral on Iisraeli rünnakud olnud efektiivsed ja süürlaste õhutõrje ei ole suutnud neid olulisel määral takistada.

Märkimisväärne on, et vaatamata sellele, et süürlaste S-300PMU üksused on juba saavutanud lahinguvalmiduse ning asuvad laskepositsioonidel, siis avaliku informatsiooni järgiei ole siiani tuvastatud, et neid oleks kasutatud Iisraeli õhurünnakute tõrjumiseks. Kasutatakse peamiselt vanemaid S-125 ja S-200 ning Buk-e ja Pantsireid.

Iisraeli meedias oli teavitatud, et S-300 ei ohusta uusi F-35 varghävitajaid ja vajaduse korral on nad võimelised neid õhutõrjesüsteeme neutraliseerima.

Võimalik, et S-300 mittekasutamine on teadlik otsus, et vältida nende hävitamist Iisraeli poolt, mis mõjuks negatiivselt nii Süüria vägedele kui ka venelaste relvatööstusele.

Iisraeli hävitaja F-15. Autor/allikas: SCANPIX/REUTERS

 

Iisraeli õhurünnakute taktika

Iisraeli õhurünnakute detailid on teadmata. Tihti kasutavad nad selleks Liibanoni õhuruumi, kuid on teada õhurünnakutest Iraani objektide vastu väga suurelt distantsilt, näiteks Süüria ja Iraagi piirilt. Iisrael on kasutanud F-35 hävitajaid ja nende tegevusega ollakse rahul.

Õhurünnakute tõrjumisel sooritavad süürlased tavaliselt palju laske radari abil juhitavate õhutõrjerakettidega, milleks on vaja sihtmärgid enne lukustada. Tekib küsimus, mille pihta nad üldse lasevad? Võimalik, et Iisrael kasutab erinevaid EW vahendeid Süüria õhutõrje mahasurumiseks või segamiseks, kuid pole välistatud ka "peibutiste" kasutamist, mis justkui peaksid etendama ründavaid lennukeid.

Selline taktika sunnib vastast kasutama kalleid õhutõrjerakette suhteliselt odavate peibutiste hävitamiseks ning kui laskemoon on otsa saanud, võibjärgneda "päris rünnak". Tuleb mainida, et samataktikat on Iisrael kasutanud Süüria õhutõrje hävitamiseks juba Bekaa orus 1982. aastal.

Tõenäoliselt lasevad süürlased ka oma juba varem startinud õhutõrjerakettide pihta. Mõned väljalastud raketid, mis erinevatel põhjustel ei ole ennast hävitanud, on maandunud naaberriikides: Liibanonis, Türgis ja isegi Küprosel. Loomulikult on selline valimatu laskmine kaugmaa-õhutõrjerakettidega üliohtlik tsiviillennundusele.

Pantsiri tegelik efektiivsus

Iisrael surub maha ka Süüria õhutõrjet. Mõnikord paistab see välja kas kättemaksuna (nagu see oli allatulistatud F-16 puhul) või lihtsalt "näidispoomisena", kus hiljem võidakse presenteerida avalikkusele ka rünnakute tulemusi.

Väga suurt poleemikat tekitasid Iisraeli avaldatud videoklipid täppisrelvade juhtpeade kaameratest, kus oli võimalik näha uute Pantsirite hävitamist.

Ühel sellisel videol oli isegi näha, kuidas Pantsir laseb rakette läheneva täppismoona pihta, kuid need lendavad mööda ja õhutõrjesüsteem hävitatakse. Kokku oli avaldatud videoid ja pilte (satelliidipilte) kolmest hävitatud Pantsirist ja paarist Buk M2 süsteemist. Eriti palju poleemikat tekitasid need venekeelses sotsiaalmeedia sõjalises segmendis. Muuseas väideti seal, et tegemist on kas võltsmaterjalidega või erinevatel põhjustel Pantsirid ei olnud kas töökorras või mehitatud.

Samal ajal on lekkinud ka kinnitamata andmed, et Pantsiri tegelik efektiivsus ei vasta tootja lubadustele. Näiteks raketi raadioteel juhtimise signaal ei ole töökindel EW häirete korral, radarid ei suuda avastada ja lukustada väiksemaid objekte ning raketil on suured piirangud mööduva sihtmärgi tulistamiseks.

Pantsir justkui on võimeline tabama sihtmärki tootja lubatud kaugusel ainult siis, kui see läheneks otse tema suunas. Kõikidel teistel juhtudel on laskekaugus kordades väiksem. See tähendab, et ühe objekti kaitseks on vaja kasutada oluliselt rohkem õhutõrjesüsteeme kui näiteks analoogse Tor-M2 puhul. Nende väidete kaudseks kinnituseks võib tuua, et pärast Hmeimimi droonirünnakute algust toodi sinna tõepoolestTor-M2, mis täiendas seal varem olnud S-400 kaitsmiseks mõeldud Pantsireid.

Propagandasõda

Türgi Bayraktar TB2 droon. Autor/allikas: SCANPIX/AFP/ BIROL BEBEK

Viimane "kirss tordile" oli 2020. a märtsi alguses Idlibi provintsis operatsiooni "Kevadkilp" käigus Türgi korraldatud rünnakud Süüria valitsusvägede positsioonidele. Selles oli tähtis roll türklaste mehitamata ründelennuvahenditel Bayraktar TB2 ja Anka-S. Tegemist on küllaltki suurte lennumasinatega, mille avastamine radariga ei tohiks olla eriti keeruline.

Suured ja aeglased UAV-d, mis lendavad keskmistel kõrgustel neli kuni kaheksa km, peaksid justkui olema kergeks sihtmärgiks maapealse õhutõrje jaoks. Türgi UAV-d kasutasid planeeritavaid laserjuhitavaid pomme MAM-C ja MAM-L distantsidelt kuni 10 km. Pantsir-S1 taktikalis-tehniliste andmete järgi peaks olema võimalik droonid hävitada enne, kui nad suudaksid lasu sooritada ja seega tõhusalt kaitsta oma üksusi maal.

Reaalsus oli teine. Türgi andmeil suutsid UAV-d hävitada paari-kolme päeva jooksul sadu tanke, soomukeid ning suurtükke, tuhandeid sõdureid ja isegi suure hulga õhutõrjesüsteeme – kaheksa Pantsir-S1 ja kaksBuk-M2! Süürlased jällegi väitsid (ja see oli tugevalt kajastatud ka Vene meedias), et nende Buk-id suutsid alla lasta 20 Türgi UAV-d ja sellega lõpetada nende tegevuse täielikult.

Siinkohal tuleb arvestada, et mõlemad pooled on kasutanud ohtrasti erinevaid propagandavõtteid, et näidata enda armeed ning relvastust tugevana ja vaenlast nõrgana. Ehk siis tihti kiputakse vähendama enda kaotusi ning pingutatakse üle vastase kaotuste loetlemisel. Sellises olukorras on ainsaks tõendavaks asjaoluks tihti ainult avaldatud videod ja pildid, kus vastase kaotused on fikseeritud.

Süüria kodusõjas on propagandal eriti tähtis roll. Teatud eeliste saavutamine infosõjas on mõnikord sama oluline kui võit "päris lahingus". Nii Süüria kui ka Venemaa meedias algul eirati õhutõrjesüsteemide hävitamist, kuid türklased olid postitanud vähemalt kolm erinevat Pantsir-S1 hävitamise videot.

Vähemalt ühel videol oli näha, et Pantsir-S1 on töökorras ja lahinguvalmis. Kõik videod olid tehtud UAV-des, mis need tõenäoliselt ka hävitasid. Ehk siis vähemalt mingi osa õhutõrjesüsteemidest on tõepoolest hävitatud UAV-de abil, mida justkui poleks tohtinudki juhtuda. Vene riigimeedias hakati kohe levitama erinevaid vandenõuteooriad, kus väideti, et tegemist on võltsitud videotega, mis on arvutis koostatud.

Süüria propaganda suutis omakorda tõestada ainult kahe Anka ja kolme Bayraktari hävitamist. Suurem osa lahingualast, mille kohal Türgi droonid võitlesid, läks hiljem Süüria valitsuse kätte. Seega võib arvata, et juhul kui hävitatud Türgi droonide hulk oleks tõesti olnud 20 ümber, siis oleks tõendeid oluliselt rohkem meediasse sattunud.

Vene elektroonilise sõjapidamise vahendid

Pärast eelmainitud intsidenti levis Vene meedias suur hulk eriversioone sellest, kuidas Türgi UAV-d suutsid tekitada nii suuri kaotusi Süüria õhutõrjele. Oma olemuse poolest ei erine need UAV-d oluliselt sihtmärkidest, mida õhutõrjujad rahuaegses väljaõppes on harjunud hävitama.

Räägiti võimsast Türgi EW-st, mis leidis süürlaste positsioone ning surus radareid maha, Süüria õhutõrjujate kehvast väljaõppest, türklaste taktikast rünnata "relvituid" (ehk siis oma laskemoona komplekti juba ära lastud) õhutõrjesüsteeme, Türgi UAV-de liiga väiksest kiirusest ning radari ristlõikest, mille tõttu Pantsir-S1 sihtimisradar ei suutnud neid "lukustada" ja paljustki muust.

Fakt on pigem see, et vaatamata kõigile eelmainitud teguritele näitasid Vene päritolu õhutõrjesüsteemid ennast küllaltki kehvast küljest ning ei suutnud tõrjuda isegi piiratud mahus (väidetavalt türklased said kasutada ainult viis-kuus UAV-d korraga) kergelt haavatavate õhuründevahendite õhurünnakuid. Jälle jääb õhku küsimus, kus olid kuulsad Vene EW vahendid ja miks neid ei kasutatud Türgi droonide vastu?

Liibüa ebaõnnestumised

Kõige suurema löögi Pantsir-S1 mainele tekitasid türklased siiski Liibüas. Araabia Ühendemiraadid ja Venemaa on toetanud Liibüa kodusõjas marssal Halifa Haftari juhitud Liibüa rahvusarmeed (LNA), kes võitleb lääneriikide tunnustatud Tripoli valitsusega (GNA), keda omakorda toetab Türgi.

Alates 2019. aasta teisest poolest on Türgi kasutanud Liibüas Bayraktar UAV-d nii õhuluureks kui ka maasihtmärkide ründamiseks. See sundis omakorda AÜE-d saatma lahingute piirkonda enda Pantsireid, mida nad on Venemaalt soetanud. Nende abil suutsid nad tõenäoliselt alla tulistada teatud hulga Türgi droone ja see asjaolu põhjustas türklaste jõulise reaktsiooni.

2020. aasta mai keskel korraldasid Türgi UAV-d vastase õhutõrje mahasurumise operatsiooni, mille käigus GNA ja Türgi andmeil hävitati või vigastati 14 Pantsirit. Üheksa neist nelja päeva jooksul! Suurem osa hävitamistest on tõestatud ka video- ning pildimaterjaliga, mis on filmitud nii õhust UAV-delt kui ka maalt. On märkimisväärne, et neis videotes, mille tegid Türgi UAV-d, on selgelt näha töötavaid Pantsireid, kuid pole võimalik tuvastada, kas õhutõrjesüsteemid kuidagi reageeriksid sellele asjaolule.

Suurema osa Pantsiritest hävitasid Türgi droonid vähem kui 10 km kaugustel. Seni jääb ebaselgeks, mis selle kummalise olukorra põhjuseks oli. Selleks võis olla Pantsiri radarite suutmatus avastada või lukustada küllaltki suurt (tiivaulatus 12m) Bayraktari ligi 20km kauguselt, või õhutõrjemeeskondade kehv väljaõppetase või türklase osav planeerimine. Loomulikult just viimasele asjaolule pannakse kõige rohkem rõhku Vene meedias.

Õhutõrje olulisus

Ka Liibüa konflikti poolte kaotusi on raske hinnata. Avalikele allikatele tuginedes võib järeldada, et alates 2019. aasta juunist kuni 2020. aasta juunini on Türgi kaotanud Liibüas kuni 18 Bayraktari ja LNA on kaotanud sama aja jooksul ligi 15 Pantsirit ning kuus AÜE Hiina päritolu UAV-d WingLoong 2. Võimalik, et Pantsirid hävitasid osa AÜE droone.

Samas ei saa ka kinnitada, et just Pantsirid hävitasid kõik Bayraktarid ja vastupidi. Türklaste "jaht" Pantsiritele põhjustas olukorra, kus LNA oli sunnitud peitma neid angaaridesse, selle asemel et kasutada neid lahingus. Vähemalt üks Pantsir jäi ka GNA üksuste kätte. Isegi kui ei otsita konkreetseid põhjusi, on selline "skoor",kus õhutõrje suutis tulistada 18 UAV-d ja ise kaotas 15 enda süsteemi, väga halb reklaam.

Liibüa õppetundide kokkuvõtteks võib väita, et Türgi droonid olid väga efektiivsed ning selle tõttukandis LNA suuri kaotusi õhulöökidest ja pidi kiiresti taganema, jättes maha tehnikat ja laskemoona. See on klassikaline näide sellest, kuidas õhutõrje ei suutnud oma eesmärke täita, mille tagajärg oli terve LNA Tripoli väegrupeeringu purustamine.

Õhutõrje võime tegevusi takistada

Liibüa vägede kätte langenud Venemaa päritolu Pantsir-S juubeldava rahva keskel Märtrite väljakul Tripolis mais 2020. Autor/allikas: SCANPIX/ ZUMAPRESS.com/

Kogu eelnev lugu kutsub tahtmatult esile küsimuse, kas meedias palju kiidetud Vene õhutõrje suudab "kinni panna" kogu õhuruumi mitmesaja kilomeetri ulatuses ja kas see suudab edukalt takistada tänapäevase vastase õhurünnakuid?

Kindlat vastust sellele küsimusele me loodetavasti teada ei saagi, sest kõikidele rahuaegsetele spekulatsioonidele sõjatehnika tõhususe kohta paneb reeglina rasvase lõpp-punkti reaalne sõda.

Samas on ikkagi võimalik teha selle kohta mõningaid järeldusi. Teada on ju relvasüsteemide omadused ja abiks füüsikaseaduste tundmine, mida saab kõrvutada üksjagu faktidega viimastest konfliktidest, kus neid relvi kasutatud on.

Esiteks, kaugmaa-õhutõrjesüsteemid suudavad hävitada ainult neid õhukeid, mida nad suudavad enda maapealsete radaritega tuvastada ja lukustada.

Teoreetiliselt saab kõige uuemate rakettidega lasta ka neid sihtmärke, mida õhutõrjesüsteemi maapealne radar veel ise "ei näe" (ehk siis raketil olev väike radar avastab need ise siis, kui sihtmärk on juba piisavalt lähedal). Selleks on vaja teada tulevase sihtmärgi asukohta ning lennu parameetreid.

"Huupi" lastud rakett ei leia enda radariga sihtmärki oletataval asukohal. Sihtmärgi asukoha määramiseks ning lasuks vajaliku infomatsiooni edastamiseks on vaja piisavas koguses lendavaid seire-ja juhtimispunkte (AWACS) või luure satelliite. Mõlemaga on venelastel suhteliselt kehvasti (ei ole piisavalt palju või on vananenud).

Vanemat tüüpi raketid (rõhuv enamikVene rakettidest) vajavad sihtmärgi avastamist ja lukustamist maapealse radariga enne lasu sooritamist. See omakorda tähendab, et laskekaugus sõltub otseselt õhusihtmärgi lennukõrgusest. Lihtne arvestus näitab, et juhul kui ründav õhusihtmärk lendab 50 meetri kõrguselt (tiibraketi lennukõrgus tasase maastiku kohal) ja õhutõrjesüsteemi maapealne radar asub samuti tasasel maastikul (ehk siis tema antenni kõrgus on umbes 50 meetrit), siis ideaaloludes suudab ta tuvastada õhusihtmärki ainult 58 km kaugusel.

Seega need suured ringid, mida tavapäraselt ajakirjanduses tõmmatakse kaardile, et näidata S-400 laskeulatust mitmesaja kilomeetri kaugusele, ontegelikult mõeldavad pigem 10 km kõrgusel lendava reisilennuki hävitamiseks, mitte kiiresti ja madalalt läheneva tiibraketi või lahingulennuki vastu.

Mitte ainult õhutõrje

Teiseks suureks küsimuseks on Venemaa kaugmaa-õhutõrjesüsteemide huku kindlus nende vastu suunatud rünnaku tõrjumisel. Madalalt lendavate või väiksemate täppisrelvade puhul on nende avastamise kaugus väike ja aeg reageerimiseks piiratud. Selletaolisi rünnakuid on küllaltki raske tõrjuda, kui neis osaleb mitu raketti.

Piltlikult öeldes, kui ühe S-400 pataljoni positsioonile lastakse korraga 20 tiibraketti, mis lendavad ligi 50 m kõrgustel, kasutades varjamiseks maapinna reljeefi, siis teoreetiliselt suudaks S-400 hävitada ainult pooled neist ja teine pool siiski suudaks sihtmärki tabada. Juhul kui sihtmärgiks oleks S-400 pataljoni ainuke tulejuhtimisradar, võib kogu pataljoni lahinguvõime langeda nullini.

Kuna õhutõrjet ei ole kunagi liiga palju, võib õhutõrje kaitserühmituses tekkida "auk", mida ründav pool saab edukalt ära kasutada. Sisuliselt on midagi analoogset teinud juba koalitsiooniväed Kõrbetormi ajal 1991. aastal.

Küsitav on ka lähikaitse õhutõrjesüsteemi Pantsir-S1 lahinguefektiivsus. Kuna see süsteem peaks kaitsma S-400 just selliste rünnakute vastu, siis selle suutmatus tuvastada ning mõjutada väiksemaid sihtmärke võib saada saatuslikuks kogu õhukaitsekilbile.

Vaatamata kõikidele faktideleei kiirusta Venemaa tunnistama oma õhutõrjesüsteemide puudusi. Selle tunnistamisel võiks olla väga suur efekt propagandasõjas, mida nad juba väga kaua on pidanud. Kaotus propagandasõjas võib olla esimeseks sammuks, mis kõigutaks sõjaväe ja tsiviilelanike moraali ning usku enda relvajõudude võimetesse. Ja seda praegune Vene poliitiline võim kindlasti ei taha lubada.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: